Viis aastat mängukeeldu! Selline uudis raputas paari päeva eest kodust jalgpallimaastikku. Aastaid tagasi meistriliigaski pallinud, ent nüüd saalis Sillamäe Dina meeskonda esindanud Aleksandr Gluhno sai niisuguse erakordselt karmi karistuse põhjusega, sest virutas keset mängu vastasele täiest jõust rusikaga näkku.

Või kas ikka raputas? Sest tegu pole paraku kaugeltki esimese juhtumiga, kus sõnadega ei osata palliplatsil oma seisukohta selgeks teha ja hoopis käed käiku lastakse.

Viieaastane karistus on samas Eesti mõistes kahtlemata ainulaadne. Nii pikki mängukeelde pole saanud isegi mitmed kihlveopetturid, mis annab selgelt mõista, et Gluhno käitumine ületas igasugused mõistuspärased piirid. Karistus kohtuniku sõimamise, agressiivse käitumise või eemaldamiseni viinud vea eest mahub üldjuhul rubriiki "vastavalt juhendile" ehk koosneb kolmest kuni viiest mängust. Siiski on ka erandeid.

Tasub kindlasti märkida, et järgnev loetelu pole ühelt poolt küll täielik, teisalt ei maksa aga jalgpalli lugeda vägivaldsemaks kui mõnda teist ala. Füüsilise kontakti juures keevad kired teinekord üle, mänge peetakse murul ja saalides aga igal nädalavahetusel kümneid. Ometigi on selge, et rusikatega arveteklaarimine on alati hukkamõistu vääriv käik.

Kui varasemast ei õpita ...

Viimase aasta markantseim seesugune sündmus leidis aset mullu aprillis, kui Paldiskis toimunud Eesti meistrivõistluste IV liiga kohtumises Pakri SK Alexela ja FC Soccerneti vahel andis kohtuniku punase kaardi külalismeeskonna mängijale A. K.-le. Solvunud karistatu reageeris  sõna otseses mõttes sirgjooneliselt – kohtunik sai rusikahoobi näkku.

Kannatanu kutsus kohale politsei, kes alustas lööja suhtes kriminaalmenetlust. Klubi arvas vägivallatseja juba järgmisel päeval enda ridadest välja, alaliidu distsiplinaarkomisjon (DK) määras mehele aga eluaegse mängu- ja jalgpallis tegutsemise keelu. Otsuse juures sai määravaks seegi, et A. K. on ka varem vägivaldse käitumise eest karistusi kogunud. Punase kaardiga on ta sel põhjusel platsilt minema saadetud näiteks nii 2006. kui ka 2012. aastal, 2015. aastal pidas sama mees aga vajalikuks äsada hooajaeelses sõprusmängus (!) vastasele jalaga. Juba toona sai ta mängukeelu kaheks kuuks.

Teine mullune sündmus, mida kirjeldades puudub erinevalt eelmisest vajadus initsiaalide varju pugeda, leidis samuti aset IV liigas ning sealgi oli peaosas kogenud mängumees. Tulemus oli aga sama, sest aastaid ka esiliiga tasemel mänginud 40-aastane leedulane Andrej Voilenkogi sai eluaegse keelu.

FC Infoneti mängumees Voilenko kaotas närvid 69. minutil, kui kohtunik talle teist kollast kaarti näitas. Põhjuseks oli liigne suupruukimine, mille järel Voilenko vilemeest lõi. "Kohtunikul oli huul verine ja nägu marraskil, aga suures pildis on tema tervisega kõik korras. Tõsisemaid vigastusi ei olnud," lausus EJL-i avalike suhete spetsialist Sander Jürjens toona Soccernet.ee-le.

Kätlemise asemel jalaga tagumikku

Voilenko ei rahunenud ka pärast eemaldamist, vaid hüüdis tribüünilt hilisema mängu käigus ebasündsaid väljendeid ja jooksis uuesti väljakule, et kohtunikuga taas arveid klaarida. Leedulane oli seejuures sarnase tegutsemise eest juba korra varemgi karistada saanud, kui ründas kohtunikku 2011. aasta sügisel Infoneti meistriliiga üleminekumängus. Toona kestis karistus järgmise aasta 1. juunini.

