Sest ega sellest lõputust C-tasandist ma eriti vaimustunud pole.

• Artikkel ilmus esialgselt aprillikuu Jalkas.

Kui Rahvuste liiga loodi, kirjeldas UEFA, et ühes sellega kaovad tarbetud sõprusmängud ja koondistele tekib võrdseid vastasseise juurde. Kui meeste jalgpallis hoiab see pilti tõepoolest rikkamana, siis naiste puhul on kõik üks suur Rahvuste liiga. Sest kuigi 2023. aastal alanud sari sai teoorias mullu teise hooaja, siis tänavu kohtub Eesti jälle omasugustega: Bosnia ja Hertsegoviina, Leedu ja Liechtenstein.

Ja nii läheb see praeguse kava järgi aastast aastasse, sest UEFA sidus nii EM- kui MM-valiksarjad Rahvuste liiga tasanditega. See tähendab, et A-tasandi koondised kohtuvad A-tasandi koondistega ja C-tasandil püsiv Eesti kohtub C-tasandi koondistega. Ei mingeid Inglismaid ega Itaaliaid Lillekülas, ei mingeid Rootsisid ega Hollandeid Tamme staadionil.

***

Kui UEFA uut süsteemi välja töötas, sai iva sisse pandud küll. Kui võtta ette viimane valiksari enne Rahvuste liiga tulekut, vaatab vastu pilt, mida tunneme isegi. F-alagruppi kuulunud Armeenia korjas kümne mänguga oma võrgust 71 palli, Läti sai Inglismaalt kurikuulsa 0:20 ja Gruusia ei suutnud väravaarvetki avada. Prantsusmaa ja Walesiga maid jagama pidanud Eesti pääses Kasahstani ees tulema kuue punktiga.

Mäletan eriti hästi, kui pahased olid inglannad, sest Doncasteris meie lõunanaabrite loputamine ei andnud juurde muud kui odavat statistikat. Neli mängijat lõid kübaratriki ehk tegid midagi, mis on jalgpalli üks ülevamaid saavutusi! Või seda, kuidas toona Prantsusmaad juhendanud Corinne Diacre osavalt sõnu valis, kui ütles, et A. Le Coq Arenal jagatakse enamik minuteid pingiotsalt tulijatele preemiaks.

Jah, suurtele koondistele oli Eestide-Lätidega mängida tüütu kohustus, mis kadus Rahvuste liiga tulekuga ära. Nüüd on terve A-tasand täis põnevusmänge, millest kolmandik sobiks mistahes suurturniiri finaaliks. Noh, aga palun: 3. grupi Hispaania–Inglismaa või kohe nende järel Saksamaa–Norra.

***

Ent ma väidan, et ühes sellega kamandas UEFA niigi üüratu augu juurde tööle veel ühe kopa. Suured koondised on kerkinud aina kõrgematele küngastele, samal ajal kui teised rabelevad põhjas. Tajumata, mis on need tegelikud tipud või sihid, sest kokkupuutepunktid teiste koondistega jäävad üheülbaliseks. Eesti mängibki jälle oma Kasahstani või Iisraeliga, teadmata, kuhu ta suurel jalgpallikaardil mahtuda võiks.

Jah, muidugi, kui me vaatame neid skoorilõhesid, siis on kõik justkui aus. Kui Eesti ei suuda C-tasandi alagrupis esimeseks tulla ja kaotab Prantsusmaale 0:9, siis järelikult pole seal kaardilgi erilist positsiooni oodata. Ühest küljest ongi parem edeneda sammhaaval, mida Rahvuste liiga tasandid toetavad. Ja nii kasvavad väikesed võidud aina suuremaks. See olla mängijate motivatsioonile palju parem.

Aga siinkohal pean ma jälle norima, sest kas mitte peale iga suure vastasega mängimist ei loe mängijad uhkusega ette, mitu korda staarilt X pall kätte saadi või staar Y üle joosti? Alles ju lõi meie oma Rauno Sappinen maailmakuulsale Gianluigi Donnarummale värava! Muidugi nii hästi läheb meil päris harva, aga naistele pole jäetud sedagi varianti. Olgu, kui, siis valikturniiri järel play-off'is. Aga sealgi võib vastu tulla hoopis Tšehhi või Serbia, kes pole tegelikult üldse popid.

***

Olen kindel, et seda tajub ka jalgpallisõber. Kui ta on tulihingeline, siis on ta muidugi staadionil kohal, sadagu või pussnuge, aga kui on vaja moosida, siis ega Liechtenstein mingi eriline tõmbenumber ju pole. Pole seda ka ei Leedu ega Bosnia – rõhu mistahes revanšile või kirjuta nimede tagant välja nii palju uhkeid klubinimesid, kui mahti. Ikka vaatab Hollandilt saadud seitset 1881 inimest ja Bulgaariaga tehtud null-nullil on peaaegu 500 pead.

Pikas plaanis võib praegune Rahvuste liigal baseeruv süsteem vähemasti Eesti naiste jalgpallile kahjuks tulla, sest eemaldatud on üks oluline sisend – vastasseis tippkoondisega. Nii ei mõju meie koondisejalgpall tervikuna, vaid kui pideva eelringina, ning sellist päris jalgpalli mängitakse justkui mujal.

Iseenesest leian, et Rahvuste liiga omaette turniirina on kahtlemata õnnestumine, mis on lisanud rahvusvahelisse jalgpalli uue eesmärgi. Küll aga on ignorantne ehitada kogu naiste jalgpall sellele üles ja väita, et nüüd on mängijatel tänu tasavägisematele matšidele motivatsiooni rohkem. Pigem usun, et kui iga paari aasta tagant lendaks Eestisse mõni tippkoondis, aitaks see naiste jalgpalli tervikuna populariseerida, olenemata skoorist tablool. Nii Eesti mängijad kui publik väärivad näha jalgpalli iga palet.