Naftaraha. Finantsdoping. Pettus. Jalgpalli surm.

Manchester Cityt kui institutsiooni on lihtne põlastada. Isegi aina arutumaks rahapildumiseks kujunevas tippjalgpallis lõhnab nende spordipesuks kasutatav valgendi märksa mürgisemalt kui teistel.

Ent kui kõlab peakohtuniku avavile, pole platsile rahapakkide ladumisest vähimatki kasu. Ning isegi siis, kui ostad kokku kõik maailma parimad jalgpallurid, peab nende meeskonnaks vormija olema oma töös päriselt hea. Kohe väga-väga hea. Nagu Pep Guardiola.

Peatreenereid, kes on võitnud ühel hooajal koduse liiga, koduse karika ja Meistrite liiga, võib sõrmedel kokku lugeda. Ent laupäeva õhtul sai Guardiola hakkama millegi sellisega, mida pole ette näidata ei Sir Alex Fergusonil, Jose Mourinhol, Jupp Heynckesil, Luis Enriquel ega Hansi Flickil. Tal on selliseid kolmikvõite nüüd kaks – 2009. aastal Barcelonaga ja 2023. aastal Manchester Cityga.

Mis viga võita, kui sinu käsutada on parimad meeskonnad, ütleb küünik seepeale. Barcelonas ja Müncheni Bayernis, eriti aga mõistagi Citys on Guardiola käsutuses olnud alati riigi parimad mängijad ja parimad ressursid. Või olgu, vähemasti ühed parimatest. Kas see pisendab kuidagi Guardiola tähtsust jalgpalliajaloos? Sugugi mitte.

Kõigi aegade parim?

Thierry Henry nimetas teda hiljuti kõigi aegade parimaks treeneriks. Ükskõik kes ükskõik millisel spordialal ja ükskõik kelle kohta sellise väite välja käib, võiks ta sama hästi bensiinitünni jaanilõkkesse visata. Vaidlused kujunevad lõputuks. Ja nii ongi õige, sest absoluutset tõde selles arutelus ei eksisteeri.

Ent kas Henry liialdas või mitte? Inimloomusele on omane tituleerida uut olnust suuremaks. Rinus Michels ja Johan Cruyff vormisid-viimistlesid totaalse jalgpalli olemust. Sir Alex Ferguson õpetas võitma halastamatult, Matt Busby lootusetuna näivast seisust ja Jose Mourinho pigem efektiivselt kui efektselt, aga kõik kolm rajasid oma nägemuse ühtmoodi distsipliinile. Viktor Maslov ja Arrigo Sacchi ei peljanud senist taktikalist lähenemist täielikult muuta. Bill Shankly sidus mängijad ja toetajad ühtseks pereks ning ammutas seeläbi uusi ressursse, Arsene Wenger tõstis tähelepanu keskmesse ettevalmistuse olulisuse. Ning mõistagi pole see nimekiri kaugeltki ammendav.

Cruyff e Guardiola. 1994.

Nostálgico! pic.twitter.com/tB21I1qecG — Futebol Nostálgico! (@futnostalgico) June 11, 2023

Kuhu paigutub ses rivis Guardiola? Kui korraldada tänapäeva treenerite seas nende eeskujude osas kiirküsitlus, ja seejuures pole vahet, kas räägime siinkohal Premier League’ist või Premium liigast, võib kindel olla, et just Guardiola nimi kerkib kõige sagedamini esile. Ent samamoodi on Sacchi ja Cruyffi ideed mõjutanud tahes-tahtmata Guardiola kui treeneri kujunemist, kusjuures protsess ei ole ühesuunaline – näiteks katalaani käekirja suurt austajat ja viimaste aastate üht edukamat elluviijat Roberto de Zerbit on Guardiola ise tunnustanud, märkides, et temalgi on itaallaselt olnud mõndagi õppida.

