Parimad publikud/fännid

Eelmisel hooajal tegid kogukonnajuhid päris head tööd ja tõstsid keskmise pealtvaatajate arvu 296 pealt 366-le. Paljuski koroonaviiruse tõttu - poolteist kuud ei saanud ju pealtvaatajad üldse staadionil käia - oli kogukonnajuhtide töö tänavu raskendatud ja pealtvaatajate hulk taas langes - keskmine number on seekord 338. 

Kui mitmed teised fännirühmad tegid sammu tagasi või maksimaalselt säilitasid taset, siis ainsana tekitasid uut elevust Kure ultrad. Suve hakul murti küll fännide vaikivat kokkulepet, kui mindi kollektiivselt staadioni aia taha laulma ja möllu tegema, aga õnneks kandis entusiasm nad edasi ka tribüünidele.

Publikunumbri poolest saab jätkuvalt välja tuua FC Flora, kes on oma numbrit enam-vähem säilitanud. Mullu oli number 711, tänavu 698. Teistest jätkuvalt kõrgelt üle. Samuti tegi tubli tööd Viljandi Tulevik, kes on suutnud keskmise publikunumbri kasvatada 400-ni.

Fänlust kui sellist kohtab jätkuvalt ka Nõmme Kalju kodumängudel, kus usaldusväärne paarikümne pealine seltskond alati oma ära teeb. Kuivõrd tulemused platsil on olnud kehvad, siis on ka nemad olnud ehk tavapärasest loiumad ja kahjuks teeb samuti vähikäiku üldine Kalju publikunumber.

2019: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Paide Linnameeskond
2018: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2017: 1. Tallinna Flora, 2. Nõmme Kalju, 3. Tartu Tammeka
2016: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2015: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2014: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2013: 1. Tartu Tammeka, 2. Nõmme Kalju, 3. Tallinna Levadia
2012: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2011: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Tammeka
2010: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Nõmme Kalju
2009: 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007: 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005: 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Levadia, 3. Tallinna Flora

Aasta mängud

18. mail sai jalgpall loa naasta ja hooaeg läkski taas pauguga käima. Paide - Tulevik 1:2 (19. mai). Paar kuud varem hooaja avavoorus Tallinna Kalevit 8:1 loputanud Paide oli sellega andnud tormihoiatuse, aga Viljandi Tulevikku see ei huvitanud. Mängule oli ilmselgelt kõrgendatud tähelepanu, Soccernet.ee ülekannet jälgiti üle kogu Euroopa, kommentaariumites võtsid sõna ka välismaalased ning tasu oli vääriline. Tulevik pani võõrsil Paide kohe 2:1 seisuga paika.

Kalju - Legion 1:2 (23. mai). Neli päeva hiljem käis uustulnuk Legion külas tunamullusel Eesti meistril ja sai Marek Šatovi ning Artjom Artjunini väravate toel üllatusvõidu. Kuressaare - Trans 3:2 (30. mai). Maikuu jätkus vägevalt ja hooaega katastroofiliselt alustanud Narva Trans lasi Kuressaarel 0:2 pealt võidule tulla.

Flora - Levadia 4:0 (17. juuni). Konstantin Vassiljev näitas, et ta suudab ka 2020. aastal Tallinna derbisid ära otsustada. Umbes siis sai ka selgeks, et tänavu pole kellestki Florale vastast. Trans - Levadia 4:4 (27. juuni). Levadia läks kolmandal minutil juhtima, aga 16. minutiks oldi juba 1:3 taga. 69. minutiks oldi 4:3 ees, aga viimastel minutitel lubati Transil viigistada. Martin Reimi tagasiastumiseni oli jäänud kümme päeva.

