Kodune U17 EM-finaalturniir võis kõrvaltvaatajale tähendada lihtsalt kahe nädala jagu ägedaid jalgpallimänge, kuid taustal käis loomulikult meeletu töö, et kõik saaks meeskondade, publiku, UEFA ja televaatajate jaoks valmis ja oleks vajaliku kvaliteediga. Jalka proovib suure korraldusliku pingutuse kokku võtta turniiri direktori Juss Tamminguga.

• Artikkel ilmus esialgselt juunikuu Jalkas.

Sellist masti turniiri korraldamine ei lõpe siis, kui viimane pealtvaataja finaalmängul tribüünilt lahkub või kui viimane koondis Ülemistel lennuki peale astub. Tamming vestleb Jalkaga poolteist nädalat pärast turniiri lõppu, kuid tunnistab, et väga intensiivne töötamp käib edasi veel vähemalt kuu aega pärast turniirigi.

Enam ei ole küll vaja hotellitube, transporti ja vabatahtlikke korraldada või mängu- ja treeninguväljakute seisukorral silma peal hoida, aga fookus liigub turniiri järel sujuvalt igasugusele paberimajandusele ja aruandlusele. Taga tuleb ajada eri keskkondades ja eri inimeste koostatud ja esitatud arveid, koostada aruandeid, tänada turniiri toimumisele kaasa aidanud inimesi ja organisatsioone ning valmistuda augustis toimuvaks UEFA ametlikuks kokkuvõtteks, kus saadakse kätte ametlik tagasiside selle kohta, kuidas katusorganisatsioon tervikuna ja osalenud võistkonnad eestlaste korraldatud turniiri hindavad. Tööd igatahes jagub.

"Väga oluline on see, kuidas osalenud tiimid meie pakutud nii-öelda teenuseid hindavad: võistkondade vastuvõtjaid, hotelli, toidu kvaliteeti, bussitransporti, väljakute kvaliteeti – kõike seda, millega nad siin igapäevaselt kokku puutusid ja mis on nende jaoks parima ettevalmistuse tagamisel olulised. Kõike seda on võimalik eri skaaladel hinnata," selgitab Tamming.

Ühest küljest on hea hinnangu saamine auasi, aga sellel on ka käegakatsutavam tulemus — UEFA on turniiride rahastuse süsteemi üles ehitanud selliselt, et kui taoliste nii objektiivsete kui subjektiivsete teguritega on hästi, on korraldajal võimalik selle eest ka korralik rahaline boonus teenida.

Kuigi mitu täpsemat arvu ja näitajat veel selguvad, saab esimesed mitteametlikud kokkuvõtted ja tagasivaated siiski ära teha — Tamming on lahkelt nõus oma mõtteid ja muljeid ka Jalkaga jagama.

***

U17 EM-finaalturniir 2026

A-grupp: Belgia 6, Hispaania 6, Horvaatia 6, Eesti 0
B-grupp: Itaalia 7, Prantsusmaa 6, Taani 4, Montenegro 0

Poolfinaalid: Belgia - Prantsusmaa 2:1, Itaalia - Hispaania 1:1 (pen. 4:2)
Finaal: Belgia - Itaalia 1:1 (pen. 3:4)

***

Peaaegu kogu Olümpia hotell turniiri päralt

Finaalturniiri keskus asus Olümpia hotellis, kus lisaks UEFAst saabunud inimestele ööbis ka kõik kaheksa osalenud meeskonda. Tippajal hõivas finaalturniir hotelli pisut vähem kui 400 numbritoast ümmarguselt 300, turniiri peakontor asus Olümpia uhkes presidendisviidis.

"Meil olid Olümpia hotellis tõesti väga head tingimused. Nad on megahea partner, meil oli nendega ülihea koostöö," kiidab Tamming. "Piisavalt palju võrdse kvaliteediga konverentsiruume meeskondadele, kõik said üksteisega võrreldes võrdsel tasemel teenuseid, väga korralikud hotellitoad ja toitlustus. Terve turniiri ajal oli kogu elamine seal, mis tähendas, et keegi kordagi ümber ei pidanud kolima. Väga mugav!"

Mõistagi oli suureks plussiks ka hotelli asukoht, kus kolm Tallinnas mänge võõrustanud staadioni olid kiviviske kaugusel.

Publikuarvu eesmärk täideti juba enne finaali

Tammingu sõnul oli positiivne üllatus Eesti inimeste tubli huvi finaalturniiri mängude vastu. Kokku külastas 15 mängu 24 755 inimest (keskmiselt 1650 mängu kohta), millest lõviosa tulid A. Le Coq Arenal peetud kohtumistega: kolme Eesti koondise alagrupimängu käis vaatamas 4724, 3004 ja 2258 inimest, poolfinaali Itaalia ja Hispaania vahel 2754 inimest ja Belgia–Itaalia finaali koguni 7027 pealtvaatajat.