Küsigem siis pigem nii – mis teeb Guardiolast Guardiola? Lihtne vastus oleks, et ta on üks neist vähestest, kes on suutnud jalgpalli olemust muuta. Ent mil moel? Miks teab jalgpalli ajalugu sadu väga häid treenereid, kelle võimuses on olnud küll saavutada suuri võite, ent kes pole siiski suutnud selle päratusuure laeva tüüri liigutada? Ja mis on see miski, mis tõstab Guardiola nende kümnekonna hulka, kes on viimase kangelastükiga vaieldamatult hakkama saanud?

Valmis narruseni pühenduma

Guardiola lugu moodustub detailidest. Hispaania tippjalgpalliajakirjanik Guillem Balague, kes orienteerub ühtviisi hästi nii sünnimaa kui ka Inglismaa jalgpallis ehk Guardiola suurima edu mõlemal tandril, püüdis BBC veergudel tema fenomeni selgitada. Paremat inimest selleks on raske leida, sest just Balague töötab praegu nii Guardiola esimese ametliku ingliskeelse biograafia kui ka temast valmiva dokumentaalfilmi kallal.

Balague kirjeldas, kuidas oli hiljuti kohtunud ühe Euroopa hinnatuima noore treeneriga ning jutt läks sellele, mis muudab Guardiola eriliseks. "Ta andis Joao Cancelole mängu ajal suuniseid. Kuulsin neid kõiki, ent ei suutnud mõelda muud kui: "Ma tean, mida sa plaanid. Ja ma ei oska selle vastu kaitses mitte midagi teha,"" märkis too juhendaja Balague’i sõnul.

Sama mees lisas, et Guardiola mõjub halastamatu vastasena, kuna on valmis lõpmatuseni täiust otsima – isegi olukorras, kus seda tegelikult vaja ei lähe. "Tema meeskond on niigi juba piisavalt hea, et võita. Aga ta nõuab ikka sadat protsenti," täheldas too treener.

Anekdootlikke lugusid Guardiola pühendumusest, mis ulatub kohati narruseni, on neil, kes teda lähedalt tunnevad, rääkida lõpmatuseni. Abitreenerid võivad temalt sõnumi saada ka keset ööd – ööpäevased unetunnid saab ta tihti täis pikkade siestade abiga, et seejärel taas töösse sukelduda. Manchester ongi Guardiolale kõigest töökoht, tema naine Cristina elab nooremate lastega endiselt Barcelonas ning vanem tütar Londonis. Kui on vaja kohtuda, ajavad asja ära eralennukid.

Marti Perarnau kirjeldab väärt biograafias "Herr Pep", kuidas esimesel Bayerni-aastal istus ja analüüsis Guardiola järgmise vastase Benfica mänguvideoid nii kaua, et tegi selle käigus seljale liiga. 2018. aastal kindlustas City Guardiola-ajastu esimese tiitli viis mängu enne hooaja lõppu. Peatreener "premeeris" mängijad korraldusega järgmisel hommikul trenni ilmuda, sest hooaja lõpuks oli klubil võimalus jõuda liigatabelis 100 punktini. Kaugeltki kõik mehed ei jõudnud hommikul kohale parimas vormis – aga hooaja viimase mängu 94. minutil lõi Gabriel Jesus võiduvärava, mis upitaski City rekordilise "sajaseni".

Delivered ✅ https://t.co/cwPa7jvMdX pic.twitter.com/mzhj8zlNax — Manchester City (@ManCity) March 15, 2020

Aastad pole Guardiola täiuseiha kuigivõrd kahandanud, pigem vastupidi. Kui tänavu aprillis liigatiitli saatuse otsustanud mängus Arsenalist üle sõideti, ei tähistanud ta City avatabamust, vaid sõimas esiväravavahti Edersoni, kes oli väravaga lõppenud rünnaku alustuseks teinud vale söödu – mitte valesöödu, vaid sellise, mida Guardiola mänguplaan ette ei näinud. Enne Meistrite liiga finaali Interiga andis ta mängijatele kaks vaba päeva, ent veetis ise suurema osa sellest ajast vastase kohta käivaid videoklippe uurides – seekord siiski vähemalt seljatraumat saamata.