Tulevik oli Paidet juba võitnud ja juuli alguses tuli neile külla suveräänne liider FC Flora. Tulevik - Flora 2:1 (8. juuli). Tagantjärele teame, et kui minna on veel üks voor, siis on see siiani Flora ainsaks kaotuseks. Levadia - Kalju 2:1 (20. september). Premium liiga ajaloo kiireim vahetus! Lauri Suup tuli juba 15. sekundil puhkama ja teda asendas Vladislav Homutov.

Kuressaare ja Tammeka pakkusid tänavu mitu jutuainest pakkuvat etendust. Neist ilmselt kõnekaim oli Tammeka - Kuressaare 4:2 (18. oktoober), kui tartlased 0:2 pealt välja tulid ja Tamme staadionil hooaja ainsa võidu võtsid. Levadia - Tammeka 3:2 (31. oktoober). Tammeka käis paar nädalat hiljem A. Le Coq Arenal, kus poolteist aastat kaotatud polnud. Kümnekesi tuldi 0:2 pealt 2:2 viigini, aga lisaminutitel jättis Trevor Elhi võidupunktid Tallinnasse. See aga pole veel kõik. Tammeka - Tulevik 3:3 (22. november). Tammeka oli hooaja lõpus osapool mitmes vägevas lahingus ja neist kõige viimases lepiti kodusel Sepa staadionil Tulevikuga 3:3 viiki.

Paide - Flora 1:7 (29. november). Mis saab, kui kodumeeskonnal on võitu väga vaja ja külalistel pole enam millegi peale mängida? Saati, et külla sõitnud meeskond on kohal ka pooleldi varumeestega. Saab see, et FC Flora jääb küll Paide Linnameeskonna vastu 0:1 kaotusseisu, aga lööb seepeale seitse vastuseta väravat.

2019: 1. Tammeka - Trans 6:4 (16. augustil), 2. Flora - Levadia 2:1 (18. septembril), 3. Paide - Levadia 3:1 (9. novembril)
2018: 1. Flora - Kalju 3:3 (2. mail), 2. Flora - Levadia 2:2 (23. mail), 3.-4. Flora - Kalju 2:2 (7. oktoobril), 3.-4. Levadia - Tammeka 0:1 (5. augustil)
2017: 1. Flora - Levadia 3:3 (14. juulil), 2. Tammeka - Infonet 2:0 (3. märtsil), 3. Levadia - Infonet 3:2 (30. septembril)
2016: 1. Kalju - Infonet 1:2 (5. novembril), 2. Flora - Sillamäe 3:3 (29. oktoobril), 3. Flora - Levadia 6:1 (1. augustil) 
2015: 1. Paide - Kalju 5:4 (14. augustil), 2. Levadia - Flora 0:2 (31. oktoobril), 3. Pärnu - Tammeka 4:2 (14. märtsil)
2014: 1. Levadia-Kalju 3:2 (4. oktoobril), 2. Flora-Levadia 1:2 (18. oktoobril), 3. Infonet-Flora 2:3 (23. mail) 
2013: 1. Kalju-Flora 4:3 (31. mail), 2. Levadia-Kalju 2:1 (1. oktoobril), 3. Tammeka-Levadia 2:1 (6. augustil)
2012: 1. Levadia-Flora 5:4 (20. augustil), 2. Flora-Kuressaare 0:1 (31. märtsil), 3. Kalju-Levadia 2:2 (1. septembril)
2011: 1. Flora-Kalju 3:3 (3. juulil), 2. Kalju-Flora 3:0 (10. septembril), 3. Levadia-Paide 0:1 (18. oktoobril)
2010: 1. Levadia-Flora 2:2 (25. juulil), 2. Flora-Levadia 2:0 (16. oktoobril), 3. Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoobril)
2009: 1. Kalju-Flora 3:2 (12. septembril), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juunil), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. novembril)

Aasta ämbrid

Eelmisel aastal hoolitses ämbrite kolistamise eest paljuski Maardu Linnameeskond, kes tegeles sellega juba aasta esimestel päevadel ja siis hooaja keskel, aga ka päris viimastes mängudes. Tänavu jagunesid kolistamised meeskondade peale ühtlasemalt laiali. 

