Värske FC Kuressaare hiidlasest tegevjuht ja ründaja Martti Pukk rääkis Soccernet.ee-le antud intervjuus oma pikast karjäärist, 34-aastaselt teenitud esimesest profilepingust, uuest tööst, tulevikuplaanidest ja paljust muust.

Alles 28-aastaselt Meistriliigas FC Kuressaare ridades debüteerinud ning 34-aastaselt oma elu esimese profilepingu teeninud Hiiumaa juurtega ründaja ei ole musternäide tavaliselt Eesti jalgpallurist, kes noorena arvestatavale tasemele jõudmise järel vutist loobub ning millelegi maisemale, näiteks tööle, keskendub.

Kompromissitu võitlejana tuntud väravakütt pingutas aastaid, kuni lõpuks 2011. aasta lõpus täitus ta unistus ja tal avanes võimalus sõlmida leping valitsenud Eesti meistri Tallinna FC Floraga. 11 logistikafirmas töötatud aastat sai selja taha jätta ja pühenduda ainult oma kirele - jalgpallile.

Tänaseks päevaks on Flora Puki jaoks tore mälestus ning uuel hooajal saab teda näha taas FC Kuressaare kollast särki kandmas. Aga mitte ainult. Tema õlul on nüüdsest ka klubi juhtimine, komplekteerimine, arendamine. Soccernetile antud intervjuus seab ta Kure uue hooaja eesmärgiks tõusta parimaks amatöörmeeskonnaks, kuigi tegelikult on plaan muuta tiim poolprofiks.

Sünnilt hiidlane, pikalt Saaremaal mänginud, 34-aastaselt Floras profilepingu teeninud... Kuidas Sa tunned, oled Sa rohkem hiidlane või rohkem saarlane?

No eks ma olen tegelikult ikkagi ju hiidlane ja oma jalgpalliteed alustasin ka Hiiumaalt. Ja Saaremaa-Hiiumaa mängus mängin ka hiidlaste poole peal ja ise ma tunnen end ikkagi hiidlasena. Eks see Saaremaale minek oli rohkem selline nagu sunnitud pealekäik: Hiiumaal ei olnud väljundit sellel tasemel. FC Kuressaare peatreener [Jan] Važinski kutsus mind, kui meeskond mängis Esiliigas.

Hiiumaa meeskonnal - Hiiu Kaluris mängisin - olid sellised imelikud ajad natukene. Alati ei saanud meeskonda kokku ja tekkis selline väike tüdimus, et miks mina pean alati käima kohal, rabelema, kui teised väga kaasa ei tule. Eranditega muidugi. Siis ma tegin selle otsuse, et lähen mängin FC Kuressaares ja vaatan, mis sellest välja tuleb. Mängisin kaheksa aastat. Ei saa öelda, et halvasti oleks läinud. Eks mingid hooajad oleks tahtnud, et läheks paremini, aga samas sellise väikese klubi kohta ma arvan, et mängisime ikkagi päris okeilt.

Kuidas Sa jalgpallini jõudsid?

Kärdlas oli legendaarne treener Stanislav Šarkovski ja tema puhtalt oma initsiatiivilt võttis kätte ja hakkas poistele trenni tegema. Esimese hooga ma ei läinud sinna trenni, sest ma käisin juba tennises ja kergejõustikus ja igal pool. Vanemad arvasid, et mulle piisab sellest, et aega väga pole. Aga mingi hetk ma ikkagi hiilisin sinna trenni salaja, nii et vanemad ei teadnudki, et ma jalgpallitrennis käin.

Kui vana Sa olid siis?

Ma võisin olla 11 äkki. 11 või 12, ma täpselt ei mäleta.

Olid Sa juba noorena kõva väravakütt?

Ütleme nii, et hoovijalgpallis olin ma ikkagi ainuke väikestest poistest, kelle vanemad kutid mängu võtsid. Mitte nii, et kui puudu jäi, vaid et mina sain ikka alati mängida. Mulle üldse see võistkonnasport ja pallimäng meeldib ja no eks väravate löömine on alati selline tore asi, aga ta ei ole primaarne. Kui keegi teine lööb värava ja võistkond võidab, siis see sobib ka väga hästi.