"Ta elab ja hingab jalgpalli. Igas mängus, igal treeningul. Ent oleme juba harjunud, et tema peas keerleb kogu aeg kümneid mõtteid," kirjeldab Ederson. "Kui on vaja sind kritiseerida, siis ta kritiseerib. Kui sinu peale karjuda, siis ta karjub. Kui kiita, siis kiidab. Mängijad aga hindavad treenerit, kes sulle kõik ausalt näkku ütleb."

Jätkuks sobib hästi Javier Mascherano mõttekäik, mis öeldud juba 2014. aastal: "Tema hoiak nakkab. Tänu talle on sul igal hommikul ärgates tunne, et see, mida teed, on midagi väärt. Et treening on ülim, loomupärane verstapost teel tööalase ja isikliku täiuseni. Aga ta rõhutab alati, et eesmärgini jõudmine nõuab pingutust ja annet."

Täiuslikkus peab olema, pisiasjadeni välja

Ebakindlus mõjub enamikule laastavalt. Guardiolat see käivitab. Kui ta tunneb, et kirge hakkab nappima, on ta alati valmis ise pressikonverentsil või riietusruumis mõne pisidraama korraldama. Balague nimetab seda tüüpilise kontrollifriigi viisiks endale ja teistele meelde tuletada, et kõik on tähtis, ka pisiasjad. Kas treeningkeskuse vastuvõtulaua neiud ikka naeratavad kõigile sisenejatele? Kas toit kanti lauale piisavalt elegantsel kujul? Ning hoidku saatus seda turvameest, kes oma ülesannetest õigesti aru ei saa ...

Manchester City hooajalõpu kangelane Ilkay Gündogan on Guardiolat kirjeldanud kui meest, kes on suuteline ettevaatavalt kaaluma tõepoolest kõiki mängus esineda võivaid olukordi. Sama on rääkinud Mascherano, kes kirjeldas 2011. aasta Meistrite liiga finaali eelset koosolekut järgnevalt: "Ta oleks nagu käimasolevast mängust ülekannet teinud – pilt hakkas silme ees jooksma, olin otsekui mängu sees. Ning kohtumise ajal tabasin end korduvalt mõttelt, et olen selles olukorras juba olnud, sest Pep on mulle sellest rääkinud." Lõpptulemus – Barcelona seljatas Manchester Unitedi Wembleyl 3:1.

Barcelona väravavaht Victor Valdes meenutas esimest kohtumist Guardiolaga, mis leidis 2008. aastal aset Camp Noul värske peatreeneri kabinetis. "Tal oli väike taktikalaud kahe magnetiga, mis asetsesid kahel pool karistusala küljejoonte taga. "Kas tead, kes need mängijad on?" küsis ta mult. "Need on su keskkaitsjad." Ma ei saanud aru, misasja ta ajab, tema aga jätkas: "Kui pall on sinu käes, tahan ma, et nemad oleksid seal. Söödad neile. Ja sealtkaudu paneme rünnaku käima." Arvasin endiselt, et ta on peast segi. Aga ma olen ise natuke ka, nii et see mõte meeldis mulle. Ütlesin: "Kaitsjad peavad siis julged olema ja palli küsima." Pep vastas: "Ära muretse, see on minu töö. Küll ma selle eest hoolitsen, et nad tahaksid." Ja nii see algas."

