Chelsea jaoks algab Premier League'i 2020/21 hooaeg esmaspäeval. Danny Drinkwater, nüüd 30, on endiselt klubi palgal, kuid rolli ja numbrita. Aga poolkaitsja tunneb, et tal on jalgpallis veel midagi anda.

Manchester Unitedi akadeemia kasvandik Drinkwater ei suutnud end Sir Alex Fergusoni käe all esindusmeeskonnas pildile mängida, kuid vähesest mänguajast tingitud üleminek Leicester Citysse osutus tagantjärele geniaalseks lükkeks. Vaid neli aastat pärast lepingu allkirjastamist krooniti nad koos Inglismaa meistriks, samal kevadel debüteeris mängija Inglismaa rahvuskoondises ja sügisel Meistrite liigas.

2017. aasta suvel maksis Chelsea parimas mängijaeas poolkaitsja eest Leicesterile 40 miljonit eurot, aga sellest hetkest algas ka Drinkwateri allakäigutrepp. Jalgpallist ei ole mõtet suurt rääkidagi: järgnenud kolmel hooajal on ta mänginud vastavalt 12, 0 ja 5 mängu liigajalgpalli. Isegi laenulepingud Burnleysse ja Aston Villasse ei toonud karjääri loodetud tagasipööret.

Viimase pooleteise aasta jooksul on Drinkwater autoga purjuspäi seina sõitnud, ööklubis kakeldes hüppeliigest vigastanud ja treeningul tiimikaaslasele peaga rindu löönud. Nüüd on ta taas Chelsea palgal, aga sellega asi piirdubki: tema varasem number anti värskele täiendusele Thiago Silvale ja uut Drinkwater ei saanud, kuigi lepingut on alles veel kaheks aastaks.

"Olen korduvalt väga tõsiselt peeglisse vaadanud. Olen endale öelnud, et pean end kokku võtma," alustas Drinkwater pihtimust The Telegraphile. "Purjuspäi sõitmine oli esimeseks äratuskellaks, ööklubis juhtunu teiseks ja Villa intsident omakorda kolmandaks. See pidi lõppema."

"Ma ei taha kasutada Chelseas juhtunut purjuspäi sõitmise õigustamiseks. Muidugi ei olnud ma mentaalselt heas kohas, aga see ei oleks pidanud nii minema. Tol ajal juhtus asju jalgpallist eemal. Mu vanaema ja vanaisa surid üsna lähestikku ja, kuigi see kõlab rumalalt neile, kellel lemmiklooma pole, mu koer suri. Need hetked tegid haiget ja mu karjäär ei kulgenud loodetud suunas. Olin augus."

Poolkaitsja ei kavatse aga Chelsea palgale jääda ja leppida sellega, et karjääri viimased head aastad lihtsalt raisku lähevad. "Mul on veel palju anda. Olen valmis välismaale minema, kuigi see on koos pojaga keeruline," märkis Drinkwater.

"Vajan ankrut, pean mingi osa oma elust korda saama. Kui saan taas jalgpalli mängida, oleks sellest pikas plaanis suur abi. Vajan kannatust ja usaldust, muidu jäängi sellesse surnud ringi. Aga sellesse olukorda ma ei jää. Pole võimalustki."