Aastal 1899 võitis 16 noort Bremeni linna koolipoissi endale võistluse eest auhinnaks spordivarustust, sealhulgas ka jalgpalle. Poisid läksid mängima palli Stadtwerderile, Weseri jõe lähedale.

Jalgpall tundus olevat neile lõbus ja aegaviitev mäng ning 4. veebruaril 1899 otsustasid poisid Zum Kuhhirteni restoranis luua spordiklubi "Fussball-Verein ´Werder´ Bremen von 1899" (Jalgpalliklubi Werder Bremen 1899).

Sõna Werder tähendab Saksa keeles saart, mis on tekkinud jõkke (selline koht oli Stadtwerderi juures).

Sellest sai algus Bremeni vutile. 1903 võitis FV Bremen esimese tiitli, tulles esimeseks Bremeni Meistrivõistlustel. 1905 sai Bremenist esimene klubi, kes söandas nõuda publikult mängude vaatamise eest raha. Lisaks ehitati staadioni ümber aed.

1912 sai Werderist esimene Bremeni klubi, kes pääses vastloodud Põhja-Saksa jalgpalliliigasse. Ka Esimese Maailmasõja ajal ei lakanud jalgpallitegevus Bremenis. FV Werder pani 1916. aastal taskusse oma teise Bremeni meistritiitli. Sõja ajal surid siiski ka mitmed Werderi asutajaliikmed kuueteistkümnest.

Pärast sõda hakkasid kõik klubiga seotud asjapulgad tegelema klubi säilitamisega. Endisest väikesest jalgpalliklubist sai suur mitme alaga tegelev spordiklubi. 1920 pandi uueks nimeks "Spordiklubi Werder Bremen 1899", mille järel hakati klubis viljelema veel tennist, malet, kriketit ja kergejõustikku. Enne I maailmasõda olnud 300 liikmest oli nüüdseks saanud 1000.

Siiski jäi jalgpall klubile põhiliseks spordialaks. 1922 palgati esimesena Bremenis omale elukutseliseks treeneriks Franz Konya Ungarist. Tänu temale püsis Bremen liiga tipus ning jäi alla vaid Hamburgi klubidele.

1928 kaotati Ameerika olümpiameeskonnale 3:2, kuid alistati Eesti oma 2:1. Sellel ajajärgul olid klubi hingeks amatöörmängijad. Aastatel peale seda hakati rõhku panema professionaalsetele mängijatele. 1934 valiti Saksamaa jalgpallimeeskonda esimene mängija Werderist - Matthias Heidemann.

Kolmekümnendatel ja neljakümnendatel näitas klubi taas oma tugevust, olles koguaeg liigatabeli eesotsas. Suur mõju sellele oli treener Walter Hollsteinil. Perioodi sõja ajal on peetud Werderi üheks edukaimaks.

Aastal 1945 asutasid spordiklubi liikmed Hansi Wolff, Abbi Drewes, Richard Ossenkop ja teised "Gümnastika ja spordiklubi Werder 1945". Nad pidid selle kuu aja pärast muutma ,"Spordiklubi rohe-valgeks 1899", kuid spordi tagasitoomine Bremenisse oli alanud vaatamata uutele riigiliidritele. Samal ajal tõusis klubis kergejõustik sama tähtsaks ja harrastatuks kui jalgpallgi.

Liigas tõid Weserstadioni rahvast täis Hamburg ja Werder ise. Bremeni meeskond koosnes tollel ajal mängijatest, nagu Richard Ackershott, Dragomir Ilic, Willi Schröder, Horst Gemhard, Max Lorenz, Pico Schütz ja Horst Stange, kes ei olnud küll professionaalsed sportlased, kuid lepingulised siiski. Peale põhitöökohast saadava palga maksti meestele kuni 320 marka. Enamus meestest töötas tubakavabrikus, seega kutsuti algrivistust populaarse sigaretimargi järgi "Texas 11"-ks.

Werder viibis küll liigatabeli eesotsas, kuid mängud käisid huvitavat rada pidi. Alistati kindlalt suured konkurendid, ent kaotati tabeli põhja meeskondadele. Sellest hoolimata tundus Bremen üheks suurimaks kandidaadiks vastloodud Bundesligasse. Aastal 1961 võideti esimene DFB karikas, kui alistati finaalis Kaiserslauten 2:0. Pärast seda debüteeriti Euroopa Karikavõitjate karikasarjas, kus siiski kaotati avavoorus Atletico Madridile.

Juba teisel hooajal suutis Werder Willi Multhaupti juhtimisel liiga ära võita. Kui viimane oli lahkunud, ei olnud Werderil liigas enam erilist edu. 1967/68 oldi liigas alles kuueteistkümnendad. Toonane treener Günter Brocker lahkus ning tema asemele tulnud Fritz Langner viis meeskonna hooajal lõpuks tabeli teisele reale.

Varajastel seitsmekümnendatel korjas Werder endale kokku Saksamaa jalgpallistaare. Meeskonda ei kutsutud enam mitte "Texas 11" vaid "Miljonärid". Enim mängijaid saadi endale Mönchengladbachi Borussiast, kust siiski ei suudetud üle meelitada Günter Netzerit. Hooaeg 1971/72 oli kõigele sellele vaatamata katastroofiline, kuna liigas lõpetati alles üheteistkümnendal kohal. Seejärel algas Werderi langus, mis viis tiimi hooajaks 1979/80 2. Bundesligasse.

1976 sai treeneriks praegune Kreeka koondise juhendaja Otto Rehhagel. Tema aeg oli edukas, kuid ei kestnud kaua, kuna ta oli klubisse võetud vaid ajutiseks. 1980/81 tuli mees tagasi ja hakkas Werderit vedama edu poole. Järgmiseks hooajaks oli Werder taas jõudnud Bundesligasse. 1982/83 teeniti juba liigas teine koht.

Varem oldi langetud kontinentaalsetest võistlustest välja juba varajastes faasides. Nüüd pandi külma verega edasi. Näiteks alistas Moskva Spartak Werderi esimeses mängus 4:1, korduskohtumises võitis Werder sama tulemusega ning kordusmängus purustati venelased seisuga 6:2. Aastal 1992 võideti Euroopa Meistrite Karika finaalis AS Monaco 2:0. Väravalööjateks olid praegune spordidirektor Klaus Allofs ning Wynton Ruffer.

Ka Bundesligas näidati oma võimu: 1986 tuldi taas teiseks ning 1988 võideti tiitel. 1989-91 mängiti kolmes DFB karikafinaalis, kuid võideti ainult 1991. aastal, kui alistati penaltiseerias Köln. 1993 võideti Müncheni Bayerni nina ees Bundesliga tiitel ning 1994. aastal taas karikas.

Otto Rehhagel oli ainus treener Bundesliigas, kellel oli sõna-sõnalt igavene leping klubiga. Peale 14 aastat jättis mees klubiga hüvasti aastal 1995. 1997/98 tuli taas edukas treener - Wolfgang Sidka, kes tüüris meeskonna uuesti UEFA karikasarja. Järgmise hooaja kehvade tulemuste järel tõusis pukki praegune Müncheni Bayerni loots Felix Magath.

1999. aastal tõusis treeneriks Rehhageli aegne Werderi mängija Thomas Schaaf, kes on praegugi veel treener ning pikendas hiljaaegu oma lepingutki. Juba aastal 1999 võideti penaltidega Bayernit DFB karika finaalis 6:5.

Thomas Schaaf on klubi tõstnud taas Saksamaa jalgpalli üheks sümboliks ning Bayernile suureks konkurendiks.

Vaata lisaks:
Soccerneti klassika