Tammingu sõnul seati turniiri eel eesmärgiks umbes 18 000 inimest, mis sai sisuliselt täidetud juba poolfinaalide järel. "Hästi positiivne oli see, et jõudsime inimesteni. Avamäng tõi natuke rohkem rahvast, kui oskasime oodata, samuti sai Rakvere publik end pärast esimest mängu hästi käima, kaks viimast mängu olid seal mõlemad üle 700 pealtvaatajaga. Tasub välja tuua, et esimesed kaks mängu toimusid seal mõlemad keset tööpäeva, mis ei mänginud massi kohale toomise osas nii hästi välja.

Rakvere puhul saime endale üldse ühe hästi mõnusa partneri, seda nii linna, spordikeskuse kui üldise kogukonnana. Mis iganes turniire või mänge oleme sinna viinud, meid on seal alati hästi vastu võetud."

Kuigi publiku kohta seatud eesmärgid täitusid juba poolfinaalide järel, jõudis ka finaali vaatama eeldatust pisut enam rahvast. Turniirieelsed prognoosid olid tehtud 5000 inimesele, lõpuks vaatas A. Le Coq Arenal mängu aga kriips üle 7000 inimese. "Usun, et turniiri algus ja kõik see, mis turniiri jooksul toimus, aitas sellele väga hästi kaasa, et finaal tuleks suur mäng. Saime tegelikult kohe pärast avamängu aru, et meil tuleb suurema publikuga finaal, kui esialgu arvasime."

Täpsemat analüüsi ei ole publiku kohta veel tehtud, kuid Tammingu hinnangul erines finaalturniiri vaatamas käinud rahvas mõnevõrra näiteks sellest publikust, kes tavaliselt Eesti meestekoondise kodumänge külastab. "Rohkem oli perekondlikku tulemist ja koolide või sõpruskondade kaudu tribüünile jõudmist. Suunasime päris palju jõudu koolidesse ja isegi lasteaedadesse."

Tamming toob näite omaenda poja lasteaiast, kus kahe rühmakaaslase vanemad turniiril käimise järel ka oma lapse käekõrval jalgpallitrenni viisid!

Ega siis muu jalgpallielu seisma jää!

Turniiri korraldaja ja jalgpalliliidu vaatest muutis kogu kompoti mõistagi keeruliseks asjaolu, et suurte nõudmistega turniir tuli mahutada muu jalgpallielu sisse. Alagrupiturniir toimus ajal, mil kihutasid täie hooga edasi ka klubijalgpalli meistrivõistlused, otsustavate mängude nädalal kogunesid aga kõikvõimalikud muud Eesti koondised. Jalgpalliliidul tuli turniiri avanädalal korraldada veel kolm karikafinaali (U19, naised, mehed), energiat võtsid ka meestekoondise kahe ja naistekoondise ühe kodumängu korraldamine, mis samuti samasse perioodi sattusid.

"Varem on meeste ja naiste koondiseaknaid hoitud eraldi, aga nüüd tänavu ja veel mitu järgmist aastat on juunikuus need ühel ajal. Selline olukord on päris halastamatu: sõnumeid ja jalgpallimänge, millega tahaks rahvani jõuda, on väga palju, aga inimesi mitte nii palju. Rabelesime kahtlemata end üsna pooleks, aga tagantjärele tarkusena saime aru, et meil oli kindlasti veel päris palju ruumi," nendib Tamming.

Parajat peavalu valmistas näiteks ka see, et turniiri jaoks tuli peale nelja võistlusväljaku leida kõigile võistkondadele ka võimalus Tallinnas või selle lähistel viia kvaliteetsel muruväljakul läbi treeninguid. Samal ajal tahtsid neid väljakuid loomulikult kasutada ka meie kõrgemate liigade klubid. Kolm aastat tagasi, kui tüdrukute U17 EM toimus korraga nii Põhja- kui Lõuna-Eestis, oli treeninguväljakute osas asi hajutatum ja see toimis pisut lihtsamini.

"Meil oli Tallinnas ja selle lähiümbruses vaja kõik kvaliteetsed muruväljakud enda kätte saada ja see on loomulikult miski, mis ei käi eriti lihtsalt kokku meie tippjalgpalliga, mis soovib ka ühel hetkel murule kolida ja vajab selleks nii treeningu- kui mängupaiku. Vahel tuleb seetõttu teha valikuid, et kõik piltlikult öeldes ellu jääksid," avab Tamming asjaolusid. Koduste liigade graafikud tehti nii, et Tallinna piirkonna tiimid, keda need piirangud puudutasid, mängisid turniiri ajal pigem võõrsilmänge.

