Parimatest rääkimine on kohatu, kuid Eesti kõige vähem halb oli Küprosel Ragnar Klavan (38)
Rahvuste liigas Küproselt saadud 0:2 kaotus ja langemine D-divisjoni ehk madalaimasse liigasse, Euroopa seitsme kehvema jalgpalliriigi sekka, märgib Eesti jalgpalli lähiajaloos järjekordset madalpunkti. Olukorra ilustamisel puudub mõte ja "parimate" valimisest rääkimine tundub seekord lausa sobimatu.
Mõne mängija sooritust saab individuaalselt hinnata siiski enam-vähem korralikuks, kuid meeskondlikult ei ajanud Eesti isegi mitte latti maha, vaid jooksis selle alt läbi. Väljakul valitsenud ebakindlus ja otsustamatus peegeldus statistiliselt ühesainsas raamide vahele läinud pealelöögis, aga ka iga mängija individuaalsetes vajakajäämistes.
Asjad läksid Eesti jaoks hoiatavalt kehvaks juba esimestel sekunditel, kui värava all tekitati ise korduvate eksimustega ohtlik olukord, kuid seekord päästis veel äärekohtuniku suluseisulipp. Küprose surve loogiline tulemus saabus siiski 19. minutil, kui Eesti kaotas palli, võõrustajad korraldasid vasturünnaku ja Marinos Tzionis saatis kauglöögi latipõrke kaudu väravasse.
Eestlaste seni täiesti ilmetu mäng elavnes kaotusseisu jäämise järel pisut, kuid väga ohtlike olukordadeni jõuti siiski harva. Korra pääses peaga löögile Vlasi Sinjavski, aga suunas palli terava nurga alt väravast mööda.
Teiseks poolajaks tegi peatreener Thomas Häberli kaks vahetust, mis pidanuks Eesti rünnakut teravdama. Kohe tuli Eestile appi ka portugallasest peakohtunik Artur Dias, kes andis vastaste poolkaitsjale Danilo Spoljaricile venitamise eest juba 47. minutil teise kollase kaardi ja saatis ta väljakult minema. Paraku osati ootamatult ulatatud kingitus otsekohe maha puruks visata, sest 51. minutil eksis oma karistusalas rängalt Vladislav Kreida, Küpros näppas palli ja Pieros Sotiriou kasvatas edu kaheväravaliseks.
Sellest hoobist Eesti enam ei toibunudki. Kuigi suurema osa teises poolajast oli pall vastase väljakupoolel, sündis teravusi vähe. Korra tõrjus Küprose väravavaht Neofytos Michael hästi Erik Sorga löögi ja jätkuolukorras ei ulatunud palli meetri pealt väravasse lükkama Sander Puri, veidi hiljem ei küündinud Sergei Zenjov äärelt antud kaarpallini. Lõpuvile kõlades tuli Eestil siiski tunnistada teenitud 0:2 kaotust, mis toob kaasa esmajoones häbi ning seejärel mängud Rahvuste liiga madalaimal tasemel koos Malta ja San Marinoga.
Matvei Igonen – 5. Alustas kohe väga kehva lahtimänguga, samas tõrjus seejärel hästi. Aga see kole avang andis mängule paraku teatava tooni. Väravate puhul ei olnud tal suurt midagi teha, need kingiti vastasele ise ja emma-kumma ärahoidmine vajanuks imetõrjet. Suures plaanis siiski mäng, kus väravavahil eriti tööd ei olnud.
Joonas Tamm – 4. Kiirelt saadud kollane tema mängu pealtnäha väga palju ei mõjutanud. Aga jäi passiivseks nii kaitse- kui ka ründetöös, mis talle teisel poolajal ülesandeks anti. Mõlemas rollis võinuks Tamm olla agressiivsem, talle mitteomaselt paistis ta paraku silma hoopis pisut arglike lahendustega, eriti rünnakul. Kui on löögikoht, tuleb lüüa!
