Soomlased on küll läbi ja lõhki hokirahvas, aga jalgpalligi on põhjanaabrite juures alati mängida osatud. Sellegipoolest oldi võrreldes teiste Põhjamaadega aastakümneid väikevenna rollis, kes suurte poiste toimetamisi kadedusega kõrvalt vaatab. Enam mitte.

• Isa mantlipärija ja tuhast tõusnu hoiavad Taani dünamiidil sädet sees
• Rahvuslik Nina peab tõestama, et Belgia suudab olla number üks ka platsil, mitte vaid paberil
• Deržaava januneb uue mürtsuva vallutusretke järele ning näeb omadel Lääne-Euroopaga võrreldes ühte suurt eelist

Kui Eesti jalgpalliajaloos on sõnal "Iirimaa" negatiivne märk küljes, siis soomlaste puhul täidab sama rolli "Ungari". Nende 1997. aasta kaadrite painest vabaneti alles nüüd, halvemal päeval tulevad need Soome jalgpallfännile aga ikkagi meelde. Hilissügiseselt mudane ja ligane Olümpiastaadion, kuid Antti Sumiala väravast on Soome saanud kätte 1:0 edu. Käivad  juba üleminutid, MM-pilet on käega katsuda. Ent siis saavad ungarlased nurgalöögi, suure segaduse tulemusena tabab puhtakslöök Soome väravavahti Teuvo Moilaneni ja põrkab väravasse ... 31 000 inimest vakatab.

Nii lähedal polnud Soome suurvõistlustele olnud enne ega olnud ka hiljem. 1912. aasta olümpiamängude neljas koht pole ju ometi miski, millega kiidelda. EM-ile ja MM-ile pääsemisest oli aga alati puudu jäänud. 

Ometigi oli Soomel juba ammu olemas üle-Euroopalise haardega superstaar Jari Litmanen, kelle taustabändilgi polnud viga. Eelkirjeldatud 1997. aasta masendust tunnistasid platsil pealt veel näiteks nii Sami Hyypiä kui ka hilisem koondise peatreener Mixu Paatelainen. Sellest aga ei piisanud.

Soome tõusu uuele tasemele lubas 2008. aasta EM-valiksari, kus jäädi lõpuks küll alagrupis Poola, Portugali ja Serbia järel ning Belgia ees neljandaks, kuid omati edasipääsuvõimalust viimase, võõrsil Portugaliga peetud mänguni. FIFA tabelis pressis Soome end 33. kohale, aga langus oli kiire. Järgmisest EM-ist jäädi väga kaugele - samal ajal kui Soome lahe lõunakaldal marsiti ajaloolisesse play-off'i, korjas Soome oma ainsad kolm võitu San Marino ja Moldova üle, kusjuures viimastele osati valiksarja avavoorus isegi kaotada.

Ka järgmised valiksarjad jäid kesiseks ning 2017. aastal käidi maailma edetabelis ära isegi kõigi aegade madalamal ehk 110. kohal, kuniks jõudis kätte 2020. aasta oma. Täpselt nagu kaheksa aastat varem Eesti, lasi ka Soome itaallastel eest minna, kuid tõmbas soosikutele järgnenud madinas pikima kõrre. Muidugi vedas soomlastel pisut, et teisedki tulemused neid soosisid ja Itaalia kellelegi punkte ei loovutanud, kuid samas võeti nii Bosnia ja Hertsegoviina kui ka Kreeka ehk lähimate konkurentide üle võit ega vääratatud, kui Armeenia ja Liechtensteini vastu tuli korjata "kohustuslikud" võidupunktid.

Markku Kanerva ei ole soomlaste jaoks kinnistanud ühte kindlat asetust, vaid lähtub paindlikkusest. Soome jõudis valikturniiri jooksul mängida nii 4-4-2, 3-5-2 kui ka 5-3-2 asetusega, ent igal juhul algab nende mäng etteaimatavalt kaitsetööst. 

Sellele paneb aluse rahvuskoondises nii mängulise kui ka vaimse liidri rolli täitev Lukaš Hradecky. Bratislavas sündinud, ent võrkpallurist isa töö tõttu kõigest aastasena Soome kolinud ja sinna jäänudki Hradecky on viimastel aastatel kanda kinnitanud Saksamaa tippklubides - esmalt oli ta kolm aasta Frankfurti Eintrachti, viimased kolm aga Leverkuseni Bayeri esiväravavaht.

Soomlaste nimede taga olevad koduklubid ei ole küll nii glamuursed nagu alagrupikaaslastel, aga samas ei olnud nad seda ka näiteks Bosnia ja Hertsegoviina koondislastega võrreldes. Ometi tehti valiksarjas Balkani koondisele ühtsuse toel tuul alla. Miks mitte nüüdki?