Turniiri toimumiseks peab jalgpalliliit UEFA-le garanteerima piisavas koguses väga hea kvaliteediga treeninguväljakuid, kusjuures UEFA-poolsed turniiri korraldamise toetused nende väljakute ettevalmistamise kulu ei kata, kuna eeldatakse, et nende platside ettevalmistamisega tegelevad kohalikud jalgpalliklubid niikuinii. Paraku on finaalturniiri standardid sedavõrd nõudlikud, et Eestis tuleb selleks teha arvestatavaid lisakulutusi. Enam kui 200 000 euro suuruse toetusega tuli siinkohal appi riik. Kogu turniiri eelarve on pisut üle miljoni euro ning kulude ja tuludega tullakse kokkuvõttes sisuliselt nulli.

U17 EM-finaalturniiri ametlikud treeninguväljakud olid lõpuks kaks Lilleküla harjutusväljakut, TNTK väljak, Maarjamäe staadion, Keila staadion, Saku staadion, Maardu staadion ja Männiku staadion.

Tiimid nõudsid madalamat muru

UEFA ametlikud juhised ütlevad, et mängudeks peab väljakul olema murulible kõrgus 20–30 millimeetrit. Kuigi igal pool niideti muru selliselt, et ta jääks umbes 26 millimeetri peale ehk selgelt lubatud piiride sisse, olid mõned võistkonnad sedavõrd nõudlikud, et UEFA survestas Eesti väljakumeistreid muru veel madalamaks niitma.

"Tipptiimid on nõudlikud, nad tahavad oma ideaali, mis on 21–22 millimeetrit," räägib Tamming. Pealtnäha üsna tavaline soov tekitab Eesti hiliskevades aga pisut riske, sest mida madalamalt muru niita, seda kergemini võib see kahjustada saada.

"Tiimid andsid UEFA-le tagasisidet, et pall ei liigu nii kiiresti, kui nad oleksid tahtnud. UEFA serveeris seda meile omakorda selliselt, nagu meil ei olekski selles osas väga valikut."

Pealtnäha väike vahe nõuab aga ettevalmistuse ümberkorraldamist. Nii madala muru jaoks ei saa niita eelmisel õhtul, sest muru võib ööga tükk maad kasvada. Kui mäng algab aga näiteks kell 14.30, siis tähendab see juba vaat et öösel niidukile häälte sisse panemist – plats peab olema neli tundi enne avavilet täiesti valmis. Olenevalt varustusest võib niitmine ja joonimine samuti umbes neli tundi aega võtta, kusjuures varahommikul kastemärja muru niita on ajakulukam kui päeval või õhtul kuivemat muru.

Avamängu sissepääsusaba tõi UEFA-lt peapesu

Finaalturniiri ametlik avamäng Eesti ja Hispaania vahel tõi kaasa ka publiku pahameele — kurdeti väga pikkade sissepääsujärjekordade üle, mistõttu paljud inimesed avavile, rääkimata avatseremoonia ajaks tribüünile ei jõudnud.

Mis siis ikkagi juhtus? Tegureid oli mitu, kuid peamise põhjusena toob Tamming välja ootusi ületanud publikuhuvi. Esialgu oodatud 2500 inimese asemel tuli mängu vaatama peaaegu kaks korda rohkem inimesi.

"Avamängu eel oli päris keeruline täpselt hinnata, kui palju inimesi kohale võiks tulla. Piletimüük on meie kultuuris selliselt välja kujunenud, et seda on raske muuta. Eelmüügist ostetakse väga vähe pileteid, kui ei ole just ohtu, et üritus müüakse välja – siis on muidugi vastupidi. Väga suur osa inimestest teeb asju viimasel hetkel – näiteks avamängu puhul hangiti enam kui pooled piletid alles mängupäeval," selgitab Tamming.

"Kiiresti ja jooksvalt ei ole aga üldse lihtne neid asju samal päeval ümber koordineerida – kui tahta rohkem väravaid avada, nõuab see ka rohkem tööjõudu, mida ei ole ju võimalik alati nipsust ja mõne hetkega juurde tuua. Kahtlemata jäime avamängul sellega kahjuks hätta, et rahvas õigel ajal sisse saaks."

