Rahvuste liigas Küproselt saadud 0:2 kaotus ja langemine D-divisjoni ehk madalaimasse liigasse, Euroopa seitsme kehvema jalgpalliriigi sekka, märgib Eesti jalgpalli lähiajaloos järjekordset madalpunkti. Olukorra ilustamisel puudub mõte ja "parimate" valimisest rääkimine tundub seekord lausa sobimatu.

Mõne mängija sooritust saab individuaalselt hinnata siiski enam-vähem korralikuks, kuid meeskondlikult ei ajanud Eesti isegi mitte latti maha, vaid jooksis selle alt läbi. Väljakul valitsenud ebakindlus ja otsustamatus peegeldus statistiliselt ühesainsas raamide vahele läinud pealelöögis, aga ka iga mängija individuaalsetes vajakajäämistes.

Asjad läksid Eesti jaoks hoiatavalt kehvaks juba esimestel sekunditel, kui värava all tekitati ise korduvate eksimustega ohtlik olukord, kuid seekord päästis veel äärekohtuniku suluseisulipp. Küprose surve loogiline tulemus saabus siiski 19. minutil, kui Eesti kaotas palli, võõrustajad korraldasid vasturünnaku ja Marinos Tzionis saatis kauglöögi latipõrke kaudu väravasse.

Eestlaste seni täiesti ilmetu mäng elavnes kaotusseisu jäämise järel pisut, kuid väga ohtlike olukordadeni jõuti siiski harva. Korra pääses peaga löögile Vlasi Sinjavski, aga suunas palli terava nurga alt väravast mööda.

Teiseks poolajaks tegi peatreener Thomas Häberli kaks vahetust, mis pidanuks Eesti rünnakut teravdama. Kohe tuli Eestile appi ka portugallasest peakohtunik Artur Dias, kes andis vastaste poolkaitsjale Danilo Spoljaricile venitamise eest juba 47. minutil teise kollase kaardi ja saatis ta väljakult minema. Paraku osati ootamatult ulatatud kingitus otsekohe maha puruks visata, sest 51. minutil eksis oma karistusalas rängalt Vladislav Kreida, Küpros näppas palli ja Pieros Sotiriou kasvatas edu kaheväravaliseks.

Sellest hoobist Eesti enam ei toibunudki. Kuigi suurema osa teises poolajast oli pall vastase väljakupoolel, sündis teravusi vähe. Korra tõrjus Küprose väravavaht Neofytos Michael hästi Erik Sorga löögi ja jätkuolukorras ei ulatunud palli meetri pealt väravasse lükkama Sander Puri, veidi hiljem ei küündinud Sergei Zenjov äärelt antud kaarpallini. Lõpuvile kõlades tuli Eestil siiski tunnistada teenitud 0:2 kaotust, mis toob kaasa esmajoones häbi ning seejärel mängud Rahvuste liiga madalaimal tasemel koos Malta ja San Marinoga.

Matvei Igonen – 5. Alustas kohe väga kehva lahtimänguga, samas tõrjus seejärel hästi. Aga see kole avang andis mängule paraku teatava tooni. Väravate puhul ei olnud tal suurt midagi teha, need kingiti vastasele ise ja emma-kumma ärahoidmine vajanuks imetõrjet. Suures plaanis siiski mäng, kus väravavahil eriti tööd ei olnud.

Joonas Tamm – 4. Kiirelt saadud kollane tema mängu pealtnäha väga palju ei mõjutanud. Aga jäi passiivseks nii kaitse- kui ka ründetöös, mis talle teisel poolajal ülesandeks anti. Mõlemas rollis võinuks Tamm olla agressiivsem, talle mitteomaselt paistis ta paraku silma hoopis pisut arglike lahendustega, eriti rünnakul. Kui on löögikoht, tuleb lüüa!

Eesti kõige vähem halb: Ragnar Klavan – 5. Ühelt poolt ei tohiks ju olla põhjust kaitsjaid ülemäära kiita, kui kaks tükki on taga. Teisalt polnud tagaliinimehed selle mängu suurimad patuoinad ning neist kerkis ainsana mingigi kindluse pakkujana esile just Klavan. Ühtegi suuremat eksimust tal sisse ei lipsanud, mängis kogemuste ja klassi pealt oma koha välja, aga vaevalt ta isegi seda esitust kokkuvõttes ülemäära õnnestunuks loeb.

Karol Mets – 4. Sekkus esimestel minutitel kohe paar korda väga hästi, lõikas sööte vahelt. Hoidis algul ka ühena vähestest sportlikku viha üleval ega peljanud näiteks vastaste ründaja Sotiriouga väikest nügimist ja nägelemist. Aga see viha muutus aina rohkem rapsimiseks ja lõpuks polnud tema mängus enam erilist kindlust. Palliga tegutsemisel võinuks rohkemgi enda peale võtta, see on ju tema trump, aga kui teha rünnakutel puuteid, millest pall lendab mitme meetri kaugusele, on see raske.