Mullusügisesele teole suutis Voilenko aga "eelmängu" korralda juba juunis, kui Infonet mängis Pakri meeskonnaga. Pärast kohtumise lõppu lõi ta käepigistuse asemel vastast jalaga tagumikku, too vastas samaga. Punase kaardi said mõlemad.

Kalduvusele konfliktiolukorras üle keeda viitab ka juhtum Jaroslav Dmitrijeviga. 2013. aasta aprilli lõpupäevil peetud Esiliiga kohtumises eemaldati Tallinna Puuma särki kandnud Dmitrijev platsilt topeltsigaduse tõttu – mees lõi esmalt Rakvere Tarva mängijat Alari Aunapuud jalaga kõhtu ja lisas seejärel hoobi palliga. Karistus – mängukeeld kuni septembrini ehk viieks kuuks.

Omapärase reaktsiooniga juhtunule hiilgas Puuma peatreener Dmitri Krassilnikov, kes leidis, et kõiges oli süüdi hoopis saamatu kohtunik, vastasele äsamine olevat niisuguses olukorras aga asjade täiesti loogiline käik. "Olen täiesti veendunud selles, et kui kohtunikud hakkavad oma töösse professionaalsemalt suhtuma, siis on ka selliseid jõhkrutsemisi väljakul vähem. Tihti on just kohtunikud need, kes tekitavad mängijates negatiivseid emotsioone, mis omakorda väljendatakse inetu käitumisega väljakul. Usun, et siinkohal toetab mind ükskõik millise klubi iga mängija," väitis Krassilnikov.

Dmitrijevi nimi käis jalgpalliuudistest valedel põhjustel uuesti läbi juba aasta hiljem, kui ta kuulus tähtajatu mängukeelu saanud kihlveopetturite nimekirja. Tõsi, aasta lõpus muudeti mängukeeld kahe aasta pikkuseks, tänaseks on Dmitrijev selle kandnud. Kahel viimasel hooajal on ta esindanud Esiliigas Maardu Linnameeskonda.

Mõnel lööjal must minevik

Artiklist juba läbi käinud Pakri SK meeskonna nime on paraku põhjust seesuguses ebameeldivas kontekstis veelgi mainida. 2004. aasta oktoobris läks nende ridadesse kuulunud Sergei Stanislavov FC Kose vastu peetud kohtumise käigus sõimu saatel kohtunikule kallale ning sai karistuseks enam kui kahe aasta pikkuse võistluskeelu.

Stanislavovi minevikus peitub aga seejuures veelgi räigem episood. Tuletõrjujana töötanud pereisa seisis nimelt 2001. aastal kohtu ees süüdistatuna Paldiskis salaviinaäri ajanud kodutu surnukspeksmises. Käest läinud omakohtu varjamiseks süütas Stanislavov süüdistuse väitel kodutu mehe eluasemeks olnud väikebussi, et seda siis juba tuletõrjuja vormis peagi ise kustutama sõita. Mees naasis jalgpalliväljakutele 2004. aastal, ent tema hooaeg ja ka mängijakarjäär lõppesid sama aasta sügisel eelkirjeldatud vägivallajuhtumiga.

Kaheaastase võistluskeelu "väljateenimiseni" on jõutud ka saalijalgpallis. Sellega sai 2011. aastal hakkama Narva-Jõesuu saalijalgpalliklubi mängija Artjom Zijazov, põhjuseks ikka kohtunikule kättpidi kallale minek. EJL-i infojuhi ja DK liikme Mihkel Uibolehe sõnul oli FC ARS-i vastu peetud kohtumises tegu väga inetu intsidendiga. "Mängija lõi kohtunikku. Õnneks mitte näkku. Aga säärane käitumine on jalgpalliliidu jaoks piir, kus mõistmine lõpeb," sõnas Uiboleht Õhtulehele.