Esimesena lööme häbiposti Viljandi Tuleviku, kelle võõrleegionäride valik oli pehmelt öeldes ebaõnnestunud. Tõsi viiest mehest üks ehk Marco Budic toodi Tabasalust ja tema isegi andis meeskonnale veidi juurde, kuid kõik teised mängijad saab ebaõnnestumiste alla lugeda. Neist Galaye Gueye saadeti suvel ilma ühtegi minutit mängimata koju.

Enne kui hooaeg taaskäivitus, teatas Eesti koondise esiväravavaht Sergei Lepmets karjääri lõpetamisest. Sellega läks käima mitu kuud kestnud saaga, mis sai kulminatsiooni 13. augustil. Esialgu teatas ta, et on profikarjäärist väsinud ja talle ei sobi Levadia juhatuse poolt pakutud tingimused. Juuli algusest hakkas ta treenima Nõmme Kaljuga ja Kuno Tehva avaldas lootust, et peagi liitub Lepmets meeskonnaga ka ametlikult. Nädalapäevad hiljem algatati väravavahi suhtes aga distsiplinaarmenetlus, kuna ta oli teadlikult andnud meedia vahendusel valeinfot. Kõik lõppes augustis otsusega, et Lepmetsa mängijaõiguste eest tuleks Levadiale 15 000 eurot maksta ja seejärel võiks ta uue klubi eest mängida. Lisaks kõigele jalgpallialasele juhtis Lepmets jaanipäeval umbes 2,5 promillise joobega autot ja võeti vahele.

FC Flora ja Tartu Tammeka kohtusid omavahel 21. mail ja leppisid 0:0 viiki. Mängust hakati tõeliselt rääkima alles paar tundi pärast lõpuvilet. Nimelt lubas Tammeka poolkaitsja Mihkel Järviste kohtumise lõpuminutitel Eesti koondise poolkaitsjal Konstantin Vassiljevil põlved sisse lüüa, kuna viimane ei soovinud ausa mängu vaimus palli loovutada. Vassiljevi argumendiks oli Tammeka niigi pidev ajaviitmine. Kõik sai lahenduse järgmisel päeval, kui Järviste vabandas nii avalikult meedias kui Vassiljevi ees isiklikult.

Üle ega ümber ei saa me ka kohtunikest. Kristo Külljastinen andis Viljandi Tuleviku väravavahile Karl-Romet Nõmmele kaardi olukorras, kus jalgpallireeglid seda ei lubanud. Ja siinkohal polnud tegu hinnangulise olukorraga, vaid see konkreetne rikkumine - palli tagasisöödust kätte võtmine - ei ole kollast kaarti väärt. Külljastinen lihtsalt ei tundnud reegleid. Eesti Jalgpalli Liit keeldus tagantjärele kaarti tühistamast. Lisaks määras jalgpalliliidu kohtunike osakond Külljastineni paar kuud hiljem neljanda kohtunikuna õigust mõistma Euroopa liiga mängule.

Reeglite tundmisega oli raskustes ka FC Flora treeneritetiim ja ilmselt kõige valema koha peal üldse. Meistrite liiga kohtumine Marijampole Suduva vastu oli läinud lisaajale ja Flora treenerid arvasid, et neil on vahetused otsas, kuigi tegelikult ei olnud. Ilmselgelt väsinud Markus Soomets pidi mängima lõpuni ja kaotatud penaltiseerias oli üheks eksijaks just tema.