Kui Sinust on räägitud, räägitakse alati kui tugevast võitlejast ja sellisest mängijast, kes ei anna kunagi platsil alla, jätab kõik endast väljakule. Kas see on vanematelt saadud - ma tunnen Su venda, temagi on selline võitleja - või on see ehthiidlaslik kangus?

Ma arvan, et see on meil mõlemal vennaga tulnud ema poolt. Ema, nii imelik kui see ka ei ole, oli tubli võrkpallur. Mitu korda Hiiumaa parim võrkpallur olnud. Ma arvan, et temalt me oleme selle pisiku saanud - selle võitluslikkuse, et mitte kunagi alla anda. Et kui mingit spordiasja teed, siis mitte poole kõvaga teha!

Nii naljakas kui see ei ole, ema on võrkpallur, oli võrkpalli treener, aga me mõlemad vennaga oleme sellest alast nagu väga kaugele jäänud. Okei, mängida oskame ja reegleid teame, kuidas mängida, aga me ei ole sellega kunagi tegelenud. Vend mängib korvpalli, mina mängin jalgpalli. See on nii naljakas! Ema ka vahel naerab kodus, et kust te selliste alade peale läksite.

Alustasid siis Kärdla linnameeskonnas II liigas ja kui ma ei eksi, siis 1997. aastast Hiiu Kaluri nime all kuni 2003. aastani. Iseloomusta seda perioodi.

1994 moodustati Kärdla linnameeskond ja hakkasime II liigas mängima. Vahepeal vist tehti liigasid juurde, siis üks aasta mängisime III liigas, aga muidu II ja ütleme nii, et mina ja Janek Maar ja paar venda veel olime ainsana sellised nooremad, teised olid vanemad. 17-aastaselt sain väga hästi selles meeskonnas hakkama. Ja vanemad mängijad kõik aktsepteerisid, sest mingi hooaeg ma mängisin isegi keskkaitses ja täitsa okeilt tuli välja.

Selles II liigas läks meil ikka päris kõvaks meeskonnaks, kui moodustati FC Hiiu Kalur ja me saime omale konkreetse toetaja ja mõned poisid Tallinnast, kes olid elu aeg jalgpallitrennis käinud ja varem jalgpallikoolides olnud. Nendel aegadel - siis ma mängisin ainult ründes - õnnestus mul ikka mitu korda tulla teise liiga parimaks väravalööjaks. Suuresti tänu sellele, et mängukaaslased olid nii hea kvaliteediga - tihtilugu oli nii, et mina olin see, kes pidi palli ainult võrku lükkama. Aga see ongi meeskonnamäng. Lahe aeg oli, kahju et otsa sai! Iseenesest oli kahju sellest, et meil olid need mängijad, kellel ei olnud enam ambitsioone väga kuskile kõrgemale püüelda. Et kui oleks selline värk olnud (ambitsiooniga mängijad - K.E.), siis see meeskond oleks võinud mängida kus iganes.

See ongi Eestis tavaline, et lõpetatakse karjäär juba enne 25. eluaastat ära. Sina läksid Esiliigasse 27-aastaselt, Meistriliigasse 28-aastaselt. Räägi veel, kuidas see Kuresse minek täpselt toimus?

2003 mängisime Kaluriga II liigas ja Sörve mängis ka II liigas. Nendega me seal konkureerisime. Esimese koha peale me vist ei konkureerinud. Seal oli keegi tugevam ees - Pärnu Levadia või mingi selline meeskond.

Ja sellel aastal toimusid need amatööride meistrivõistlused (UEFA Regions Cup'i ühe alagrupi mängud - K.E.) Tallinnas ja Eesti koondis pandi kokku lääne ja lõuna liigade põhjal. Jan Važinski oli selle peatreener ja siis ta kutsus mind ja veel paar poissi Kalurist ka sinna koondisse. Ja seal tekkis mul - mängisin kõik mängud algusest lõpuni tipuründajana - Važinskiga selline hea klapp. Aastalõputurniiril ta küsis mu käest, mis ma arvan sellest, et tulla Kuresse.