Guardiola saabus tippjalgpalli ajal, mil see toetus eeskätt organiseeritud kaitsetööle. Tema silmis ei olnud kaitseliini eesmärk aga vastase mängu nullida, vaid enda oma üles ehitada. "Esmalt võttis ta ette rünnaku algfaasi, mis tema silmis algab palli tagasivõitmisest. Seejärel liikus ta keskväljalt palli edasiviimise ja viimaks vastase värava all toimuva lõppfaasi juurde, olles oma lähenemises väga metodoloogiline. Ma pole iial varem näinud, et mõni treener oma karjääri jooksul mängu sedavõrd põhjalikult tükkideks võtaks," tõdes Barcelona omaaegne spordidirektor Pep Segura.

Balague’i meelest ei ole Guardiola töö veel tehtud, sest neist kolmest mängufaasist vajab rünnak tema silmis endiselt viimistlemist. Viimastel aastatel on Guardiola pühendunud äärekaitsjate, keskpoolkaitsjate ja ründajate liikumise lihvimisele enne viimast söötu. Kui tavaliselt lubatakse treeningu viimasel kümnel minutil meestel tsenderdusi ja pealelööke harjutada, siis Guardiola käe all keskendutakse alati just eelkirjeldatule.

John Stonesi liigutamine keskkaitsest keskväljale, et kompenseerida Erling Haalandi väiksemat liikuvust võrreldes mullu sageli ründes mänginud Phil Fodeni või Bernardo Silvaga pakkus kõvasti kõneainet. Ent selle varju jäi Haalandi enda kevadeks lõplikult avanenud oskus eesliinist keskväljale, pallile vastu langeda, teha seal ühepuutesööt ja spurtida siis läbisöödu ootuses jälle vastase värava suunas, kaitsjate vahele avanevasse tühimikku. Riskantne? Kindlasti, sest pallikaotuse oht on suur. Ent see oli järjekordne võimalus vastase liinid sassi lüüa, mida tasus mängudes aeg-ajalt proovida. Saatan peitub nüanssides.

Mängijad on valmis järgnema

"Igaüks võib suure hulga mänge ära vaadata. Aga vahe on selles, et Pep mõtestab seda tehes alati iga liikumist, soovides mängu kontrollida," sõnastab Guardiola nägemus tema endine abiline Domenec Torrent. "Ta ei taha näha, kuidas asjad sünnivad, ta tahab nad ise sündima panna. Tihti öeldakse, et Pepi meeskond mängib alati ühtmoodi. See pole kindlasti tõsi, ta muudab kogu aeg mingeid pisiasju, aga neid ongi raske märgata. Ta on selles plaanis lihtsalt natuke eriline."

Julgus näha ja teha seda, mida enne pole nähtud ja tehtud, ongi Guardiola suurim supervõime. Arusaadavalt on pärast Barcelona edu paljud treenerid püüdnud seda kopeerida, enamasti edutult. Kunstniku maalist tehtud repro ei ole kunagi sama hinnaline. Guardiola paneb oma kunstiteosesse kogu hinge ja eneseusu, et valitud tee on õige – ning mängijad tulevad kaasa.

Paradoks, et mida võimekam on jalgpallur, seda enam kipub ta uskuma enda oskustesse, soovimata end treeneri käe järgi painutada. Muidugi leidub erandeid. Ent Guardiola käe all olnud mängijate individuaalne tugevus on ühtlasi tema kui treeneri jaoks suurim väljakutse – kuidas panna need mehed tegema ainult ja täpselt seda, mida tema tahab?

Pep “Pass the ball!, Pass the ball!”

Kevin De Bruyne “Shut up! Shut Up!” pic.twitter.com/a0Aa0GR4q6 — The Pep (@GuardiolaTweets) May 17, 2023

Alles äsja nägime Meistrite liiga poolfinaalis Real Madridi vastu, kuidas Guardiola õiendamisest sai kõrini Kevin De Bruynel, kes käratas platsilt talle vastu: "Jää juba vait, mul on su hääle kuulmisest kõrini!" Bernardo Silva on koondisekaaslastele tunnistanud, et tunneb treeningutest iga natukese aja tagant tülpimust, sest Guardiola nõuab harjutuste mehaanilist kordamist. Ometigi oli Silva järgmises lauses valmis kinnitama, et just see on olnud City edu alus.