Marco Lukka – 3. Ei kohanenud üldse talle antud positsiooniga. Tema paremale äärele lülitamine oli risk, kuid viimase aasta põhjal oli mõningast põhjust loota, et Lukka saab ülesandega hakkama. Seekord kahjuks ei saanud. Positsioon positsiooniks, aga ka puuted vedasid korduvalt alt ja lihtsat närvilist praaki kogunes koondisemängu kohta liiga palju. Ründesuunal jäi tema panus suisa olematuks.

Vlasi Sinjavski – 3. Oli püüdlik ja algul tundus, et mängu sisse elamine võtab lihtsalt aega. Paraku selgus, et seda aega ei tulnudki. Lõi küll healt positsioonilt mööda, aga palju suurem patt oli see, et ei suutnud ära kasutada oma trumpi ehk teravust. Vastasest õnnestus tal kolmveerandtunni jooksul ohtlikult mööda mängida vaid korra, kaudselt sai tema ülikehvast tsenderdusest alguse ka esimese väravaga lõppenud olukord.

Vladislav Kreida – 2. Midagi pole parata, kui teed oma karistusalas sellise uskumatult labase eksimuse, siis jääb see varjutama kogu mängu. Mitte et Kreida oleks nii või teisiti head esitust teinud – praaki tuli palju sisse ning ründesuunal anti talle ainsa keskpoolkaitsjana võimalusi palliga tõusta, mida ta paraku ära ei kasutanud. Sestap sumbuski Eesti mäng ambitsioonitusse. Veel üks mees, kellele saab teise poolaja põhjal ette heita, et läks headelt positsioonidelt löömise asemel kaaslastele vägisi söötu suruma.

Henrik Ojamaa – 4. Püüdis ja tahtis, kuid märkimisväärseid õnnestumisi ei olnud kummalgi positsioonil, kus jõudis mängu jooksul tegutseda. Samas said Eesti harvad teise poolaja rünnakud alguse pigem tema äärelt. Kogu Eesti ründemäng oli samas nii ümmargune ja aeglane, et sarnaselt Sinjavskile ei olnudki ka Ojamaal erilisi võimalusi oma tugevaid külgi maksma panna.

Konstantin Vassiljev – 2. Tunnistas pärast mängu ka ise, et tegi enda kohta väga kehva etteaste. Mitte miski ei kippunud õnnestuma, oli algusest peale mängurütmist maas ega saanudki lõpuni mängu sisse. Vastased suutsid pressinguga teda üsna edukalt nullida ja tema kiiruslikud puudujäägid edukalt esile tuua. Pääses pisut surve alt alles siis, kui Küpros kümnekesi jäi, aga mängumuutvaid lahendusi temalt ei tulnud. Lõpus tsenderdas küll palju, aga ülimalt ebatäpselt.

Henri Anier – 3. Palli ta just liiga palju ei saanud. Aga miks ei saanud? Sest jäi duellides väga pehmeks ja seetõttu ka nähtamatuks. Teisel poolajal oleks tema füüsis võinud äkki arvulises ülekaalus kasulikumaks osutuda, aga kes võis seda ette teada? Muutusi oli vaja teha ja Anier oli nende muutuste üks ohver, avapoolaja alusel ka igati põhjendatult.

Rauno Sappinen – 3. Kohati näitas aktiivsust ja üritas midagi korda saata. Aga märksa rohkem oli hetki, kus võistkondlik ebakindlus ja otsustamatus nakatasid tedagi. Sellist Sappineni, kes ei lähe värava ees lõpuni lahtise palli peale, me tavaliselt naljalt ei näe. Küprose kaitsjad oskasid teda muidugi ka hästi valvata, kuid see pole enam midagi ootamatut ja enamasti võtab ta nendestki olukordadest märksa rohkem välja.

Sander Puri – 4. Kui Sappineni saapad olid avamängus kaks numbrit liiga suured ja jätsid ta suluseisu, siis Puril seekord kaks numbrit liiga väikesed, et värava ees pallini küündida. Toodi mängu päästma, aga ta on pigem tubli kohapaikaja ning seda rolli ta täita ei suutnud. Püüdis küll ja oli mitme kaaslasega võrreldes üsna palju pildis, aga midagi otsustavat ei õnnestunud korda saata. Meetri pealt löömata jätmine jääb mõistagi kriipima, olgu asjaolud millised tahes.

Sergei Zenjov – 3. Sekkus aktiivselt, aga kadus kiiresti täielikult pildilt, eriti veel siis, kui äärelt rünnakule nihutati. Lasi luhta ühe hea võimaluse, kui talle tagumise posti juurde tsenderdati. Ohtlikke pealelööke temalt ei tulnud, kaaslastele võimaluste loomine ebaõnnestus ja vastastest mööda mängida samuti ei suutnud. Seega pole võimalik esitust hinnata muudmoodi kui põrumiseks.

Erik Sorga – 4. Toodi teravust looma ja korraks lõigi. Samas jäi väravavahi tõrjutud löök ka ainsaks hetkeks, kui ta sähvatas. Kokkuvõttes ei toonud ka Sorga loodetud lisakäiku ning näis, et tal oli raskusi väljakul koha leidmise ja mängu sulandumisega.

Robert Kirss – mängis hinde teenimiseks liiga vähe. Miks nii vähe ja miks mitte kasvõi kümmekond minutitki rohkem? See on juba küsimus peatreenerile.