Järgmisel hooajal Sörve tõusis Esiliigasse ja FC Kuressaare koosnes sellel ajal ainult Tallinna poistest või noh, mitte saarlastest. Siis tehti selline otsus, et Sörve mängijad lähevad FC Kuressaare mängijateks ja Sörve läheb tagasi II liigasse ja sinna tulevad siis noored Saaremaa mängijad. Õnneks mul see klapp nende saarlastega tekkis ka kohe ja esimene hooaeg Esiliigas läks meil päris hästi.

Meistriliigasse me polekski tegelikult pidanud tõusma, aga kuna Meistriliigat laiendati 2005. aastal, siis meid tõsteti, kuna me vastasime kriteeriumitele - olime iseseisev klubi -, Meistriliigasse. Seega olude sunnil pidime Meistriliigat mängima. Meid visati vette, kuigi ise tundsime, et pole selleks veel valmis. Oleksime tahtnud ühe hooaja veel vähemalt mängida Esiliigas. Aga no Meistriliigas hoidsime vähemalt mingisugust pinget lõpuni, et viimase mänguni ei olnud kindel, kes otse välja kukub ja kes üleminekut mängib.

Üleminekumängud läksid meil nii ja naa: ühe mängu võitsime, ühe mängu kaotasime, aga võõrsilvärava reegliga tõusis Ajax, kellel oli sellel ajal ikka väga kõva ründaja Nikita Andrejev, kes lõi meile Saaremaal värava. Mis seal ikka. Mängisime jälle Esiliigas, saime seal kogemusi juurde ja siis me juba võtsime selle Meistriliiga koha ise endale. Kukkusime aga jälle välja, taas võõrsilväravareegliga - ühe mängu võitsime, teise kaotasime. Mis seal ikka! Ju meil oli siis selline tase sellel hetkel. Keegi peab ju välja kukkuma!

Pühapäevajalgpallurist kahe aastaga Meistriliigas 11 väravat löönud meheks. Algusaastad Kures, kuidas need olid seal?

Mäletan seda, et kui ma läksin Kuressaarde, siis hooaja ettevalmistusmängudel, kui käisime Tšehhis laagris vist ja mängisime mänge, siis neid väravaid ei tulnud kuidagi. Esimene mäng liigas oli Ajaxi vastu Kotka kunstmuru peal, esimene poolaeg jäime 1:0 taha penaltist. 89. minutil õnnestus mul lüüa värav - oma esimene Kure särgis - ja viigistada ning 90 pluss 2 veel väravasööt ka anda ja 2:1 me võitsime selle mängu. Sellest hetkest läks kõik nagu lahti ja kõik hakkas toimima, laabuma. Esimene hooaeg tuli vist 14 väravat (ametlikult on kirjas siiski 13 - K.E.), et täitsa siuke arvestatav tulemus Esiliiga kohta ja meil oli kaheksa meeskonda, mitte kümme, nagu praegu. Mingi aeg jagasin seal väravalööjate edetabelis esikohta ka, aga lõpus seal Dünamost vist keegi vene poiss lõi rohkem. Ma arvan, et sulandumine läks hästi ja kuna ma elu aeg sporti teinud ka, siis need koormused üldse ei morjendanud. Normaalne aeg oli.

Kuni 2009. aastani oli Kuressaare tuntud kui jo-jo-klubi. Tekitas see nördimust ka, et aastast aastase ei suutnud meeskond jääda Meistriliigasse püsima?

Arvan, et mängijates, meie peades, mitte. Me teadsime, milline meie tase oli ja nagu ma enne ütlesin ka, et ju siis meie tase oli selline, et me olemegi seal piiri peal - kord nii, kord naa. Peame lihtsalt saama paremaks ja küll me saame neid kogemusi ka. Küll me ükskord sinna püsima ka jääme! Loomulikult oleks parem, kui saaks kogu aeg Meistriliigas mängida, aga no klubi peab ikka järk-järgult arenema ja jõudma mingisugusesse punkti. Enne nagu ei saa. Vägisi päris ei saa end seal hoida.