Zijazov pidi mängupausi pidama kuni 2013. aasta 31. märtsini, ent sama mängu tulemusel sai kurioosumina tegutsemiskeelu ka tema isa Azat Zijazov. Tunnustatud noortetreener, kes oli kohtumises kantud protokolli Narva-Jõesuu meeskonna esindajana, eemaldati solvavate väljendite kasutamise eest FIFA kategooriaga saalijalgpallikohtuniku Ainar Kuuse aadressil. "Pärast mängu kasutati kohtunike aadressil räigeid väljendeid. Mindi konkreetsete ähvardusteni välja," lausus Uiboleht.

Jälle kohtunik ise süüdi?

Meeskonna treener Nikolai Juronen leidis aga jällegi, et kõiges olevat olnud eeskätt süüdi kohtunik ise: "Me pole määratud karistustega nõus. Kohtunikud tegid tolles mängus mitmeid valesid otsuseid. Tõsi, mängijad peavad oma närve talitsema ja seis on nüüd selline, nagu ta on," nõustus Juronen siiski lõpuks möönma, et ehk oli ka kohtuniku sõimajatel omajagu süüd.

Et jalgpall pole ainult "meeste mäng", tõestasid 2007. aasta maikuus ebameeldival moel Lasnamäe Ajaxi naiskonna mängijad Kristina Matvejeva ja Jekaterina Naumenkova. Duo läks pärast Kuressaarele kaotatud liigakohtumist kallale staadionilt koju suundunud Kuressaare mängijale Triin Juulikule.

"Sain kaks lööki nina pihta, verd voolas ikka väga palju," meenutas FC Kuressaare naiskonna poolkaitsja Juulik mängujärgset kallaletungi ajalehele Meie Maa. "Mulle midagi ei öeldud, lihtsalt löödi kaks korda."

Distsiplinaarkomisjon määras mõlemale lööjale mängukeelu kuni 31. detsembrini 2009 ehk kaheks ja pooleks aastaks. Lisaks karistas ühte kallaletungijatest ka kohus, määrates talle rahatrahvi 1500 krooni.

Kossumehe seiklused vutiväljakul

Jalgpalliväljakul oskavad pikki karistusi teenida isegi korvpallurid. See sai kinnitust 2005. aasta septembris, kui kaks korda Tartu Delta ridades Eesti meistriks tulnud ja koondisessegi mahtunud Toomas Liivak lõi Välk 494 ja TÜ Fauna vahelises mängus maas lamanud vastasmängijale kannaga näkku ja teenis selle eest punase kaardi.

Et selles mängus asjad üleüldse käest läksid, annab aimu DK järgnenud otsus. Liivak ja tema meeskonnakaaslane Rein Pütsepp said mängukeelu kaheks kuuks, samuti Välk 494 ridadesse kuulunud Airis Lellep ja Mati Savisikk aga kuni 1. juunini 2006 ehk üheksaks kuuks. "Kõik nimetatud mängijad käitusid selles kohtumises agressiivselt ja vägivaldselt nii vastasmängijate kui ka kohtuniku suhtes," seisab komisjoni otsuses. Liivak on üle keenud hiljemgi, kaks aastat pärast kirjeldatud sündmusi karistati teda kahemängulise keeluga ebasündsate väljendite tarvitamise eest.

Sarnastel põhjustel on lühemaid karistusi jagatud üsna palju just 2000ndate aastate alguses, kui sõim ja hoobid näisid olevat jalgpalli lahutamatu osa. Näiteks määrati 2003. aasta augustis ühele Trummi meeskonna mängijale vägivallatsemise eest karistus hooaja lõpuni, vaid kuu aega hiljem sai aga Andrei Kulatšenko Eesti noorte (!) meistrivõistlustel Jõhvi SK eest kahe nädala jooksul esmalt punase kaardi vägivaldse mängu eest ja seejärel punase kaardi kohtuniku ründamise eest. DK karistas Kulatšenkot võistluskeeluga järgmise aasta juunini.

