November 2020 oli Eesti jalgpallikoondisest hoolijate jaoks kaamosest tiine. Viimane koht ja null võitu Rahvuste liiga C-divisjoni alagrupis, kuhu kuulusid Gruusia, Armeenia ja Põhja-Makedoonia, oli järjekordne maksahaak eelnevate aastate jooksul niikuinii vaese omaks pekstud jalgpallilise eneseuhkuse pihta. Novembris 2021 on seis oluliselt rõõmsam.

Eesti jalgpallikoondise lõpetab lähipäevadel tänavuse MM-valiksarja. Viimasteks on jäänud kaks kõige keerulisemat mängu, kui võõrsil minnakse vastamisi esmalt Belgia ja siis Tšehhiga. Kohtumised on küpsuseksam, mis võtab kokku Thomas Häberli esimese ametiaasta, mille käigus on kogetud palju erakordset ja tavatut. Meenutame.

Esiteks. 5. jaanuaril Eesti peatreeneriks nimetatud Häberli viis meeskonna juba kaks päeva hiljem nädalasesse treeninglaagrisse Hispaaniasse. Koosviibimise lõpetas treeningkohtumine Ungari tippklubi Budapesti Ferencvarosega. 0:1 kaotatud mängu esimesel poolajal nägi esimest korda Häberli eelistatud süsteemiks kujunenud 5-3-2 asetust balansist väljas äärtega (ühel pool äärekaitsja, teisel ääreründaja).

"Laager läks väga hästi. Saime heades tingimustes tööd teha ja tutvuda uue peatreeneri ning tema ideedega. Üldine pilt tänasest mängust näitas, et ideed on mängijatele kohale jõudnud. Kindlasti oli agressiivsus üks asi, mida treener nende päevade jooksul rõhutas. Mängijatel on vaja aru saada, et nii tulebki mängida," sõnas mängu järel koondise kapten Konstantin Vassiljev.

Treeninglaager ise oli erakordne sündmus, sest reeglina A-koondise peatreeneril selleks võimalust pole. Häberlil avanes šanss töötada paljude põhimeestega, sest välisklubidesse kuuluvate koondislaste hulk oli pigem väike. 22-st Marbellas käinud mängijast said novembri koondiseaknaks kutse 14 meest. Tegu polnud B-rivistuse või katsetamise, vaid sihipärase tööga.

Teiseks. Märtsikuu koondiseaknas sai Eesti kirja kolm kaotust. MM-valiksarjas 2:6 Tšehhilt ja 2:4 Valgevenelt ning maavõistluses 0:1 Rootsilt. Numbrite tagant vaatas vastu aga enneolematu olukord. Kuna üks Eesti mängija andis positiivse koroonaproovi ja vaktsiinid polnud veel kättesaadavad, langes suur hulk meeskonnast ja kõik treenerid isolatsiooni.

Võistlusreisile said sõita vaid need koondislased, kes olid koroonaviiruse varem läbi põdenud. Et kõik juhtus viimasel hetkel enne ärasõitu, korjati ülejäänud meeskond kokku öötundidel. Nimesid olid vaja kohe ja eriti nappis kaitsjaid. Nii juhtus, et koondisega sõitis MM-valikmängudele Flora U21 tiimi kuuluv 19-aastane Märten Subka, kes polnud kunagi mänginud kõrgemal Esiliiga B-st.

"Noor poiss, arvatavasti keskkaitsja. Ega rohkem väga ei oska öelda," iseloomustas Vassiljev värsket kolleegi. Häberli jälgis kohtumisi hotellitoas telekast ja edastas juhtnöörid kohapeal peatreeneri ülesandeid täitnud Martin Reimile. Üllatusviik polnud kaugel, sest Minskis Valgevene vastu oli seis veel 80. minutil 2:2.

Kolmandaks. Juunis sai Häberli lõpuks ometi täisväärtuslikus maavõistluses meeskonda väljaku äärest juhendada. Debüüt oli edukas, sest Häberli suutis ära teha asja, mis polnud jõukohane ei Uno Piirile, Roman Ubakivile, Teitur Thordarssonile, Arno Pijpersile, Tarmo Rüütlile, Magnus Pehrssonile ega Reimile. Eesti võitis lõpuks ometi Balti turniiri.

Leedu 1:0 ja Läti 2:1 alistamise vahele mahtus ka 1:0 võit oma esimeseks EM-finaalturniiriks valmistunud Soome üle ehk Eesti võitis kõik kolm suve alguse koondiseaknas peetud mängu. Aasta(kümne)id koondisega ristipõiki Euroopat kaasa reisinud fännide jaoks oli igatsetud Balti turniiri võit võrratult tähtis. Häberli pälvis neilt hoobilt suure usalduskrediidi.

Neljandaks. MM-valikmäng Belgia vastu oli kestnud kõigest 115 sekundit, kui Mattias Käit võttis keskväljal palli enda valdusse, pani vastase värava suunas ajama ja läkitas siis elegantse kauglöögi väravavahi Thibault Courtois (Madridi Real) selja taha. Eesti juhtis maailma edetabeli liidri vastu 1:0 ja Lillekülla kogunenud enam kui 6000 Eesti koondise fänni olid ekstaasis!