Ja no 2009. aastast on läinud ju tegelikult päris hästi - järgmine hooaeg on Kuressaarel Meistriliigas juba viies, nii et stabiilsus on saavutatud. Nüüd tuleb seda vaid hoida! Mina olen alati öelnud, et kõrgemale tõusta on tegelikult palju raskem, kui seal olla. Meistriliigasse sisse saada on palju raskem, kui seal püsida. Ma arvan, et klubi on selles suhtes õigel teel.

See oli umbes aasta tagasi, kui teati, et sõlmid Floraga profilepingu. Mis tunded Sind valdasid, kui Sulle selline pakkumine tehti?

No eks ma olin ikka päris õnnelik. Ma ütlen ausalt, et mind oli ka varem kutsutud, aga see oli palju aastaid tagasi. Siis ma vastasin eitavalt ja ju ma olin siis nüüd eelmiseks aastaks targemaks saanud ja see oli üks selline unistuse täitumine. Kui see pakkumine tuli, siis ma ütlesin põhimõtteliselt kohe, et loomulikult ma tahan seda, ükskõik mis. Isegi kui ma platsile ei saa, siis tahan selle profielu ära elada ja ära kannatada kõik, mis tuleb.

Raske töö kandis lõpuks vilja?

Jah, seda võib ka niimoodi öelda.

Sõnum noortele: ärge andke alla, andke alati endast 110%, et kui vaeva näed, võid alati jõuda selleni, millest oled unistanud?

Kõik on võimalik jah. Et kui sa ise väga tahad ja selle nimel tööd teed, siis on kõik võimalik! Ohverdama peab muidugi kõvasti...

Aasta Floras. Varem olid harjunud mängima hooaja peale 3000 minutit ja nüüd see hooaeg 610 minutit, millest Meistriliigas vaid 230. Iseloomusta seda perioodi.

Enne seda hooaega ma mõtlesin, nagu ma ütlesin, et kui ma saan kas või ühes mängus väljakule ja löön ühe värava, siis minu eesmärk on täitunud FC Flora meeskonnas. Sai natuke rohkem, aga no loomulikult olles seal sees olnud, lootsid veidi veel enamat. Esimesed mängud, kus ma platsile sain, läksid ju tegelikult päris hästi. Viljandi vastu viie minutiga, mis ma platsil sain olla, tuli juba värav ja selle põhjal oleks eeldanud või tahtnud seda mänguaega vähe rohkem, aga no ju siis oli peatreeneril ja klubil vähe teine filosoofia. Mis siin ikka taga kiruda! Mina jäin selle kogemusega, selle võimalusega väga rahule! Rohkem ei ole midagi. Eks oli raskeid aegu ka - kõvasti oli, aga ma olin endale selle juba enne selgeks teinud, et mis iganes, ma kannatan selle kõik ära.

Tekitas siis pingil istumine nördimust või pani pigem rohkem pingutama ja vaeva nägema?

Eks aeg-ajalt ikka olid mingid mõtted ja pettumused, et nüüd oleks võinud saada mängida, aga nii palju mul ikka mõistust on, et ma saan asjadest aru. Osa mängijaid on elu aeg mänginud noortekoondistes, ma ei ole ühtegi mängu kunagi üheski koondises teinud - amatööride koondis on ikka midagi muud.

Et nemad peavad saama selle võimaluse ja eks minu ülesanne oligi neid rohkem võib-olla utsitada. Tublid poisid, et suutsid minusuguse ikkagi pingi peal hoida! Äkki ma panin siis neid rohkem pingutama sellega.

Ma ei ole kunagi mingit asja poole teraga teinud, et kui ma saan platsile, siis ma ei pea trennis või kuskil pingutama rohkem. Ma teen niikuinii kõiki asju täiega, nii et ma ei saa öelda, et mind sundis mingi asi rohkem pingutama. Ma niikuinii pingutan täiega kogu aeg!