Aasta hiljem pidi üheksaks kuuks endale jalgpallivälist tegevust otsima Erik Grigorjev, kes on hiljem esindanud mitmel hooajal kõrgliigas Narva Transi. Toona Tartu Merkuuri Juuniori eest mänginud Grigorjev sai kohtuniku sõimamise ja vägivalla kasutamise eest mängukeelu järgmise aasta juunini.

Grigorjevi CV on seejuures leebelt öeldes kirev – 2011. aastal teatas ta pärast mängu Floraga ajakirjanikele otsesõnu "Eesti kohtunikud on s*tad!", 2013. aastal sai aga kaheaastase võistluskeelu kokkuleppemängudes süüdistatuna. Karistusest vabanemise järel on Grigorjev mänginud probleemivabalt saalijalgpalli ja esindanud sel alal isegi Eesti koondist.

Karistatakse ka kohtunikke

Kuidas hinnata siinsete karistuste karmust võrreldes muu maailmaga? Nii ja naa – näiteks augustis Bulgaaria teise liiga mängus suisa kahele kohtunikule kallale läinud Kariana Edreni peatreener Atanas Džambazki sai aastase tegutsemiskeelu. Vastaste lõpuminuti võiduväravat ebaõiglaseks pidanud Džambazki jooksis esmalt väljakule ja ründas peakohtunikku Ivailo Nenkovit, seejärel lõi aga ka appi tulnud joonekohtunikku kaks korda näkku ja rindu.

Samas on madalamates liigades määratud ka eluaegseid võistluskeelde või suisa vanglakaristusi, nagu juhtus 2012. aastal Hollandis noorukite mängu ajal surnuks pekstud joonekohtuniku Richard Nieuwenhuizeni tapjatega. Tõsi, vaid mõni aasta hiljem olid kõik süüdlased trellide tagant pääsenud, mis tekitas Hollandi ühiskonnas pahameeletormi.

Laiast maailmast on viimastel aastatel silma jäänud hoopis olukorrad, kus karistada on saanud kohtunik. 2010. aasta Aafrika meistrivõistluste poolfinaalis kostitas Alžeeria väravavaht Fawzi Chaouchi pärast Egiptusele määratud penaltit kohtunikku Coffi Codjiat pealöögiga. Chaouchi sai hiljem kolmemängulise võistluskeelu, luubi alla võeti aga hoopis Codjia. Vilemees sai tähtajatu tegutsemiskeelu, sest leiti, et ta pidanuks kollase kaardi asemel näitama väravavahile punast kaarti.

Mulluse aasta meeldejäävaima tembuga sai hakkama aga Prantsusmaa tippkohtunik Tony Chapron. Pärast juhuslikku kokkupõrget Nantes'i mängija Diego Carlosega üritas Chapron esmalt mängumeest jalaga lüüa, ajas end siis maast püsti ja näitas Carlosele teist kollast kaarti, eemaldades kaitsja väljakult. Prantsusmaa alaliit määras Chapronile pooleaastase tegutsemiskeelu, mispeale mees otsustas karjääri lõpetada ja asuda tööle ... ajakirjanikuna.

Lõpetuseks: et vilemees on Eestis siiski puutumatu, annab aimu ka 2008. aasta mais juhtunu. Siis sai kohtuniku ründamise eest aastase mängukeelu JK Luunja mängija Kristjan Sööt, kusjuures sündmuste tallermaaks oli taas IV liiga. Kui aga tõdeda, et eelnevas nimekirjas on isegi kohtulikult tõendatud füüsilise rünnaku eest määratud karistuste pikkus jäänud kahe aasta kanti, on Gluhno äsjane viieaastane tegutsemiskeeld loodetavasti piisav hoiatus igaühele, kel peaks tekkima soov väljakul oma õiguse nimel rusikad käiku lasta.