Kunstnik Natalie Mei 20. sajandi kolmandal kümnendil kujutatud jalgpallurid polnud haruldased üksnes Eestis, vaid ka rahvusvahelisel kunstiväljal. Paljude jalgpallurite prototüübiks näib olevat tolle aja kuulsamaid pallirüütleid Arnold Pihlak, kellest Mei kirjutas palju erakirjades kolleeg Karin Lutsule.

• Lugu ilmus ajakirjas Jalka.

"Sa kirjutasid mulle nii palju Pihlunnist, et jätan kõik ristsõnamõistatused, raadiod, lapsed, mustikasupid maha ja ruttan nõelumata sukkadega T.J.K. väljale."

Niimoodi kirjutab 7. augustil 1928 kunstnik Natalie Mei kolleegist sõbrannale Karin Lutsule. Pihlunn on esimese eestlasena välismaa profiklubis mänginud jalgpalluri Arnold Pihlaku hüüdnimi. TJK väli on aga Tallinna Jalgpalli Klubi staadion, 1925. aastal ehitatud esimene jalgpallistaadion Eestis. Tegemist oli ühtlasi esimese arvestatava murukattega jalgpalliväljakuga. 

Isa julgustab ja lükkab teele

Natalie Mei sündis Liepājas, kus olid ilmavalgust näinud ka perekonna esiklaps Peeter ja Nataliest vanemad kolm õde: Kristine, Lydia ning noorelt haigestunud ja surnud Helene. Nii ema Marie kui isa Johan olid rootsi päritolu hiidlased. Mereväe vanemohvitserist isa, kes oli ka hüdrograaf, mängis laste kujunemisel suurt rolli. 

"Ta tegeles oma lastega palju, õpetas neid jalgrattaga sõitma, paadiga aerutama, tõi koju erikeelset kirjandust, tegeles muusika ja fotograafiaga ning soosis igati laste koolitamist,“ räägib kunstiteadlane Kai Stahl. „Tütreid julgustas ta hakkama kunstnikeks, mis oli nende kutsumus."

Selline isa, kes julgustas tütreid valima elukutset, mida meestegi jaoks võidi pidada kerglaseks, oli oma ajas erandlik. Naistelt eeldati pigem varjujäämist, mitte oma mõtete ja eneseväljendusega esiletrügimist. Tõenäoliselt oli just isa teene see, et tütardest kujunesid enesekindlad, kompleksivabad ja ohjeldamatu huumorisoonega (enese)iroonilised isiksused, kelle loomingus need omadused täies lopsakuses esinevad.

1912. aastal kolis Meide perekond Tallinnasse. Vanim õde Kristine (1895–1969) lõpetas 1916. aastal Helsingis Soome kunstiühingu joonistuskooli skulptuuri alal ja temast sai esimene eestlannast naisskulptor, kes tegi nime ka auaadresside kujundaja ja raamatukujundajana. Ta oli abielus keeleteadlase Julius Margiga. 

Lydia Mei (1896–1965) õppis Peterburis naiste kõrgemal arhitektuurikursusel ja naiste polütehnilises instituudis. Temast kujunes hinnatud akvarellist. Ühtlasi kavandas ta Eesti vabadussõja monumente, enamik koos abikaasa skulptor Anton Starkopfiga. 

Natalie Mei (1900–1975) astus 1921. aastal Pallase kunstikooli ning kuulus kolm aastat hiljem selle lõpetajate esimesse lendu, omandades maalija ja joonistusõpetaja kutse. Kolm õde debüteerisid aga üheskoos juba 1919. aastal kunstiühingu Pallas kolmandal näitusel. 

Natalie Mei ja jalgpall

Natalie Mei kujutas aastatel 1925–1928 korduvalt jalgpallureid. Kai Stahli sõnul oli see teema naiskunstniku puhul täiesti erandlik ja mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvahelisel kunstiväljal: "Mei jalgpallurite kujutamisperioodi võib jagada kaheks. Esialgu, aastail 1925–1926 valmisid talt puhastes värvitoonides joonistuslikud akvarellis maalitud jalgpallurite figuurid. Kergelt karikatuurselt kujutades jäädvustas ta neid nii palli löömas kui mängu ootavatena, unustamata ka kohtunikke matšil vilet vilistamas. 1928. aastal vahetusid Meil akvarellid ja pintslid grafiitpliiatsiks ja samas muutus ka tema jalgpallurite kujutamise viis. See muutus uusasjalikuks ja veristlikuks ning tema joonistustel näeb äratuntavalt Eesti esimest professionaalset jalgpallurit, Tallinna Jalgpalli Klubi mängijat Arnold Pihlakut. Meest, kes kuulus Eesti jalgpallimeeskonda 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel ja kes siirdus hiljem Euroopa superklubisse Viini Austria. Kunstniku kirjalikud märkmed osutavad, et vähemalt 1927. aastal käis ta vaatamas TJK matše ka näiteks Sillamäel, kuid kindlasti jälgis ta neid ka mujal, ja kodulinnas Tallinnas. Pihlakut näeb ka Mei pliiatsijoonistusel "Jalgpallurid ja küürakas", mida teame vaid reproduktsiooni põhjal, mis esmalt avaldati ajakirjas Taie 1928. aastal ja seejärel ajalehes Esmaspäev 1936. aastal nime all "Jalgpallimängijad"."