Tegelikult, kui Sa mängisid, siis lõid ju küll! Hooaja peale tuli 0,76 väravat mängu peale, see on ju päris okei. Kokku tuli eelmine hooaeg kõikide võistluste peale 6,7 täismängu ja selle ajaga lõid Sa kokku kuus väravat, kui karikavõistlused sisse arvata ja ka Esiliiga mäng.

No ei saa kurta, on ju! Ja see Esiliiga mäng... Ma ise arvasin, et saan rohkem Esiliiga mänguaega, kui ma Meistriliigas ei saa, aga samas mõtlesin ka ise seda, et mul ei ole mõtet! Flora duubelmeeskond on ikka see koht, kus peavad noored mängima. Mul ei ole mõtet kellegi kohta ära võtta. Aga ühe mängu sain ja lõin seal ka oma värava ära. Eesmärk täidetud!

Floras olid palgajamad, treeningud peatusid, treenerid vahetusid. Kirjelda seda perioodi läbi mängija silmade.

Kas ma võin seda mitte kommenteerida? Nii palju võin öelda, et rasked ajad olid ja mulle võib-olla mitte nii rasked, sest mina ei läinud Florasse raha pärast mängima. Mina täitsin oma elu unistust. Ma olin 11 aastat töötanud Arco Transpordis ja eks ma olin midagi kogunud ja süsteemis kaua olnud, nii et olin natuke võimalike ettetulevate raskustega arvestanud ja natukene harjunud. Aga ma rohkem ei tahaks nendest asjadest rääkida.

Kahetsema ei pannud, et loobusid päris tööst ja siis uued jamad peal?

Mitte hetkekski! Vana tööd ei ole küll kordagi igatsenud.

Olin kuulnud kõlakaid, et lähed Kuressaarde spordidirektoriks. Nüüd värskelt enne seda, kui ma siia jõudsin tulla, teatati, et Sinust on saanud hoopis klubi tegevjuht.

Vot seda spordidirektori juttu ma isegi ei tea. (Muheleb - K.E.) Aga nüüd ma siis läksin Kuressaarde jah. Selline pakkumine tehti ja vaatame, mis sellest asjast välja tuleb! Mingid mõtted ja asjad mul ikka on, mingisugune nägemus, kuidas asjad peaksid toimuma. Ja ma arvan, et see Flora aasta andis ka kõva kogemuse, kuidas asjad peavad toimima ja kuidas asjad ei tohi toimida. Ma arvan, et me saame selle FC Kuressaare asja ikka korralikult käima. Loomulikult tuleb minna praegu step by step. Ma ei saa öelda, et me teeme nüüd kõik asjad. Kahjuks väga palju sõltub ikkagi rahast. Aga mingisugused asjad on paigas ja töö käib selle nimel ja ma arvan, et sealt võib midagi korralikku tulla.

Ja uuesti vahetad ka mängijasärgi Kuressaare oma vastu?

Jah. See oli ka üks põhjus, miks ma kuskile mujale ei läinud. Oli ju isegi variant minna kodusaarele tagasi ja seal jalgpalliasja ajama hakata, aga ma ikkagi tunnen, et mul jäi sellel aastal seda mängunälga nii palju sisse. Ja just Meistriliiga mängunälga, jõudu ja tahmist mul veel on. Kui peatreeneril on vaja ja ta näeb, et ma kõlban, siis loomulikult lähen ka platsile.

Nüüd kui oled klubis nii tehnilise poole peal kui ka mängijana, siis enam vist tagasi tavatööle ei lähe? Jääd Saaremaale Kuressaarde elama?

Elukohta ma praegu veel niimoodi konkreetselt ei vaheta. Tänapäeval jooksevad traadid igale poole. Klubijuht ei pea tegelikult kuskil paigal istuma. Põhiline, et oleks internetiühendus ja telefon. Ja kontaktid on ju olemas. Info on olemas. Loomulikult tuleb Saaremaal käimist palju ette, sest noortetöö on kõik ikkagi Saaremaal. Üritame seda klubi, mõtlen just esindusmeeskonda ka, vaikselt viia Saaremaa-keskseks, aga selleks on vaja täita üks väga suur kriteerium, mis on staadion. Kodustaadion.