Lisaks aga soovib Tamming inimestele südamele panna seda, et nad ei planeeriks mängule jõudmist viimasele minutile. "Võime seda ju kommunikeerida, aga kui lõviosa inimestest jõuab kohale ebareaalselt hilja, siis aitab see troppide tekkimisele kaasa."

Avamängu ehmatusest tehti aga õiged järeldused — teistel mängudel avati rohkem väravaid ja lähtuti optimistlikumast stsenaariumist, mispärast muresid enam ei olnud. Muidugi ei jäänud avamängu eel juhtunu märkamata ka UEFA-l, kes eestlastega pahandas ja edasiste mängude eel publiku läbilaskevõime suhtes karmimalt kätt pulsil hoidis.

Tooge kunstmuru! Ei, ärge tooge!

Tammingul endal ja kogu jalgpalliliidul oli tegelikult U17 EM-finaalturniiri korraldamise võrdlemisi värske kogemus olemas: mäletatavasti toimus Eestis 2023. aastal tüdrukute selle vanuseklassi finaalturniir. Toona korraldati see küll pisut teistmoodi kui tänavu ehk kahe võistluskeskusega (Tallinn ja Tartu), ning erinevusi vaid kolme aasta tagusega oli korralduses veel päris palju.

Turniiri direktor toob välja, et nagu jalgpallireeglid muutuvad pidevalt, on ka UEFA oma nõudmiste ja ettekirjutustega edasi liikunud ja mõnes aspektis on kaht turniiri suisa keeruline võrrelda. Ja mitte üldse seepärast, et üks oli tüdrukute ja teine poiste turniir.

"Meie vaatest oli väga palju muutunud UEFA lähenemine ja suhtumine. Nad olid vahepealsel ajal oma protsesse ümber arvestanud ja vastutusi laiali jaganud. Mõnes olukorras mängis isegi natuke meie kahjuks see, et paljudel meie inimestel oli üsna värske korraldamiskogemus all, sest seekord oodati mitmel puhul teistsuguseid asju," toob Tamming välja.

Suures plaanis oli nii, et kui veel 2023. aastal loovutas UEFA nii mitmeski osas võtmed korraldavale alaliidule ja usaldas selle oskusi ja teadmisi, siis tänavusel turniiril oli UEFA-poolseid korraldustiimi liikmeid Eestis tunduvalt rohkem. Kõigil oli küll oma vastutusala, kuid aeg-ajalt võis suhtlus olla katkendlik või lausa vastandlik. Tamming toob näite Rakvere staadionilt, kus UEFA inimesed nõudsid vasturääkivaid asju.

"UEFA inimesed jagunesid laias laastus neljaks: sportliku poole korraldajad, mängu kui ürituse korraldajad, teleülekande korraldamisega seotud inimesed ja meediainimesed. Täheldasime seda, et kuna nad on läinud niivõrd laiali, siis kohapeal ei ole nad tingimata üksteisega võrreldes ühel joonel. Meie jaoks tekitab see loomulikult segadust, kui üks inimene ütleb, et näe, see konkreetne uks peab kindlasti olema lukus, aga teine ütleb, et see peab kindlasti lahti olema.

Rakveres on näiteks väljakul muruga kaetud ala üsna piiratud. Küljejoone ääres soojendust tegema seal ei mahu, mistõttu tuleb seda teha otsajoone taga. Otsajoone taga on aga ka üks kaameratest ja esimese mängu ajal täheldasid UEFA ülekandega seotud inimesed, et oot-oot, soojendust tegevad mängijad jäävad ju vahepeal kaameratele ette. Meile tuli sõnum, et peaksime kaaluma tartaani peale kunstmuru paigaldamist, et soojendus saaks ikka küljejoone ääres toimuda."

Tammingu sõnul hakati juba uurima võimalusi, kust leida kunstmuru, kuidas see Rakverre transportida ja maha sättida, kui UEFA sportliku poole eest vastutav inimene asjast kuuldes pidurit tõmbas – ei tule siia soojenduse jaoks mingit kunstmuru! "Mängijad on prioriteet – nemad teevad seal sooja ja see on kõige tähtsam. Lõpuks piirati lihtsalt pisut soojendusala, et nad kaamerate ette vähem satuksid," rääkis Tamming olukorra lahenemisest.

Sportlandi poele tuli kate ette sättida

Kuigi UEFA inimesed olid turniiri eel võistluspaikasid korduvalt vaatamas käinud ja oludega tutvunud, avastasid nad Tammingu sõnul mingeid asju ikka viimasel minutil. Näiteks tuli avamängu päeval UEFA inimestele üllatusena, et A. Le Coq Arenal asuval Sportland Footballi poe vaateaknal on Nike'i tooted — aga turniiri varustuspartner oli hoopis Adidas!