Euroopa liiga kohtumiseks Torshavni B36 vastu ei saanud just kuigi rahulikult valmistuda ka FCI Levadia, sest viisaprobleemide tõttu tuli iga päev mõni uudis, et keegi ei saa mängust osa võtta. Esiteks selgus, et viisaprobleemide tõttu ei saa kaasa sõita Gando, seejärel avastati Robert Kirsi ja Bogdan Vaštšuki mängukeelud. Viimasel hetkel selgus, et ka Juri Kolomojets ei saa passiprobleemide tõttu Fääri saartele lennata. Lõpuks ei saanud treenerid eriti vahetusi teha ja lisaajal tuli Torshavnile 3:4 alla vanduda.

Nõmme Kalju jaoks oli Euroopa liigas esialgu kõik hästi. Marko Kristal sai naerulsui juba ka mängueelse pressikonverentsi ära anda, aga siis hakkas tulema - esialgu üks koroonapositiivne, aga lõpuks keris see saldo 17 peale. Kalju oli küll isolatsioonis, aga kuidagi suutsid need pisikud mängijad üles leida. Lõpuks viidi Kalju ja NK Mura (Sloveenia) Euroopa liiga kohtumine Budapesti, kus nõmmekad 0:4 kaotasid. Kuivõrd platsil oli suuresti duubelmeeskond, siis polnud see sugugi kohutav tulemus.

Suvekuudel sattus järjepanu sekeldustesse Vladislav Kreida. Esialgu jäi Kreida tähelepanelikele vutisõpradele vahele spordibaaris, kus panustamisega tegeles ja seda kõigest mõnikümmend minutit pärast Tallinna derbit, mille ta vahele pidi jätma. Napp kuu hiljem käis Kreida koos Matvei Igoneni ja Vlasi Sinjavskiga FCI Levadia - Narva Trans mängul, kus üksteisega pulgakommi jagati.

Eesti U21 ja U23 koondiseid esindanud Maksim Lipin liitus selleks aastaks TJK Legioniga. Lipini hooaeg ja võibolla ka karjäär lõppes aga juba augustikuus, kui ta otsustas dopinguküttide eest plehku pista. Hiljem põhjendas Lipin seda Eesti Antidopingule sellega, et tuju oli pärast kaotust paha ja naine lastega ootas. Nelja-aastane mängukeeld on aga tõsiasi.

Enne novembrikuiseid koondisemänge sattusid konflikti Paide Linnameeskond ja Eesti rahvuskoondis, peamiselt andsid meedia vahendusel verbaalselt tuld Vjatšeslav Zahovaiko ja Karel Voolaid. Teemaks Henri Anieri koondisega liitumine või mitteliitumine. Zahovaiko oli veendunud, et Anier peaks jääma klubi juurde vigastust ravima, Voolaid tahtis teda kindlasti võistlusreisile kaasa võtta. Kõik lõppes sellega, et Anier lendas siiski Itaaliasse, aga enne esimest mängu keelati ajakirjanikel sel teemal koondise peatreenerile küsimusi esitada.