Nimetatud nädalaleht (21.03.1936) kirjutab, et Berliini olümpiamängude korraldajad on kutsunud Eesti kunstnikke paralleelselt spordivõistlustega toimuval kunstikonkursil osalema. Selles valguses arutleb Esmaspäev, mida on meie kunstnikud spordi vallas seni kujutanud, ja kirjutab muu hulgas: "Omapärast suhtumist spordiainesse avaldab Natalie Mey, kes esitas 1928. aastal näitusele joonistuse, mis kujutab jalgpallimängijaid. See on midagi karikatuurset, mis esineb neis sportlasis, kuid sealjuures ka midagi traagilist. Arvustajad omal ajal nimetasid seda tööd traagiliseks šaržiks.

Siin õieti peegeldub kunsti suhtumine sporti; kujutatud tüübid on küll kehaliselt jõulised, kuid ilmutavad sealjuures äärmist tömpust ja nüridust, mis peegeldub nende nägudes."

Erakirjades Arnold Pihlakust

Selles Esmaspäeva hinnangus on põhjust kahelda. Aluse selleks annab Natalie Mei kunstnikukäekiri, kus valitses iroonia ja pehme sarkasm. Selle prilli kaudu kujutas Mei iseennastki. See tuleb eriti hästi välja tema kirjades Karin Lutsule, keda on peetud sõdadevahelise perioodi Eesti tuntuimaks naiskunstnikuks. 

Neis erakirjades laseb Natalie Mei valla kõik oma musta huumori registrid, kirjutades muu hulgas näiteks sellest, kuidas ta teeb illustratsioone ühele lasteraamatule – 30 pilti päevas ning "igas pildis figureerivad ikka needsamad Maimu, Salme, Uno, Ilmar ja Leo. Jumal, kui hää meelega pooks nad kõik ülesse, aga kõige piinarikkamat inkvisatsioonisurma valmistaks nende ogar[al]e autorile". 

Ja näide eneseiroonia kohta: "Olen nõus anda rendile suusõnalisel enampakkumisel järgmised, minu päralt olevad tööstusabinõud:

Paar tugevaid jalgu, paar kätt (vähe pruugit), üks pea, mis mõnikord ka töötab (garantii ühe aasta pääle), üks vähenõudlik kõht (sisseseadega) ning teisi vähema tähtsusega abinõusid."

Jalgpallist on Natalie Mei publitseeritud erakirjades Karin Lutsule vähemal või enamal määral juttu üheksal leheküljel. Näiteks viitab ta 1924. aastal Pariisi olümpiamängudele, kus Eesti jalgpallikoondis mängis koos Mei lemmiku Arnold Pihlakuga USA vastu ja mis sai meedias laialdase kajastuse. Mei kirjutab oma tervisest, lisades, et "kui sina tuled, saan silmapilkselt nii terveks ja tugevaks, kas või kohe võin sõita jalgpallimeestega Pariisi Ameerikat võitma!". 

Teisal kleebib ta kirjale oma ja Pihlaku foto.  Üle võlli on aga järgmised read: "Tahtsin Pihlunni paluda ööseks oma poole, et ei oleks nii õudne üksi olla, aga pikema mõtlemise järele tulin otsusele, et siis peaks ka gollkipperi (väravavahi), mõne Tipneri  kah paluma, see aga läheks kulukaks." Sealjuures on Mei lisanud joonealuse selgituse Tipneri kutsumise kohta: "Pihlak on meie paremaid forvarde, ei jäta kunagi väravaid „neit[si]likuks (Spordilehe stiil)"." 

Ja viimaks: "Pihlun hakkas, ei tea miks, pahasti mängima, sellel suvel ei saanud kordki hääd kriitikat, ei tea kas maksab enam tast huvitatud olla, kuigi tal on rikkalik muskulatuur?" 

Iga juhul oli Natalie Mei jalgpalli kujutades kunstiväljal eespool oma aja meestestki. 

Eesti esimene professionaalne kostüümikunstnik

Natalie Meist kujunes kolmest õest tuntuim kunstnik. Pikka aega hinnati Natalie Meid ennekõike Eesti esimese professionaalse teatrikunstnikuna. Selles ametis alustas ta 1929. aastal Estonias. Kai Stahli sõnul väärtustas Mei lavastuste kostüüme etenduse sisuga. Natalie Mei muu looming hakkas taas tähelepanu äratama alles 21. sajandi alguses.  

"Natalie Mei vabaloomingulisi teoseid oli 21. sajandi alguses Eesti muuseumide kogudes vähe. Seejärel on neid juurde ostetud," räägib Kai Stahl. "Talle oli omane terav sotsiaal- ja ühiskonnakriitiline tõlgendus, millele ta lisas oma aja naise vaatenurga. Viimase aja uurimused on toonud esile nii mõnegi tema teose ainulaadsuse Eesti kunstiajaloos."