Eduseisu jagus ainult 20 minutiks, aga need olid õndsad 20 minutit, mille sarnast polnud Eesti jalgpall saanud A. Le Coq Arenal kogeda pärast 2013. aastat, kui Vassiljev meeskonna Hollandi vastu 2:1 juhtima viis. Lõpuks tuli vastu võtta 2:5 kaotus, aga need 20 minutit eduseisus mängitud minutit jäid meelde.

Nagu ka mõned päevad hiljem võõrsil Walesi vastu saavutatud 0:0 viik, kus sangariks kerkis 19-aastane väravavaht Karl Jakob Hein, keda fännid järgmistes mängudes näosaates Juss Haasma poolt kuulsaks lauldud palaga "Sein on ees, kas näed sa!" tervitasid.

Viiendaks. "Oh, vau, seda ma ei teadnud," sõnas Häberli 8. oktoobril pärast 2:0 võitu Valgevene üle, kui talle pressikonverentsi hakatuseks öeldi, et see oli Eesti esimene punktide peale peetud kohtumises saavutatud võit pärast 2018. aasta novembrit. Kui vaadata ainult kohtumisi, kus mõlemal võistkonnal veel midagi mängus oli, tulnuks liikuda koguni 2017. aasta oktoobrisse.

Säärastel seeriatel on jalgpallis omadus nende ohvriks sattunud võistkondi kummitama ja painama hakata. Võib ju keerutada diplomaatkorrektseid vastuseid stiilis "me ei vaata minevikku, vaid ikka tulevikku" ja "iga mäng algab 0:0-st, varasem ei loe", aga suutmatus võtta olulisi võite hakkab paratamatult mängijaid ja võistkonda seesmiselt närima.

Valgevenest jagu saades, mis tagas kõigi eelduste kohaselt viiendast tugevusurnist valikgruppi loositud Eestile neljanda koha, murti need deemonid maha. See oli valikmäng võrdse vastasega, kus Eesti läks platsile võidukohustusega, millega saadi hakkama. Eelneva aasta jooksul näidatud head märgid vormiti olulisel hetkel tulemuseks. See on märk tugevusest.

Seega esmalt harukordne võimalus treeninglaagriks, seejärel koroonast laastatud meeskonna distantsilt juhendamine, suve hakatuseks pikalt igatsetud trofee Eestisse toomine, sügisel 20-minutilise nirvaana pakkumine ja lõpetuseks tülgastavalt pika võidupõua lõpetamine. Häberli senine ametiaeg on kulgenud äkiliselt ja põnevalt.

Positiivset on olnud selgelt rohkem kui negatiivset, sest kui välja jätta eksperimentaalse koosseisuga peetud kohtumised märtsis, on endale üle ühe värava lastud lüüa vaid korra (2:5 kaotus Belgiale) ning eelmisest kaheksast mängust neljas on oma puur püsinud puhtana.

Häberli poolt Eesti meeskonna tarbeks käsitööna valmistatud 5-3-2 taktika on omaks võetud ja omandatud. Viimast tõestas muuhulgas ka esitus oktoobrikuu teises mängus Walesiga (0:1 kaotus), kus keskväljalt puudusid Vladislav Kreida ja Konstantin Vassiljev ning edurivist Rauno Sappinen. Vaatamata võtmemängijate eemalolekule püsis Eesti taktikaline plaan koos. Et seda suutsid ellu viia ka vahetusmehed, on hea märk.

Aga nüüd ootab Eesti koondist ees väga keeruline katsumus, sest küpsuseksam tuleb anda võõrsil-kohtumistes Belgia ja Tšehhiga olukorras, kus vastaste jaoks on tegu marutähtsate matšidega. Kui Belgia alistab laupäeval Eesti, on neil koht MM-finaalturniirile tagatud. Tšehhi ainuke reaalne variant MM-pileti püüdmiseks on see, kui nad teisipäeval Eesti (suurelt) alistavad.

Viis aastat tagasi Brüsselis kaotas Eesti Belgiale 1:8, 2019. aasta suvel Mainzis tuli Saksamaalt vastu võtta 0:8 kolakas. Need on hoiatavad näited, mis meenutavad, et kui väikesel jalgpalliriigil on halb ja nende võimsal vastasel hea päev, võivad tulemuseks olla haavad, mille armide parandamine võtab aega aastaid.

Häberli senine suurim võit Eesti koondise eesotsas pole Balti karikas või 2:0 Valgevene üle, vaid meeskonda istutatud vapper ja agressiivne jalgpalliline kreedo, mille toel on taastunud publiku usk Eesti meeskonna suutlikkusse pakkuda heal päeval rõõmustavaid tulemusi. Või kui selle jaoks jaksu pole, siis vähemalt väärikaid esitusi.

Just väärikaid esitusi on Eestil nendes kahes viimases keerulises MM-valikmängus vaja. Punktilisa, oleme ausad, oleks üpris ootamatu ja võrduks laupäeval suure ja teisipäeval veidi väiksema imega. Aga kinnitust, et Eesti meeskond on tasapisi teel Euroopa keskmike suunas, kust vahepeal kolinaga põhja kukuti, saab ja peab nõudma.

Jäägem realistideks, aga säilitagem nõudlikkus. Muidu kauge(ma)le ei jõua.