2019: 1. Nõmme Kalju Meistrite liiga mängu kommunikatsioonikrahh, 2. Nikolai Burdakov sõimas ERR-i otseülekandes näo täis Abdoulaye Diallol, 3. Maardu mängis Tuleviku vastu teise poolaja esimesed kuus minutit vabatahtlikult vähemuses
2018: 1. Premium liiga kalender, 2. Mait Toom näitas oma fännidele keskmist näppu, 3. Kalju ründaja Liliu sülistas Kuressaare kaitsja Mario Pruuli peale
2017: 1. FC Infonet sattus impotendi-skandaali, 2. Flora ja Infoneti fännid lasid rusikad käiku, 3. Tapmisähvardus tõi Martin Vungile viiemängulise keelu
2016: 1. Rakvere linnastaadionil mängiti sisuliselt ilma väljaku joonteta, 2. Narva Transi tehniline kaotus, sest aeti sassi kahe liiga karistuse süsteemid, 3. Levadia koosseisuprobleemid, mis tipphetkedel vähendas read üheksa peale
2015: 1. Sergei Pareiko areenilt punase kaardiga lahkumine, 2.-3. Brent Lepistu ja Martin Kase spordirühma asemel täispikka ajateenistusse, 2.-3. Nikolai Mašitševi särgijant hooaja alguses
2014: 1. Kalju avavooru tehniline kaotus Infoneti vastu, 2. Trans unustas vormid koju ja mängis Infoneti kirjadega vestides, 3. Trans mängis suvel kaks mängu väljakumängijaga väravas
2013: 1. Risto Kägo uskumatu kaardisadu, 2. Martin Jõgi osales vale nime all Rahvaliigas, 3. Kohtunik Eiko Saar luges ära Rimo Hundi käega löödud värava
2012: 1. Sami-Sander Kivi omavärav otse karistuslöögist, 2. Siim Luts näitas Tartu fännidele keskmist sõrme, 3. Kohtunik Toomas Nõmmiste luges Kivi omavärava ära
2011: 1. Konstantin Nahki Hitleri-žest, 2. Levadia tehniline kaotus Kuressaarele, 3. Zakaria Beglaršvili põgenemine Florast
2010: 1. Siksten Kasimiri teadmata toimunud üleminek Florast Kuressaarde, 2. Kalju krahhiga lõppenud välismängijate osturalli, 3. Stanislav Pedõki jämedad eksimused Flora väravas
2009: 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest

Aasta ebaõnnesõdurid

Narva Transi jaoks vedas kevadel viltu pea kõik mis võimalik. Lisaks pettumustvalmistavatele tulemustele palliplatsil jäädi raske põlvevigastuse tõttu juba esimeses koroonajärgses voorus ilma oma liidrist Deniss Poljakovist. Sarnase trauma tõttu sai juunis läbi ka Kuressaare ründaja Otto-Robert Lipu hooaeg.

Eelmisel hooajal Paide Linnameeskonna üheks liidriks olnud Henri Välja liitus tänavuseks aastaks FC Floraga. Kui kohati on ta platsile pääsenud ja lubavaid esitusi pakkunud, siis kokkuvõttes on mehe mänguaeg Konstantin Vassiljevi selja taga kokku kuivanud. Eelmisel aastal liiga parimate kaitsjate sekka kuulunud Mikel Gurrutxaga alustas ka seda aastat Paide põhimehena, kuid teenis 17. juulil Nõmme Kalju vastu punase kaardi ja seejärel ta enam Vjatšeslav Zahovaiko plaanidesse ei kuulunud. Hiljem sai ta Premium liigas platsile vaid kahes kohtumises. Koroonaviiruse tõttu vedas viltu Hadji Dramel, kes ei saanud kevadel ega suvel kohe kuidagi Malist tulema ja lõpuks pidas oma esimesed mängud alles sügisel. 

Samamoodi pidi oma hooaja debüütmängu pikalt ootama Nõmme Kalju ründaja Alex Matthias Tamm, kes küll juba maikuus Grasshopperist Kalju juurde naasis, aga mänguloa sai alles juuli lõpus, mil Eestis üleminekuaken avanes. Suvise üleminekuakna jooksul siirdus Richard Aland FC Flora pingilt FCI Levadiasse lootuses mänguaega teenida. Reaalsus kujunes selliseks, et kui hooaja lõpus pääsesid Flora eest platsile nii Kristen Lapa kui Stiven Raider, siis Aland pidi edasi istuma ka Levadias.

Eesti koondise legendaarne kaitsja Enar Jääger alustas hooaega Flora põhimehena, aga jõudis pidada vaid viis Premium liiga kohtumist, kuni taas vigastada sai. Samamoodi alustas aastat suurte lootustega Nõmme Kalju brasiillane Odilavio, kes müstiliste traumade tõttu polegi oma õiget palet näidata suutnud. Need, kes meest halliturniiril nägid, teavad siiski rääkida, et tema tase oli Premium liigaks kindlasti enam kui sobilik.