"Seda võib ju julgelt võtta niimoodi, et see pood ei ole meie mänguoperatsioonide osa, vaid eraldiseisev organisatsioon, kes seal oma asjadega toimetab – mida Sportland ju on. Neil oli see pind Nike'ile välja müüdud, aga UEFA inimesed tahtsid kindlasti puhast pinda, kus poleks mingeid kolmanda osapoole brändinguelemente. Eriti karmid ollakse enda sponsoritega konkureerivate ettevõtetega."

Kuna soov tuli sedavõrd viimasel minutil, ei saanudki esiti midagi ette võtta — Tammingu sõnul ei olnud korraldajatel lihtsalt võimalik leida füüsilisi asju, millega vaateaknad väljastpoolt ära katta. Alles poolfinaali ja finaali jaoks saadi teistelt staadionitelt, kus mängud juba lõppenud, materjale ja taustseinu, mis poe akende ette sättida.

Nõudlikud oldi ka palju pisemate detailidega — mängule Nike'i tossudega tulnud maskoti- ja pallilastel paluti "võõrad" logod suisa kinni teipida.

Tavapiletiga Marcelo tuli üllatusena

Kogu turniiri üheks staariks sai mõneti ootamatult mitte mõni mängija, vaid hoopis lapsevanem — Hispaania noortekoondises mängiva poja Enzo Alvesi esitusi tuli kohapeale vaatama endine Real Madridi ja Brasiilia koondise vasakkaitsja Marcelo, kelle saabumine A. Le Coq Arenale tuli korraldajatele paraja üllatusena.

Kui tavaliselt on nii, et osalevate võistkondade alaliidud annavad korraldajatele varakult teada, kui mängule on mõni eriti tähtis või kuulus inimene saabumas, siis Hispaania alaliit teatas Marcelo tulekust alles väga viimasel minutil. Lausa nii viimasel minutil, et enne seda oli brasiillane oma kaaskonnaga jõudnud VIP-väravast sisse saada, kuid kuna tal oli käepärast vaid tavapilet ning väravas olnud turvatöötaja teda ära ei tundnud, jäi ta seal pika ninaga.

"Sellised külalised, kes tõmbavad tähelepanu ja muudavad turvalisusega seostuvat ettevalmistust, räägitakse tavaliselt enne läbi, aga huvitaval kombel ei tulnud meile varasemalt signaali, et ta on kohale tulemas, kuniks mäng juba käes oli. Sain siis kohe aru, et me ei ole turvalisuse vaatest sellega arvestanud. Kohtusime temaga staadioni juures ja pakkusin talle koos turvatöötajatega välja, et edutame ta VIPi-tribüünile, mille üle olid nad tänulikud," meenutab Tamming.

Marcelo istus VIP-tribüünil ning tal olid küll kaasas oma kaaskond ja turvatöötaja, kuid sellest hoolimata muutis tema kohalolu teda ümbritsevate inimeste mängukogemuse nadiks — iga hinna eest pilti ja autogrammi nõudnud lapsed üritasid kohati suisa VIP-tribüünile ronida, et superstaarist oma tükki saada. Kiirelt saadi aru, et isegi tema VIP-is istumine on halb lahendus.

"Alates teisest mängupäevast olime sellega juba arvestanud ja leidsime talle häid lahendusi. Rakveres vaatas ta mängu spordikeskuse direktori kabinetist, mis oli tribüünist täiesti eraldatud — tema ja tema inimesed olid meile selle võimaluse eest väga tänulikud, sest ta ütles ka ise, et tahab lihtsalt jalgpalli vaadata. A. Le Coq Arenal toimunud mängudeks andsime talle teisel pool peatribüüni eraldi looži, kus ta sai rahulikult mängu vaadata ja kus tavapublikut ei olnud. See oli kõigi jaoks hea lahendus."

Esimese mängu järel ootas Marcelot staadioni peasissepääsu juures hordide viisi noori jalgpallisõpru, kes iidolit näha ja katsuda soovisid. Ekspromptlahendusena lubati tal pojaga jalgpalliliidu kontoris natuke juttu rääkida, enne kui ta tagaukse kaudu staadionilt sujuvalt välja juhatati!

Vana Kadrioru viimane mäng

U17 finaalturniiri poolfinaal Belgia ja Prantsusmaa vahel oli märgiline kohtumine Kadrioru staadionile – nimelt oli see seal viimane jalgpallimäng enne seda, kui staadionihoone põhjalikku remonti läheb. Uuesti loodetakse Kadriorus jalgpallimänge korraldada 2027. aasta sügisel.

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.