Eneseusku annab soomlastele lisaks õnnestunud valiksarjale ka novembrikuine võõrsil saadud võit valitseva maailmameistri Prantsusmaa üle. Prantslased ei olnud küll maavõistluses platsil parima võimaliku koosseisuga, ent ikkagi mõjus Soome 2:0 võit šokina. "EM-iks valmistumine on protsess, kogume tippudega mängides infot," selgitas peatreener Kanerva pärast kohtumist. "Oleme üha näljasemad, üha enesekindlamad. Me ei taha minna ainult osalema." Et jutt pole tühjast võetud, tõestati märtsikuistes EM-valikmängudes, kui viigipunkt võeti taas nii Bosnialt ja Hertsegoviinalt kui ka tugevalt Ukraina koondiselt.

Kui palju äsjases maavõistluses Rootsilt saadud 0:2 kaotus soomlaste vaimu kõigutas, on raske arvata - mitugi põhimeest oli klubikohustuste tõttu veel koondisest eemal. Küll aga saame soomlaste võimetest selgeima ja vahetuima pildi ette juba reedel, kui Helsinkis viimases EM-i eelses mängus Eestit võõrustatakse.

Meeskonna staar - Teemu Pukki

Ülima tõenäosusega pole EM-il ühtegi teist meeskonda, mis oleks niivõrd oma liidri nägu ja sõltuks temast nii palju. Soome koos Pukkiga on midagi hoopis muud kui Soome ilma Pukkita, see on selgemast selgem, sest isegi soomlaste võidutants saab alati alguse vaid Pukki-party abiga.

Huuhkajate esiründaja avakatse välismaal kanda kinnitada luhtus, sest 2009. aastal Sevilla särgis tehtud debüüt jäigi talle selles klubis ainsaks mänguks. Kodumaale naasnud Pukki töötas end uuesti üles ja proovis uuesti Saksamaal Schalkes. Sealt jõudis ta Glasgow Celticu kaudu Taani kõrgliigasse Brondbysse, kus tema täht küpses eas viimaks särama lõi. Edasine on ajalugu: 29 väravat Norwichi eest Inglismaa esiliigas ja tõus Premier League'i, kust Pukki tõhusast panusest hoolimata siiski kohe uuesti välja kukuti.

Mis halvasti, see uuesti: nüüd kõmmutas Pukki esiliigas 26 väravat ja läheb sügisel koos Norwichiga kõrgliigas teisele katsele. Koondise eest on viimase kolme aastaga tulnud sama palju väravaid nagu eelmise kümnega kokku ning EM-valiksarja kümnesst tabamusest enamat suutsid vaid kolm meest. Jari Litmaneni kõigi aegade väravarekordist lahutab Pukkit ainult kaks tabamust.

Silm peale - Onni Valakari ja Marcus Forss

Poolkaitsja Simo Valakari mängis Soome koondises aastatel 1996-2003 kokku 32 mängu ja on tänaseks jõudnud KuPS-i peatreeneritoolile. 2015. aastal SJK ühes Mihkel Aksalu abiga Soome meistriks tüürinud Valakari poeg Onni (pildil) tutvustas end mullu sügisel Soome jalgpalliüldsusele aga sellise pauguga, mille kõrval ka isa saavutused vähemalt hetkeks kahvatusid.

Maavõistlust Prantsusmaaga oli mängitud 31 minutit, kui Valakari põrutas karistusala lähistelt palli Steve Mandandale püüdmatult ristnurka. Juhtunu polnud juhus, vaid tegu ongi noore mehega, kes mõistab väravaid lüüa. Küprose kõrgliigas kaasmaalasest kapteni Paulus Arajuuri kõrval mängiv Valakari lõi lõppenud hooajal Pafose eest põhihooajal 12 väravat, millega jagas liiga väravaküttide arvestuses teist kohta.

Pariisis oli skoor Valakari ime sündimise hetkeks juba avatud. Selle eest hoolitses Valakarist päevapealt kaks kuud varem sündinud Marcus Forss, kel kulus debüüdil värava löömiseks vaid 28 minutit. Igapäevaselt pallib Forss Inglismaal Brentfordis, kes kerkis uueks hooajaks Premier League'i. Seega võib parimal juhul näha, kuidas uuel hooajal löövad Inglismaa meistrisarjas väravaid juba kaks soomlasest ründajat - Pukki ja Forss.