Legioni peatreener Deniss Belov arutleb oma peas ilmselt sageli, et kui kõrgele oleks meeskonna tiivad kandnud, kui Maksim Gussev oleks saanud kaasa teha täispika hooaja. Paraku sai ta terveks alles sügisel ja teenis oma esimesed Premium liiga minutid oktoobris. Kalevi ründaja Eduard Golovljov teenis küll igas kuus mänguaega, aga võitles pidevalt väiksemate ja suuremate probleemidega ja nii kuuluski ta põhikoosseisu vaid seitsmes kohtumises.

2019: 1. Albert Prosa, 2. Kevin Kauber, 3. Richard Aland
2018: 1. Martin Miller, 2. Igor Morozov, 3. Dave Moli
2017: 1. Igor Morozov, 2. Janar Toomet, 3. Ofosu Appiah
2016: 1. Hannes Anier, 2. Erik Listmann, 3. Trevor Elhi
2015: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Albert Prosa, 3. Vladimir Voskoboinikov
2014: 1. Artur Rättel, 2. Jarmo Ahjupera, 3. Vjatšeslav Zahovaiko
2013: 1. Jüri Jevdokimov, 2. Marko Lelov, 3. Artur Rättel
2012: 1. Martin Reim, 2. Vjatšeslav Zahovaiko, 3. Michael Patrick Kaltenhauser
2011: 1. Boriss Dugan, 2. Rauno Alliku, 3. Siim Luts
2010: 1. Siksten Kasimir, 2. Hiroyuki Mitsuyama, 3. Aivar Anniste
2009: 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov

Suurimad sammud tagasi

Kuigi Karel Voolaid hindas Frank Liivakut kõrgelt, siis Jürgen Henni mänguplaani ta niivõrd hästi ei sobitunud. 2018. aastal mängis Liivak liigas 2700 minutit ja lõi 16 väravat, mullu 1450 minutit ja kaheksa väravat, tänavu kogunes tema arvele vaid 1030 minutit ja kolm tabamust.

Levadia proovis tänavu Manucho toel kerkida kullamängu, aga tagantjärele targana võib vist öelda, et pronksmedalid teenitakse mitte tänu Manuchole, vaid vaatamata temale. Kuluaarides on sahistatud, et Elevandiluuranniku ründaja oli klubis üks kõrgemapalgalisi mängijaid, aga vastutasuks saadi temalt 900 minutit, kuus väravat ja kaks resultatiivset söötu. Õnnestumiseks võib pidada vaid euromängu Fääri saartel, kus ta tõesti kõvasti pingutas. 

Mullu oli Ander Ott Valge Paide Linnameeskonna jaoks arvestatav jõud, kui lõi 29 mänguga üheksa väravat. Tänavu oli minuteid-värava-kohta saldo üsnagi viisakas, sest kokku pääses ta platsile vaid 38 minutiks, aga Tallinna Kalevi väravavõrgu lõi siiski sahisema. Suurema enamuse mänguajast teenis ta Esiliiga B-s Paide U21 võistkonnas. Samamoodi tegi vähikäiku Paide keskkaitsja Martin Kase mänguaeg. Kui Kristjan Pelt pead hakkas tõstma, siis jäi Kase veel platsile, aga Abdul Razak Yusifi tulekuga langes ka tema duublisse.

Maksim Lipin tegi oma hooaja kiireimad sammud küll Kadriorus, aga kahjuks mitte väljakul, vaid sealse linnaosa kaunitel tänavatel. Kuivõrd Lipin on pallinud ka Soome kõrgliigas, siis oli põhjendatud ootus, et parimas mängijaeas jalgpallur lööb särama ka Premium liigas, ent nii ei läinud. Enne võidukat jooksuduelli dopingukütiga jõudis ta anda vaid ühe resultatiivse söödu, väravatearve jäigi avamata. Kogenud Artjom Artjuninist oleks pidanud saama Legioni kaitseliini tugitala, aga paraku on ta InStati andmete põhjal koguni 12 korral (0,6 mängu kohta, mis on liiga suurim näitaja) eksinud nii jämedalt, et sellest on sündinud värav. 