Kuni Saaremaal ei ole korralikku staadionit ja treeningtingimusi meeskonnale, ei ole mõtet rääkida sellest, et meeskond kolib paikselt sinna elama. Kahjuks klubi enda rahakott seda ei võimalda, aga väike lootus on, et omavalitsuse poolt jõuab see asi nii kaugele, et kas või seda Kuressaare linnastaadionit, nii nagu ta mõeldud on, lähiajal ikkagi hakatakse ehitama.

Praegu veel ei ole teada millal ja praegu ei ole veel täiesti selge, kus FC Kuressaare oma kodumänge üldse mängima hakkab järgmisel hooajal.

Olite teinud avalduse, et mängida Salme staadionil ja Kuressaare linnastaadioni uue välimuse kavandid on kõik liikvel...

Jah, see info vastab tõele, et jalgpalliliitu on tehtud avaldus, et juhul kui linnastaadion läheb remonti, siis Kuressaare saaks hakata mängima Salme staadionil. Aga no loomulikult on vaja seal selleks teha ka kõvasti tööd ja investeeringuid, et see vastaks kriteeriumitele.

Kirjelda oma ülesandeid Kuressaare tegevjuhina.

Põhiline osa minu tööst jääb seotuks esindusmeeskonnaga. Kõik, mis on seotud esindusmeeskonnaga - kõige selle organiseerimine. Aidata tuleb ka peatreenerit, kes kahjuks ei räägi eesti keelt. Mina räägin aga vene keelt hästi, et mul ei ole sellega probleeme. Teine asi on koordineerida kõiki teisi asju, mis seal on. Põhimõtteliselt pean ma tegema kõike. Ka kodumänge organiseerima, sest suhe fännidega peab saama kõvasti paremaks, kui see oli sellel aastal. Kahjuks publikunumber langes. Eks me enam-vähem teame, mis need põhjused on - analüüsid on tehtud ja üritame järgmiseks hooajaks selles suunas ka kõvasti tööd teha. Eks paistab. Võtame step by step, proovime asjad korda saada. Seal on päris palju asju, mis vajavad korda tegemist.

Räägitud on, et Kure poolprofimeeskonnaks. Millised plaanid on?

Jah, plaanid on sellised ja töö selle nimel käib, et esindusmeeskonna mängijad saaksid järgmisel hooajal motiveeritud korralikult treenimiseks ja hästi mängimiseks.

Tegevjuhina ilmselt vastutad ka meeskonna koosseisu eest küllaltki suurel määral. Millised on täiendused peale Sinu? Toote kedagi lagunenud Viljandist, madalamatest liigadest, kuskilt mujalt?

Hetkeseisul on see komplekteerimise töö pooleli, aga nii palju saab öelda, et üks täiendus olen mina ja teine täiendus on Sander Laht, kes tuleb tagasi. Rohkem praegu nagu ei tahagi avalikustada. Töö selle nimel käib, et üritame - minu nägemus on selline - säilitada selle meeskonna, kes mängis 2012. Arvestades asjaolusid tegid need poisid ikka väga korraliku tulemuse. Nendel oli väga raskeid hetki eelmisel hooajal, ma olen väga hästi kursis sellega. Ja et nad ikkagi Meistriliiga koha väga kindlalt säilitasid - väga napilt läks seitsmes koht. Kui me selle meeskonna suudame hoida koos, treeneri hoida alles ja panna natuke juurde mõned täiendused, siis ma arvan, et meie miinimumeesmärgiks saab olema parim ama... Enam ei saagi võib-olla siis öelda, et amatöörmeeskond, aga ma arvan, et oma olemuselt jääme esialgu ikkagi amatöörmeeskonnaks.

Kure eesmärgiks siis parim amatöörmeeskond. Millised on Su isiklikud eesmärgid uuel hooajal?

Ma ei teagi. Praegu on ikkagi põhieesmärk see, et saaks need klubiasjad kõik korralikult toimima ja kui me saame need toimima, siis on eeldus loodud, et meeskonnal läheb hästi. Mänguliselt või mingite väravate koha pealt mul enam eesmärke ei olegi. Ma olen nii kaua aega juba mänginud, et ma ei saa öelda, et tahan teha 10 mängu ja lüüa 10 väravat.

Mida Sa peaksid oma senise karjääri tipphetkeks? Kas see on 2011. aastal Ajaxile viie minutiga löödud kübaratrikk, mis 2:3 kaotusseisu muutis 5:3 võiduks? On see Floraga liitumine? On see medalivõit? On see superkarikas? Midagi muud?

No see kuradi Ajaxi kolm väravat ei ole mingi näitaja! Ma arvan, et Ajaxi vastu mängimine meil ikkagi ebaõnnestus üleeelmisel hooajal. Kui teised lõid seal ikkagi vahel mingi kümne kaupa väravaid, siis me pidime nende vastu väga kõvasti pusima. Ei teagi, mis see põhjus oli. See ei ole küll mingi karjääri tipphetk lüüa Ajaxile kolm väravat, olgu see siis nii kiiresti, kui ta läks.

Minu jaoks on kolm asja: pronksmedal, siis profileping ja kolmas on täiesti kindlalt löödud värav Florale, siis kui Kuressaarega võitsime.

Millised on Su tulevikuplaanid, kui nüüd natuke kaugemale vaadata kui Kuressaare tegevjuhi koht?

Eks mingi mõte on ikka kunagi kodusaarele tagasi minna ja seal ka nõu ja jõuga seda jalgpalliasja paremaks aidata, kuigi no praegu võib öelda, et seal asjad liiguvad järjest õiges suunas. Et noortegrupid juba teevad seal tööd ja meeskonnad mängivad ja noormängijad juba isegi mängivad siin - Sander Laur vist on Florasse jõudnud juba on ju. Töö käib seal õiges suunas ja võib-olla ma kunagi liitun ka selle tiimiga sealt. Aga no ma ei tea. Vaatame!

On Sul tulevikuks ka treeneriplaane?

Jaa! Mul on küll mõte, et teen need paberid endale, aga millal, seda ma praegu ei julge veel öelda.

Kaua veel palliplatsil mängid? Millal putsad varna riputad? Jõudu paistab veel sees olevat...

Jah, jõudu on ja seda ei taha nüüd öelda, et mängin aasta või mängin kaks ja siis on kõik. Vaatame, võtame hooaja kaupa!

Martti Pukk
Sünniaeg: 20.02.1977 (Kärdla)
Klubi: FC Kuressaare
Amet: tegevjuht
Positsioon mängijana: ründaja
Pikkus: 180 cm
Kaal: 75 kg
Saavutused: Meistriliiga pronks 2012, Eesti Superkarikavõitja 2012

Karjäär:

2012 - Tallinna FC Flora (ML) 17/2; Tallinna FC Flora II (EL) 1/1
2011 - FC Kuressaare (ML) 35/8
2010 - FC Kuressaare (ML) 32/6
2009 - FC Kuressaare (ML) 35/3; Sörve JK (II) 1/-
2008 - FC Kuressaare (EL) 34/14
2007 - FC Kuressaare (ML) 24/4; Sörve JK (II) 4/3
2006 - FC Kuressaare (EL) 24/5; Sörve JK (II) 1/-
2005 - FC Kuressaare (ML) 35/11
2004 - FC Kuressaare (EL) 27/13
2003 - FC Hiiu Kalur (II) 25/26
2002 - FC Hiiu Kalur (II) 19/12
2001 - FC Hiiu Kalur (II) 12/7
2000 - FC Hiiu Kalur (II) 18/22
1999 - FC Hiiu Kalur (II) 16/24
1998 - FC Hiiu Kalur (II) 5/8
1997-98 - FC Hiiu Kalur (II) 9/6
1996-97 - Kärdla linnameeskond (II) 9/15
1995-96 - Kärdla linnameeskond (III) 4/8
1994-95 - Kärdla linnameeskond (II) 10/2
...

Statistika: Soccernet.ee, Martti Pukk.