Guardiola põhimõtted on tegelikult lihtsad – hoia palli, mängi lihtsalt ja mängi kiiresti. Kuid lähenemiselt igapäevatööle võrdleb Balague teda nõudliku kooliõpetajaga, keda õppimise ajal kogu klass seetõttu vihkab, ajapikku aga armastama õpib. Muidugi ei sobi seesugune lähenemine kõikidele mängijatele. Värskeima näitena visati Cityst halastamatult üle parda Joao Cancelo, kelle nurinad muutusid riietusruumis pikkamööda probleemiks.

Samas on Guardiola suutnud pärast Barcelona-päevi enda soovidele allutada sellised kunstnikuhinged nagu Thomas Mülleri, Franck Ribery, Silva, De Bruyne ja ka Jack Grealishi, kelle metamorfoos tujukast jõmpsikast sihikindlaks meheks on City lõppenud hooaja üks silmapaistvamaid arengulugusid. 2021. aasta kevadeks oli City liigatiitli Liverpoolilt tagasi võtnud ning umbes viis põhimeest valmis klubist lahkuma, et Guardiola surve alt pääseda. Kui mitu neist sel suvel tegelikult lahkus, küsite? Mitte ükski. Ning enamik neist kannab tänaseni City särki.

Kas liiga palju on võimalik mõelda?

"Kui Pep mulle ütleks, et hüppa õige Camp Nou kolmandalt korruselt alla, siis teeksingi seda, mõeldes samal ajal, et küllap on tal selleks mingi hea põhjus." See Dani Alvesi poolnaljaga öeldud kuulus lause ilmestab hästi Guardiola võimet panna mängijad oma ideedesse uskuma. Muidugi ei tähenda see, et need ideed oleksid aina ühed ja samad, sest Guardiola vormib neid vastavalt oludele, aga põhinõudmised jäävad samaks.

"Ta mõtleb üle." Lause, mida vormisid Meistrite liigas eelmistel hooaegadel saadud valusad kaotused, on Balague’i meelest kõige laisem solvang üleüldse, mida annab Guardiola kohta kasutada. Kui arvati, et jalgpalli ei anna enam ümber mõtestada, tõestas Guardiola vastupidist. Ning tema puudutus ulatub Thomas Frankist, Marco Silvast, Mikel Artetast, Erik ten Hagist, Roberto de Zerbist ja Vincent Kompanyst – kogu see kuuik, kes avameelselt tema mõjutusi tunnistanud, asub uuel hooajal Inglismaal temalt vahetus võitluses mõõtu võtma – rohujuuretasandini.

🤝💙 Pep Guardiola & Vincent Kompany re-united… pic.twitter.com/pXRTysmoK4 — EuroFoot (@eurofootcom) March 18, 2023

Kuhu edasi, kui seni saavutamatu on saavutatud? Leping seob Guardiolat Cityga veel vähemalt kaks aastat. Barcelonast ja Bayernist lahkus ta siis, kui tundis, et klubi ei suutnud tema nõudmiste rahuldamiseks enam piisavalt teha. City rahaline võimekus ja juhtkonna valmidus Guardiola soove täita ei tohiks probleeme tekitada – kui muidugi mõni finantskaristus neile ajutiselt päitseid pähe ei sea.

Kunagi peab Manchesterist lahkumine siiski teoks saama. Mis võiks Guardiolale pärast seda veel pinget pakkuda? Lähedased usuvad, et City jääbki tema viimaseks klubitööks. Seejärel ootavad ees tööpakkumised koondistelt. Seal pole tal kindlasti ei samasuguseid vahendeid, vabadust ega aega mängijaid nädalast nädalasse koolitada. Kas Guardiola aju suudaks ka sellega kohaneda?

Hoia palli. Mängi lihtsalt. Mängi kiiresti.