Pärast eelmist hooaega võttis Narva Transi põhimees Viktor Plotnikov mõtlemisaja, aga otsustas siiski uuele lepingule alla kirjutada. Paraku ei usaldanud Cenk Özcan ja Oleg Kurotškin talle eriti mänguaega ning kõikvõimalikud statistilised näitajad on kokku kuivanud.

Sammu tagasi on teinud ka Herol Riiberg, kelle eelmised perioodid Viljandi Tulevikus pigem edukad või väga edukad olnud. Tänavu jäi ta selgelt Pavel Marini, Sander Kapperi ja Kristjan Kase varju. Hooaja teises pooles on ta ansamblist välja langenud ja alates juulikuust on tulnud vaid üks värav ning resultatiivne sööt. Samamoodi oli hooaeg tagasihoidlik noorele kaitsjale Gustav-Hendrik Seederile, kelle jaoks võiks olla iga järgmine aasta pigem samm edasi, mitte tagasi. Paraku pääses hiljuti 20. sünnipäeva tähistanud mees tänavu platsile vaid kuues kohtumises ja enne oktoobrit oli tal kirjas vaid 90 minutit!

Tartu Tammekas kaptenipaela kandev Tauno Tekko langes ootamatult pingile ning sel hooajal oli Kaido Koppeli esimeseks valikuks trio Reio Laabus - Mihkel Järviste - Andre Paju. Tekko teenis tänavu suisa kolm korda vähem minuteid kui mullu. Paari aasta eest Tammekast Nõmme Kaljusse siirdunud Kaspar Paur on seal KTM ja nii kuulub ta sageli algkoosseisu, aga paraku on tulu temast platsil üsna vähe. Temast on rohkem tsenderdusi andnud vaid Joseph Saliste, aga kui parimatel meestel on täpsete tsenderduste arv 30 või 40 protsendi ümber, siis Pauril alla 20. Nii polegi Paurilt pärast 12. juulit tulnud mitte ühtegi resultatiivsuspunkti!

2019: 1. Markus Poom, 2. Roman Sobtšenko, 3. Kevin Rääbis
2018: 1. Vitali Teleš, 2. Joseph Saliste, 3. Pavel Marin
2017: 1. Ofosu Appiah, 2. Martin Vunk, 3. Matvei Igonen
2016: 1. Ilja Antonov, 2. Igor Subbotin, 3. Martin Vunk
2015: 1. Kaimar Saag, 2. Allan Kimbaloula, 3. Karl-Eerik Luigend
2014: 1. Sergei Lepmets, 2. Tihhon Šišov, 3. Jüri Jevdokimov
2013: 1. Karl Palatu, 2. Joel Indermitte, 3. Kaspar Kaldoja
2012: 1. Albert Prosa, 2. Daniil Ratnikov, 3. Aleksei Belov
2011: 1. Aleksei Jahhimovitš, 2. Martin Tšegodajev, 3. Aleks Mones
2010: 1. Alo Dupikov, 2. Eduard Ratnikov, 3. Joonas Tamm
2009: 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt

Aasta tagasitulekud

Kõige põnevamaid täiendusi sai sel aastal TJK Legion. Maksim Gussevist juba oli juttu, kuid tema ei saanud end platsil eriti kehtestada. Eelmisel aastal oli German Šlein veel FC Flora mees, aga esimese poolaasta veetis laenul Vysocinas, seejärel mõned nädalad Narva Transis ja aasta lõpus proovis Viljandi Tulevikus. Vigastuste tõttu ta mänguaega ei teeninudki, aga sel aastal õnnestus Šleinil end Legionis pildile tagasi mängida.