Koondisest väljas - varumehed

Soome koondise suurim rõõm on esmakordse suurturniiri eel see, et ükski põhimees ei pea ajaloolist hetke kodust vaatama. Vähemalt eelvaate avaldamise hetkeks, mil välja oli hõigatud esialgne koosseis, ei puudunud sealt vigastuste tõttu ühtegi põhimeest. Tõsi, eemale jäävad näiteks Serie B-s mängiv Simon Skrabb,  otsustavas valikmängus Liechtensteini vastu skoori avanud Jasse Tuominen ja tunamullu Eestile oma seni ainsa koondisevärava löönud Rasmus Karjalainen, kuid tegu on mosaiigi pisemate, mitte põhiliste tükkidega.

Naljaga pooleks: Soome suurim kaotus on ehk see, et nad ei saa EM-ile kaasa võtta truud kassikakku, kes 2007. aastal puupüsti täis Helsingi Olümpiastaadionil mängu Belgiaga mitmeks minutiks seisma pani, võttes sisse koha värava põiklatil. Linnust sai koondise sümbol ja Huuhkajat ehk kassikakud on sestpeale ka nende hüüdnimi.*

Täiendatud: eelvaate avaldamisest paar päeva hiljem selgus, et EM-ile ei saa sõita kontrollmängus Rootsi vastu selga vigastanud kaitsja Sauli Väisänen. Tema koha koondises võttis üle igapäevaselt QPR-is mängiv Niko Hämäläinen.

Treener - Markku Kanerva

Soomlased jõudsid proovida mõndagi kõlavat välismaist ja paari kodumaist nime, enne kui oma poisiga naelapea pihta tabasid. Juba mängijakarjääri ajal kooliõpetajana töötanud Kanerva sai üsna varakult aru, et teiste juhendamine tuleb tal isegi paremini välja kui ise mängimine. Mitte et viimane oleks tal halvasti õnnestunud - ligi 300 mängu koduses kõrgliigas ja 59 koondises ning HJK-ga võidetud viis Soome meistritiitlit räägivad enda eest.

Paari käeharjutuse järel usaldati Kanervale 2004. aastal Soome noortekoondis, kelle ta 2009. aastal esmakordselt Vana Maailma kaheksa parema hulka ehk EM-finaalturniirile viis. Teemu Pukki, Joona Toivio, Tim Sparv, Jukka Raitala - kõik need mehed kandsid põhiraskust siis ja kannavad ka praeguses A-koondises. Inglismaale, Saksamaale ja Hispaaniale toona küll alagrupis vastu ei saadud, aga häbisse ei jäädud samuti.

Kanerva sai ajutise peatreenerina 2011. aastal proovida Soome juhendamist kahes ja 2015. aastal neljas mängus, enne kui A-koondis 2017. aasta alguses päriseks tema hoolde anti. Põhjusega, sest nelja ja poole aasta jooksul peetud 44 mängust on soomlased suutnud võita enam kui pooled.

Kristjan Jaak Kangur: "Soome koondise jaoks on võit juba finaalturniirile pääsemine. Muidugi ei minda sinna kaotama, kuid kogemuste ja meeskonna sügavuse osas ollakse kindlasti oma alagrupi autsaider. Kui avamängus peaks õnnestuma Taanit näpistada, võib soomlaste ime jätkugi saada, aga kõige tõenäolisem tundub praegu siiski, et piirdutakse alagrupimängudega."

Mängud alagrupis: 

L, 12. juunil kell 19.00 vs Taani (Kopenhaagen)
K, 16. juunil kell 16.00 vs Venemaa (Peterburi)
E, 21. juunil kell 22.00 vs Belgia (Peterburi)

Eeldatav algkoosseis:

Koosseis:

Väravavahid: Lukas Hradecky (Leverkusen), Jesse Joronen (Brescia), Anssi Jaakkola (Bristol Rovers).

Kaitsjad: Nikolai Alho (MTK), Paulus Arajuuri (Pafos), Niko Hämäläinen (QPR), Robert Ivanov (Warta), Thomas Lam (Zwolle), Daniel O’Shaugnessy (HJK), Jukka Raitala (Minnesota United), Pyry Soiri (Esbjerg), Joona Toivio (Häcken), Jere Uronen (Genk), Leo Väisänen (Elfsborg), Sauli Väisänen (Chievo).

Poolkaitsjad: Fredrik Jensen (Augsburg), Glen Kamara (Rangers), Joni Kauko (Esbjerg), Robin Lod (Minnesota United), Rasmus Schüller (Djurgardens), Tim Sparv (Larissa), Robert Taylor (Brann), Onni Valakari (Pafos).

Ründajad: Marcus Forss (Brentford), Lassi Lappalainen (CF Montreal), Joel Pohjanpalo (Union), Teemu Pukki (Norwich).