Eesti kõige vähem halb: Ragnar Klavan – 5. Ühelt poolt ei tohiks ju olla põhjust kaitsjaid ülemäära kiita, kui kaks tükki on taga. Teisalt polnud tagaliinimehed selle mängu suurimad patuoinad ning neist kerkis ainsana mingigi kindluse pakkujana esile just Klavan. Ühtegi suuremat eksimust tal sisse ei lipsanud, mängis kogemuste ja klassi pealt oma koha välja, aga vaevalt ta isegi seda esitust kokkuvõttes ülemäära õnnestunuks loeb.
Karol Mets – 4. Sekkus esimestel minutitel kohe paar korda väga hästi, lõikas sööte vahelt. Hoidis algul ka ühena vähestest sportlikku viha üleval ega peljanud näiteks vastaste ründaja Sotiriouga väikest nügimist ja nägelemist. Aga see viha muutus aina rohkem rapsimiseks ja lõpuks polnud tema mängus enam erilist kindlust. Palliga tegutsemisel võinuks rohkemgi enda peale võtta, see on ju tema trump, aga kui teha rünnakutel puuteid, millest pall lendab mitme meetri kaugusele, on see raske.
Marco Lukka – 3. Ei kohanenud üldse talle antud positsiooniga. Tema paremale äärele lülitamine oli risk, kuid viimase aasta põhjal oli mõningast põhjust loota, et Lukka saab ülesandega hakkama. Seekord kahjuks ei saanud. Positsioon positsiooniks, aga ka puuted vedasid korduvalt alt ja lihtsat närvilist praaki kogunes koondisemängu kohta liiga palju. Ründesuunal jäi tema panus suisa olematuks.
Vlasi Sinjavski – 3. Oli püüdlik ja algul tundus, et mängu sisse elamine võtab lihtsalt aega. Paraku selgus, et seda aega ei tulnudki. Lõi küll healt positsioonilt mööda, aga palju suurem patt oli see, et ei suutnud ära kasutada oma trumpi ehk teravust. Vastasest õnnestus tal kolmveerandtunni jooksul ohtlikult mööda mängida vaid korra, kaudselt sai tema ülikehvast tsenderdusest alguse ka esimese väravaga lõppenud olukord.
Vladislav Kreida – 2. Midagi pole parata, kui teed oma karistusalas sellise uskumatult labase eksimuse, siis jääb see varjutama kogu mängu. Mitte et Kreida oleks nii või teisiti head esitust teinud – praaki tuli palju sisse ning ründesuunal anti talle ainsa keskpoolkaitsjana võimalusi palliga tõusta, mida ta paraku ära ei kasutanud. Sestap sumbuski Eesti mäng ambitsioonitusse. Veel üks mees, kellele saab teise poolaja põhjal ette heita, et läks headelt positsioonidelt löömise asemel kaaslastele vägisi söötu suruma.
Henrik Ojamaa – 4. Püüdis ja tahtis, kuid märkimisväärseid õnnestumisi ei olnud kummalgi positsioonil, kus jõudis mängu jooksul tegutseda. Samas said Eesti harvad teise poolaja rünnakud alguse pigem tema äärelt. Kogu Eesti ründemäng oli samas nii ümmargune ja aeglane, et sarnaselt Sinjavskile ei olnudki ka Ojamaal erilisi võimalusi oma tugevaid külgi maksma panna.
Konstantin Vassiljev – 2. Tunnistas pärast mängu ka ise, et tegi enda kohta väga kehva etteaste. Mitte miski ei kippunud õnnestuma, oli algusest peale mängurütmist maas ega saanudki lõpuni mängu sisse. Vastased suutsid pressinguga teda üsna edukalt nullida ja tema kiiruslikud puudujäägid edukalt esile tuua. Pääses pisut surve alt alles siis, kui Küpros kümnekesi jäi, aga mängumuutvaid lahendusi temalt ei tulnud. Lõpus tsenderdas küll palju, aga ülimalt ebatäpselt.
Henri Anier – 3. Palli ta just liiga palju ei saanud. Aga miks ei saanud? Sest jäi duellides väga pehmeks ja seetõttu ka nähtamatuks. Teisel poolajal oleks tema füüsis võinud äkki arvulises ülekaalus kasulikumaks osutuda, aga kes võis seda ette teada? Muutusi oli vaja teha ja Anier oli nende muutuste üks ohver, avapoolaja alusel ka igati põhjendatult.
Rauno Sappinen – 3. Kohati näitas aktiivsust ja üritas midagi korda saata. Aga märksa rohkem oli hetki, kus võistkondlik ebakindlus ja otsustamatus nakatasid tedagi. Sellist Sappineni, kes ei lähe värava ees lõpuni lahtise palli peale, me tavaliselt naljalt ei näe. Küprose kaitsjad oskasid teda muidugi ka hästi valvata, kuid see pole enam midagi ootamatut ja enamasti võtab ta nendestki olukordadest märksa rohkem välja.
Sander Puri – 4. Kui Sappineni saapad olid avamängus kaks numbrit liiga suured ja jätsid ta suluseisu, siis Puril seekord kaks numbrit liiga väikesed, et värava ees pallini küündida. Toodi mängu päästma, aga ta on pigem tubli kohapaikaja ning seda rolli ta täita ei suutnud. Püüdis küll ja oli mitme kaaslasega võrreldes üsna palju pildis, aga midagi otsustavat ei õnnestunud korda saata. Meetri pealt löömata jätmine jääb mõistagi kriipima, olgu asjaolud millised tahes.
Sergei Zenjov – 3. Sekkus aktiivselt, aga kadus kiiresti täielikult pildilt, eriti veel siis, kui äärelt rünnakule nihutati. Lasi luhta ühe hea võimaluse, kui talle tagumise posti juurde tsenderdati. Ohtlikke pealelööke temalt ei tulnud, kaaslastele võimaluste loomine ebaõnnestus ja vastastest mööda mängida samuti ei suutnud. Seega pole võimalik esitust hinnata muudmoodi kui põrumiseks.
Erik Sorga – 4. Toodi teravust looma ja korraks lõigi. Samas jäi väravavahi tõrjutud löök ka ainsaks hetkeks, kui ta sähvatas. Kokkuvõttes ei toonud ka Sorga loodetud lisakäiku ning näis, et tal oli raskusi väljakul koha leidmise ja mängu sulandumisega.
Robert Kirss – mängis hinde teenimiseks liiga vähe. Miks nii vähe ja miks mitte kasvõi kümmekond minutitki rohkem? See on juba küsimus peatreenerile.
Tsiteerin ÕL´i: „Töö jätkub ning tänagi osaleb ta (EJL´is tippjalgpalli eest vastutav Are Altraja) ühel koosolekul, kus teemaks dialoogkohtumised Eesti jalgpalliklubidega.
„Nendega on alati päevakorras olnud ka igiammune probleem: kas klubid eelistavad klubijalgpalli või seda, et valmistada ette koondise jaoks jalgpallureid. See dilemma on meil kogu aeg olnud, et kas edukas klubi peaks olema edukas ka noorte jalgpallurite ja Eesti rahvuskoondse liikmete otsija, koolitaja ja arendaja.””
Ainuke küsimus, mis seda lugedes tekib on, et mehed millega me tegeleme? Peeglisse vaatama igaks juhuks ei hakka, süüdistame klubisid? Millel ku**dil peale mingi ideoloogilise pläma (nt: õige on mängida oma poistega! Kui kõik klubid mängiks eestlastega nagu Flora oleks me juba EM´il. Välismaalastega mängimine Eesti koondist ei arenda jne.) tugineb Altraja väide, et a-koondisega edu saavutamiseks, peavad klubid tegelema koondise jaoks jalgpallurite ette valmistamisega mitte klubijalgpallis maksimaalset saavutada püüdmisega?
Vaatame näiteks kasvõi sedasama 1,2 miljoni elanikuga Küprost, kel samasugune 10 klubiga liiga nagu Eestis.
Küprose valitseva meistri Omonia Nicosia ridades mängivad kolm nigeerlast, brasiillane, poolakas, tšehh, ungarlane, portugaallane, kaks hispaanlast, kaks slovakki, comorose-prantslane, tavaline prantslane, usa-norrakas, kreeklane, argentiinlane, kaks sloveeni, serblane, ghanalane ja Georgia kodakondsusega poiss. Kohalike Küprose tüüpe, kel sel hooajal on meeskonnas enamat kui statisti roll on viis (neli neist kuulusid Eesti vastu koondisesse).
Ja Omonia pole välismaalaste arvult Küprosel mingi erand. Kogu liiga mängib praktiliselt sellise hulga välismaalastega. Eelmisel hooajal kõrgliigas teiseks jäänud Apollon Limassolis mängib uskumatult kombel neli välismaalast rohkemgi kui Omonias. Viimaseks jäänud Doxa Katokopias FC ridades mängib Omoniast üks välismaalane vähem.
Nüüd on mul küsimus: kas Küprose klubid käituvad EJL´i eduvalemi (või noh... ideoloogia) kohaselt õigesti ehk tegelevad koondise jaoks mängijate ettevalmistamisega nagu näeb ette Altraja masterplan?
Kohalikud poisid ei pääse omal positsioonil 2-3 välismaalast üle mängimata Küproses niisama pingi otsalegi. Mingist poiste koondise jaoks ettevalmistamisest pole juttugi. Visatakse vette. Kui ujud, saad tegijaks, jõuad kunagi vbl ka koondisesse. Kui välismaalastest parem pole, lähed kalalaevale tööle, mitte ei maandu EJL´i palgamehhanismi otsa.
Mis on sellise lähenemise tulemus? Küpros mängis Eestit kahe mängu kokkuvõttes konkreetselt ja kindlalt ja isegi kümne mehega üle.
Ainuke mida Altraja jutt näitab, on, et EJL on pärast aastakümneid ideoloogilise häma faktide pähe esitamist, hakanud ka ise uskuma, et nende ideoloogiline suits ongi faktid.
Koondis ei konkureeri premium liigas. Võisteldakse rahvusvahelises konkurentsis mitte Pärnu Vapruse vastu! Ilmselgelt parim mida meie klubid teha saavad noormängijate arendamiseks, on neile võimalikult konkurentsitiheda keskkonna loomine. Ja konkurents tekib siis kui klubid seavad endale kõrged eesmärgid ja teevad täpselt seda, mida EJL nähtavasti kõige rohkem kardab ehk tegelevad iga hinnaga oma klubi mitte koondise edule mõtlemisega.
PS! Kes on need Eesti noored jalgpallurid, keda kohalikud klubid a-koondise jaoks ettevalmistama peaksid? Parimad pojad on välismaal. Noortekoondistega on meil nii, et anna ainult ette, kohe kaotavad. Kuivalt. Kas nendele kaotajate eest paremini hoolitsemine, rohkema mänguaja garanteerimine, välismaalastega konkureerimisest täielikult vabastamine jne. ongi see, mis Eesti jalgpalli edasi viima hakkab?
Kogu see pask ajab nii vihale, et ei oskagi nagu midagi ette võtta, konkreetne koha peal tammumine käib siin riigis. Luksemburg suudab bosnia vastu peaaegu, et viigi kätte saada võõral väljakul, poleks dzeko lõpuminutitel ära vajutanud aga meie omad ei saa 10ne mehelise küprose vastugi. Terve see jalgpalliliidu eliit laiali peksta ja uued ambitsioonikad näod asemele panna, kaua võib.
1)Võtame su võrdluspunkti, milleks on Küprose rahvuskoondis. Selle jaoks et öelda, et Küprose süsteem on parem ja toimivam. Selle jaoks peaks vaatama Küprose koondise ajalugu natuke pikemalt kui ühe play-off mängu kontekstis.
Fakt on see, et mõlemad koondised jäid oma C liiga grupis viimaseks, mistõttu mõlemad mängisid väljalangemise peale. Seetõttu mis saame sellest järeldada, et kummalgi ei ole koondise seis hea. Mõlemad olid D liiga ääre peal. Vahe ei ole meeletu. Võtame siia nüüd juurde tulemused viimastest valikmängudest.
Küpros. Saadi 5 punkti: Kodus saadi kõik punktid 1-0 võit Sloveenia üle, 0:0 viik Slovakkiaga ja 2-2 viik Maltaga. Ülejäänud mängud k.a. võõrsil Maltale kaotati. Löödi kokku 4 väravat ja sisse lasti lüüa omale 21 väravat. Ainult tänu paremale väravate vahele saadi 5. koht grupis Malta ees. Võõrsil Malta võitis 3:0.
On küll üksikud kodused sähvatused. Kuid ei saa öelda et see midagi edukat oli.
Üleüldiselt aastal 2021 teenis Küprose koondis kokku ühe võidu ja kaks viiki. 2020 aastal 1 võit 1 viik, vastavalt Luksemburg ja Aserbaijan.
Ei hakka siin ütlema, et Eestil olid metsikult paremad tulemused, kuigi objektiivselt 2021 aastal olid tulemused paremad, isegi koos sellega, et esimesed mängud aasta alguses oldi sunnitud C koosseisuga mängima. Aga see ei ole asja point. Mõte on selles, et süsteemi edukust vaadata, siis ei ole mõtet võrrelda ennast teise meeskonnaga kes ühel nädalal parem oli, vaid peaks vaatama süsteemi pikemalt. Ei ole mõtet võrrelda, et küprose liiga teeb nii ja neil kõik toimib väga hästi, kuigi tegelikult asjad ei ole muud moodi paremad kui see et ühes mängus suudeti võita. Vaadates tulemusi võib maksimaalselt öelda, et ollakse suht samal tasemel.
2)Võtame vaatame kõrgliigat Küprosel. Klubidel on väga tugevad sidemed Venemaaga. Nagu küprose muu majandus, on ka siin palju vene või vene sidemetega omanikke miljardäride näol. Kes on klubidesse päris palju investeerinud kapitali. Küprose liiga kõige väiksematel klubidel on Florast kordades suurem eelarve. Mis tähendab ka seda, et mängijad keda tuuakse, teistest riikidest on reaalselt kõvema tasemega kui kohalikud. See tähendab, et nende süsteemis, see kohalik saab ka trennis väga kõva koormuse kätte ja saab õppida väga kõvadelt tegijatelt, kes on näinud ja teinud tegusid maailmas. Liiga viimasel kohal asuvad klubis on Makedoonia, Ukraina, Läti, Kameruni, Luksemburgi ja Slovakkia endised ja praegused koondislased. Mängijaid kes on mänginud Euroopa tipp liigades, isegi mängija kes on Barcelona eest platsile mänginud ja teinud karjääri Espanyoli eest.
Mu point on, et kui selliseid mängijaid saaks tuua meie poiste kõrvale õpetama ja kelle vastu meie poisid saaks mängida. Oleks täitsa selle poolt et kõigil klubidel oleks mõned välismaalased juures.
Mitte küll nii palju et omad ei mängiks, sest ütlen ausalt, mis ma ikka vaataks klubist, kus platsil üks oma poiss ja ülejäänud välismaalased. Siis pigem vaataks sama mängu kusagil kõrgemal tasemel. Nt vaataks siis juba Heina mänge Championshipis või lihtsalt oma lemmik klubi mänge Itaalias. See, et klubi asetseb Tallinnas aga on ainult välismaalastega täidetud, ega see ei tekita erilist tunnet. Vähemalt mulle.
Võttes kokku seda punkti, siis see, et Leva, Kalju või keegi kolmas toob kusagilt mingid välismaalased keda mujale väga ei tahetud, see ei loo efekti et omad poisid areneks. Sest meie omad kui on kehvemad, on seda grammi võrra ja tegelikult neil pole midagi erilist õppida nendelt välismaalastelt.
3) Mis toob kolmanda punkti juurde. Oma poistele võimaluse andmine. Tore on kiruda et Flora varastab teistelt mängijaid, aga toome lihtsa näite. See Flora kes eelmisel aastal Euroopasse pääses ja kes üle-eelmisel aastal samuti Euroopas ägedaid lahinguid pidas, nende koosseisus kandsid väga olulist rolli endised Kalju mängijad. Kuusk, Pürg, Ainsalu, Sinjavski. Kõik olid Kalju kasvandikud, kellele lihtsalt ei antud võimalust. Kui välismaalaste asemel oleks omadele võimalus antud, ma arvan et on väga suur võimalus, et mõni meistritiitel asuks Nõmmel. Tuleb usaldada ka oma noori. See on ka peamine põhjus miks minnakse Florasse, noored teavad et seal neid usaldatakse mängu ja neile antakse võimalus end tõestada. Jah see tähendab ka seda et tuleb mängijaid väiksematest klubidest, kes lähevad Florasse ja ideaalses maailmas oleks kõik 10 meie klubi nii tugevad et noored ei pea seda sammu tegema, aga ei saa süüdistada et noored tahavad minna sinna, kus on parimad tingimused treenimiseks ja kõige tugevam konkurents arenemiseks.
Viimaks tahaks öelda, et väga kurb on see, et langesime mudaliigasse, muidugi ajas täiega vihale et mängijad ei pingutanud piisavalt platsil. Oli näha et kolm olulist liidrit Käit, Kuusk ja Hein olid puudu. Olen suht kindel et nendega koos oleks tulemus olnud teistsugune aga oleksid paraku ei loe. Aga süüdistada siin nüüd et Flora ja Pohlak on süüdi, nii vähe Flora mängijaid pole ammu platsil olnud ja kui neid oli rohkem, siis terve eelmine aasta olid tulemused ja mängupilt ikka kõvasti paremad.
Ma vaataks parem otsa nendele individidele kes platsil olid ja küsiks, kus oli teie võidutahe. Kus oli see põleng silmades. Muudatusi on vaja, kuid muudatusi on pigem vaja põlvkondade vahetuse näol. Kostja ja Klavan on pakkunud ilusaid esitusi ja oleme alati neile tänulikud. Aga aeg on järgmistele võimalused anda. Eriti Kostja puhul, võistkond ootab temalt seda mida ta enam ei suuda anda ja ta ise üritab teha rohkemat milleks on võimeline. Teeme ära selle põlvkondade vahetuse ja anname kaptenipaelad järgmistele kel on see leek silmis.
Ainsalu tegi Kalju esinduse eest esimesed mängud 17-aastaselt ja läks hooaja lõpus kohe Florasse.
20-22 aastasena Pürg sai ca 20 mängu hooaja kohta enne kui Flora juurde nutma läks.
Sinjavski oli terav, tuli vahetustest ning mängis viimasel hooajal ennast just põhikoosseisu, ja siis läks Flora juurde nutma.
Kuusk oli ainuke kes peale ei saanud ja tema üleminek oli ainukese aus diil.
Küsiks @ton666 ka seda, et kuidas Henri Väljal ka Floras läheb?
Paistab, et perel pole ajaga ka muud peale hakata ja lähevad pojaga kaasa, väike nädalavahetusene spaapuhkus ja mäng Nõmme Unitedi duubli vastu. See on see, kuhu see Flora süsteem viib!!!
Välja ja Teeväli kohta, ega ükski üleminek garanteeri seda et saad põhikoosseisu ja saad mängu. Igast noorest ei saa staari ja võib öelda et suur osa ei jõua tippu.
Vahe lihtsalt selles kas klubi julgeb usaldada noort et täita eelmisest staarist jäänud suured kingad või ei julge.
Max, järgides sinu loogikat, mis vahet siis on kas Floras ei pääse koosseisu, sest on teised omad poisid kes on paremad ja lähed Kuresse ja seal ka ei saa mängu(Ausalt öeldes pole Teevälist enne kuulnud ega teadnud temast midagi, minu viga). Või oled edasi nt Kaljus kus ei saa välismaalase tõttu mängu ja lähed mängid esiliigas. Sellisel juhul ju lõpptulemus sama :D
Kui noored tahavad mänguaega, siis miks mitte üldse teha Premium Liiga ainult U21 ja las müttavad omavahel ainult noored. Vaata kui palju nad Premium Liiga kogemust saavad ja areng läheb mühinal.
Sa vist ei mõista seda, et heaks mängijaks saada peab sul olema ka tugevad sparringpartnerid. Noored õpivadki tugevamate kõrvalt ning töökus ja tahe näitavadki ära mängija sisu. Kui ta selle välismaalase oma oskustega lõpuks üle mängib, siis ta ongi väärt seda kohta. Mingisuguste absurdsete reeglite ja "mängime ainult noortega" vekslite tõttu ongi koondis täielikus kuses, kus koduse liiga nõrkuse tõttu pealekasvu ei tule.
Suurklubid säravad noortele võimsalt, aga samas on väga lihtne seal hammasrataste vahele jääda.
Lisaks, see EJL retoorika, et pereringis sigimine teeb tugevaks, nh .. see ei ole ega saagi olla jätkusuutlik.
@rallikas. Ma ei ole absoluutselt selle vastu et konkurentsi ei oleks. Konkurents on vajalik. Ma ei ütle ka et kõik klubid peaks olema nagu Flora ja 100% ainult koduste mängijatega. Mõned tugevad välismaalased on väga teretulnud kui nad parandavad piisavalt kvaliteedi taset. Tihtipeale ma ei ütleks et siia toodud välismaalane on nii palju parem et mõni kohalik noor ei oleks lähedasel tasemel ja vääriks rohkem võimalust. Samas olen nõus et nii Levas, Kaljus kui Paides on vähemalt 1-2 vb 3 välismängijat kes tõesti tõstavad piisaval määral kvaliteeti.
Mille vastu ma olen, on Küprose kõrgliiga süsteem, et laseme asja täiesti valla ja platsil võib olla kasvõi 11 meest võõrliigadest. Nt viimane liigamäng APOELi ja Apolloni vahel, mõlema võistkonna algkoosseisude peale kokku oli 4 küprose mängijat(kellest 1 oli tegelikult varuväravavaht). Et see ei arenda kohalikke mängijaid. Nagu me näeme ka sellest et Küpros ei ole olnud viimasel ajal ega ajalooliselt mingi ülimalt kõva riik olnud, kuigi nende rahvaarv on meie omaga võrreldav 1,3 mln vs 1,1 mln. Et mulle pigem meeldib et on olemas ETM ja KTM reeglid. Sest kui ainult mõned mängijad saavad platsile, siis sellest paraku ei piisa et oleks piisavalt võimalusi arenemiseks.
@R21. Ausalt öeldes ei näe et hetkel oleks mingi meeletu probleem või oleks jube kehva tööd tehtud. Ei ütle et ei saaks paremini või kõik on suurepärane. Kindlasti mitte. Keegi ei ole asendamatu, aga mis käib närvidele, on see et kõiges on süüdi Pohlak, kõiges on süüdi Flora, Kõikjal on kokkumäng. Ei ole ikka asjad päris nii.
Ma ei ole näinud et keegi tõsiselt kandideeriks ka vastu Pohlakule. Täiega tahaks et keegi seda teeks ja teeks tõsiseltvõetavalt. Praegu on igalt poolt klähvimine et kõik on valesti aga pole isegi ühtki vastaskandidaati välja toodud. Kui keegi vähemalt päriselt üritaks, teeks kampaaniat, annaks lubadusi, tooks välja tõelise platvormi. Kui siis muutus ka ei õnnestuks, siis vaataks edasi. Kuid kuni seda pole tehtud vaid Kuno või Kink käib meedias klähvimas kuidas ta on boss ja teab kõike aga talle tehakse lihtsalt kogu aeg liiga, nii kaua ei viitsi seda kuulata.