Nikita Andrejev mängis veel mullu FCI Levadias, aga aasta alguses lõi ta käed Hispaania tugevuselt neljandas liigas palliva CF Intercityga. Kuivõrd hooaja esimeses pooles ei õnnestunud Legionil väravaid lüüa, oli vaja uut ründajat ja Andrejev sobis kui rusikas silmaauku. Kümme väravat hiljem on Legion turvaliselt püsima aidatud.

Kui Šlein mängis end taas pildile ja Andrejev naasis Eestisse, siis kõige ehedama tagasituleku tegi Aleksandr Dmitrijev. Tema alustas hooaega Tallinna Kalevi peatreenerina, aga suvekuudel sai temast taas jalgpallur! Ja mitte niisama mängija, vaid kindel põhimees, kes jõudis poole hooajaga mängida ligi tuhat minutit.

Paide Linnameeskond tegutses üleminekuturul osavalt nii talvel kui suvel. Esiteks värvati enda ridadesse viimati Palangas mänginud Sergei Mošnikov, keda paljud sügisel ka Eesti koondises näha soovisid. Suvel sõlmiti leping Henri Anieriga, kes mängis 427 minutit ja lõi kaheksa väravat. Värav iga 53 minuti kohta ehk 1,68 tabamust mängus! Võrdluseks on liiga parima väravaküti Rauno Sappineni sama näitaja 1,04.

Omal ajal Soccernet.ee lugejate poolt fännide lemmikuks kuulutatud Ofosu Appiah on tagasi Eestis ja kuigi Narva Transiga hooaeg kõige paremini ei õnnestunud, siis näitas ta spordimehe suhtumist. Kui vigastused vähegi mängida lubasid, siis marssis Appiah platsile ja proovis endast maksimumi anda. Paraku tuli sisse ka palju eksimusi - nii tekitas ta kolm penaltit ja eksis sarnaselt Artjuninile keskmiselt 0,6 korda mängu kohta nii valusalt, et vastased lõid värava.

FCI Levadia eest mullu kõigest neli korda Premium liigas postide vahel seisnud Artur Kotenko võttis pärast Sergei Lepmetsa lõpetamist esiväravavahi koha kindlalt endale ja mängis Richard Alandi pingile. Lisaks pääses soliidse hooaja teinud Kotenko tagasi Eesti koondisesse. Levadia pakkus tänavu veel ühe kõrgel tasemel tagasituleku, kui tõi kodumaale mullu Kristiansundis ja Lahtis pallinud Brent Lepistu, kes hooaja teises pooles ka kapteniks ülendati.

Tagasi koju toodi ka Rauno Sappinen, kes välismaal kuigi õnnestunult läbi lüüa ei suutnud. Nii pidi ta FC Floras astuma Erik Sorga saabastesse ja tegi seda varuga. Kõige muu kõrval võitles ta kindlalt endale ka Eesti koondise esiründaja staatuse.

2019: 1. Konstantin Vassiljev, 2. Kaimar Saag, 3. Matvei Igonen
2018: 1. Markus Jürgenson, 2. Karl Mööl, 3. Hidetoshi Wakui
2017: 1. Arno Pijpers, 2. Albert Prosa, 3. Artur Kotenko
2016: 1. Sergei Lepmets, 2. Sergei Mošnikov, 3. Marko Meerits
2015: 1. Siim Luts, 2. Gert Kams, 3. Martin Vunk
2014: 1. Dmitri Kruglov, 2. Zakaria Beglarišvili, 3. Liivo Leetma
2013: 1. Dmitri Kruglov, 2. Martin Vunk, 3. Vladimir Voskoboinikov 
2012: 1. Ingemar Teever, 2. Tihhon Šišov, 3. Vladislav Ivanov 
2011: 1. Alo Bärengrub, 2. Kristen Viikmäe, 3. Tiit Tikenberg
2010: 1. Sander Post, 2. Mihail Ištšuk, 3. Ingemar Teever
2009: 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov