Kes jääb peale kahe eelmise MM-i finaalikaotaja Argentina ja Horvaatia duellis? Lionel Messi või Luka Modric? Kas Maroko purustamatu kaitsevall peab vastu ka suursoosik Prantsusmaa võimsa ründearsenali löökidele?

MM-i poolfinaalid pakuvad rea (seni veel) vastuseta küsimusi. Need sisaldavad kahtlemata ka nüansse, millega nelja meeskonna treenerid püüavad rivaale üle kavaldada. Soccernet.ee taktikanurk vaatab jõujoontele ja käekirjadele otsa.

Trumbid on Argentina käes, aga ...

Argentina ja Horvaatia on paberil justkui võrdses seisus: kummalgi jääb seljataha reedeõhtune 120+ minutit pingutust ja järgnenud penaltidraama. Samas on Horvaatial kõik jõud rivis, Argentinal kannavad äärekaitsjad Gonzalo Montiel ja Marcos Acuna aga mängukeeldu ning Angel di Maria ja Papu Gomezi valmisolek pole 100%-line.

Taktikalises võtmes on olulisim di Maria personaalküsimus. Temata kasutab peatreener Lionel Scaloni ilmselt kolme/viiemehelist kaitseliini, temaga aga neljast (sel juhul kaotaks koha põhikoosseisus Lisandro Martinez). Viimaste uudiste valguses on tõenäoline, et käiku läheb teine variant.

Samas: ehkki Poola ja Hollandi kaitseplokk oli Argentina vastu üles seatud väga erinevalt, jäi Messi & Co mänguline lähenemine sarnaseks.

Ründetegevuse võti peitub eelkõige Messi ja Rodrigo de Pauli liikumistes ning seeläbi ruumi ja ülekaalu tekitamises keskvälja parempoolsetes nn. taskutes (vt lisatud jooniselt). Kui Argentina eelistab 4-3-3-le 3-5-2 skeemi, liigub paremkeskkaitsja Cristian Romero koos paremkaitsja Nahuel Molinaga kõrgemale ja osaleb aktiivsemalt rünnakute ehitamisel.

Kohati justkui õlitatult toimiv koostöö de Pauliga on Messile turniiri edenedes andnud aina enam vabadust palli küsimisel. Oleme juba korduvalt näinud, kuidas vastase tähelepanu on koondatud vasakusse kaitsetsooni (eelpool kirjeldatud põhjustel) ning Messi pikk sööt siis teiselt äärelt vaba meeskonnakaaslase leiab. Sel viisil üritatakse vastase liine nii risti kui põiki laiali tõmmata, kurnata ja eksima sundida.

Kahtlemata esitab Argentina täna õhtul sarnase väljakutse ka väikese, aga vapra Horvaatia kaitseplokile. Kõigi eelduste kohaselt saab võtmeküsimuseks Zlatko Dalici meeskonna 4-5-1 formatsiooni kompaktsus. Arvatavasti jäädakse truuks pigem madalale pressingule – mis omakorda tähendab, et edu on loota üksnes juhul, kui palli võites suudetakse korraldada kiireid rünnakule üleminekuid.

Horvaatia keskväljatrio Luka Modric – Mateo Kovacic – Marcelo Brozovic ei vaja ühelegi jalgpallihuvilisele tutvustamist. Veerandfinaalis Brasiiliaga oli nende liikumistesse lisandunud voolavust, dünaamilisust ja rotatsioone. See tõi kõigi nende sära rohkem esile, elavdas selgelt meeskonna ründemängu ning muutus ühel hetkel Brasiiliale parajaks peavaluks.

Kui Argentina tähelepanu koondub aga liigselt nimetatud trio halvamisele, on mõlemad ääred (ka äärekaitsjad) suutelised kingitud vabadust silmapilkselt ära kasutama. Olulist rolli Horvaatia palliga mängus etendab ka turniiri üks säravamaid keskkaitsjaid Joško Gvardiol.

Maroko ime jätkumise esimene eeldus: Amrabat peab Griezmanni vaigistama

Ühtaegu nii Aafrika kui Araabia uhkuseks kerkinud Maroko soovib homme õhtul jätkata imelist seeriat – seni MM-idel 16 mängust vaid kaks võitnud koondis on Kataris Belgia, Horvaatia, Kanada, Hispaania ja Portugali vastu pidanud enda võrgust palli välja noppima vaid ühe korra. Muinaslugu on seda võrratum, et peatreener Walid Regragui nimetati ametisse alles neli kuud enne finaalturniiri.

Kummati on Regragui suutnud leiutada koodi, mida andekas põlvkond isetult täidab ning mida ükski suurjõud pole suutnud lahti häkkida. Kas tiitlikaitsja ja suursoosik Prantsusmaa suudab?

Maroko 4-1-4-1 asetuse nurgakivid on kaks neljast liini, mis laitmatus koostöös kaitsjate ees terjerina patrulliva Sofyan Amrabatiga vastase kõikvõimalikud läbipääsuavad sulgeb. Kui pall võidetakse, muutuvad mõlemad ääreosakonnad – mis on mehitatud eliitklubidesse kuuluvate Achraf Hakimi (PSG), Noussair Mazraoui (Müncheni Bayern) ja Hakim Ziyechi (Londoni Chelsea) ning suurepärast MM-i tegeva Sofiane Boufaliga – välkkiirelt koos tipuründaja Yousef El-Nesyriga kõigile tõeliseks nuhtluseks.

Omamoodi üllatusjokkeriks kaardipakis on kujunenud Prantsusmaa Angersi klubi (samas mängib ka Boufal) keskpoolkaitsja Azzedine Ounahi (pildil ümbritsetud punase ringiga). Tema väledus ja pikad triblamisreidid on aidanud Marokol palli vallata ning vastaste ridadesse segadust külvata – Portugal ei leidnudki veerandfinaalis tema ohjeldamiseks õiget rohtu.

Homse eel leidub Regraguil aga omajagu peamurdmist. Põhikeskkaitsjate Romain Saissi ja Nayef Aguerdi mänguvalmidus alles selgub, mis pole Prantsusmaa ründepatarei Antoine Griezmann – Kylian Mbappe – Ousmane Dembele – Olivier Giroud ohtlikkust arvestades just rõõmustav perspektiiv.

Duell Griezmann vs Amrabat kujuneb kõigi eelduste kohaselt paljuski määravaks. Ehkki tänu väravatele on suurimateks pealkirjakangelasteks tõusnud Mbappe ja Giroud, täidab Griezmann dirigendirolli viisil, milleta prantslased vaevalt nelja parema hulka jõudnuks. Kui Maroko soovib järgmisest šokist unistada, peab Amrabat Griezmanni vaigistama (ja Hakimi tegema sama Mbappega).

Mõistagi ei koosne Prantsusmaa ründearsenal üksnes neljast nimetatud pallivõlurist. Äärekaitsjad Jules Kounde ja Theo Hernandez tõusevad samuti kõrgele – iseäranis tähelepanelik peab Maroko olema Hernandeziga, kes armastab ise peale lüüa või tsenderdada ning kelle kohavahetused Mbappega on täiesti ettearvamatud.

Sama kehtib tegelikult Prantsusmaa kui terviku kohta. Kasutatakse rohkelt rotatsioone mängijate liikumises, varieeritakse üleminekute kiirust ja söötude pikkust – selline raskesti loetav lähenemine esitab kaitsvale meeskonnale alati võimalikult keeruka väljakutse.

Prantsusmaa kaitsemudelist on MM-i jooksul märksa vähem juttu olnud. Teenimatult.

Ülemine kvartett jääb pallikaotuse korral kompaktseks (et sundida vastane suunduma äärtele), misjärel poolkaitsjad Adrien Rabiot ja Aurelien Tchouameni kiirelt reageerivad ja asuvad otsemaid pallile survet avaldama. Et plaan saaks toimida, on just ründajate kohusetundlikkus ja valvsus määrava tähtsusega. Ehkki Les Blues'd ei peeta liiga üksmeelseks meeskonnaks, on Didier Deschampsi hoolealused vähemalt seni suutnud ses vallas näidata üsna laitmatut tööeetikat.