Liverpool? Manchester City? Äkki hoopis Leeds? Ei, Manchester Unitedi suurim vaenlane on juba tükimat aega üksainus mees. Tema nimi on Ed Woodward.

Ehk on eelnev sissejuhatus Woodwardi suhtes pisut ülekohtune, kuid nii arvavad mitte ainult Punaste Kuradite fännid, vaid ka paljud endised mängijad ja ametnikud, kes klubi hingeeluga põhjalikult kursis. Ent miks on ühestainsast, lubatagu öelda, parajalt paksust ja parimais aastates muheda välimusega mehest, voolitud saatanakuju, kes kogu klubi vääramatult põhja kisub?

Ükskõik kellelt küsida, nõustuvad nad üksmeelselt: Ed Woodward on väga hea ärimees. Pärast seda, kui temast sai 2012. aastal Manchester Unitedi tegevjuht, on klubi sponsortulusid aina kasvatanud. Eelmisel aastal ulatusid need ligi 350 miljoni naelani.

Paraku on sel suurepärasel ärimehel ka üks väga suur puudus. Sest ükskõik kellelt küsida, nõustuvad nad sama üksmeelselt: Ed Woodward ei jaga jalgpallist vähimatki.

Kogu lõppenud suve oli United jalgpallimaailma naerualune. Kõik, kel vähegi mõistust, said aru, et Dortmundi Borussia ei kavatse Jadon Sanchot neile müüa, vähemalt mitte odavalt. Mis sest, et Ole Gunnar Solskjaer teda väga tahtis.

Sancho toomine oli Unitedi üks ja ainus suvine eesmärk, mille nimel lükati kõik ülejäänud tehingud üleminekuakna viimasele 48 tunnile. Alles siis löödi ametlikult käed Edinson Cavani, Alex Tellese, Amad Diallo ja Facundo Pellistriga. Paraku, nagu portaal The Athletic Sancho-saagat kirjeldavas artiklis tabavalt sõnastas: "United alustas pikalt läbimõeldud pokkerimängu, taipamata, et Dortmund ei istunud isegi nende lauas."

Lühidalt: Dortmund oli valmis müüma 120 miljoni euro eest, United lootis vahendajate abil hinda alla kaubelda, kuid ei mõistnud, et sakslased võtsid seda solvanguna. Pokkeri-võrdlus on mõistagi tabav, kuna selleski mängus tuleb sageli kasuks oskus bluffida ja vastase kavatsusi aimata. United seda ei suutnud. Ning tegu on juba ammu mustri, mitte juhusega.

Miks just tema? Sest raha maksab

"Mina ei saa klubi omanikke vahetada. Keegi ei saa. Kuid ma ei mõista, miks nad on valinud klubi igapäevaasju ajama just need inimesed," tõdes United legend Gary Neville käesoleva aasta alguses oma taskuhäälingus. "Meeskonnal on maailmas suuruselt teine palgalipik. Ja mida selle eest vastu on saadud? Viimased viis-kuus-seitse aastat on koosseisu investeeritud tohutult raha, aga tulemust pole," sõnas Neville.

"Miks just Woodward?" on igati loogiline küsimus jalgpallilisest vaatepunktist. Ent kui läheneda ärilise nurga alt, muutub pilt selgemaks. Kui Glazerite perekond Unitedi 2005. aastal üle võttis, oli neil selge siht silme ees. Samuti neile kuulunud NFL-i meeskonna Tampa Bay Buccaneersi eeskujul kavatseti rakendada USA profispordist tuttavat skeemi.

Kes sealseid liigasid jälginud, teab hästi, kuidas sponsori silt kleebitakse külge kõigele, mis võimalik: firma X minutiline mõttepaus, ettevõtte Y poolajaintervjuu, kompanii Z telekordus ja nii edasi. Müügimeheks number üks pandi Woodward. Ning kui 2005. aastal teenis United kommertstulu alla 50 miljoni naela, siis seitse aastat hiljem oli see juba 117 miljonit naela. Woodward oli oma tööd hästi teinud.

Just sel hetkel langetasid Glazerid aga otsuse, mida kõik, keda huvitab Unitedi sportlik, mitte äriline edu, tänaseni kiruvad. Senine juhatuse esimees David Gill lahkus tööle Inglismaa jalgpalliliitu ning tema asendajaks otsustati edutada Woodward.

Majandustaust pole iseenesest ühe jalgpalliklubi tegevjuhi puhul mõistagi hädade alus. Ka Gill korraldas enne Unitedisse saabumist hoopis gaasikompanii, autorendifirma, elektriettevõtte ja reisibüroode võrgustiku rahaasju ning tõusis juhatuse esimeheks samuti finantsdirektori ametikohalt. Kuid Gill töötas kõrvuti legendaarse Alex Fergusoniga, kelle öelda oli jalgpalliliste otsuste tegemisel viimane sõna. Ning see oli sõna, mida Gill oskas usaldada.

Pärast Fergusoni lahkumist olnuks seda loogilisem, et Woodwardki saab enda kõrvale jalgpalliasjades pädeva mehe. Tänaseks on möödas ligi kaheksa aastat, spordidirektorit pole Unitedil aga endiselt. Või kas Glazerid sellist ametikohta üldse luua soovivadki?

Mujal juhivad sporti spordiasjatundjad

Inglismaa valitseva meistri Liverpooli edu taga pole ainuüksi Jürgen Kloppi treenerigeniaalsus ega head mängijad, vaid USA ärimeestest klubijuhtide oskus tehtud vigadest õppida ja neid mitte korrata. Ning hoolimata sellest, et Kenny Dalglish peatreeneri kohalt vallandati, on tal jalgpallilistes küsimustes endiselt sõnaõigus.

Ka Manchester City ei rahuldunud rikkuse saabudes pelgalt Pep Guardiola peatreeneriks nimetamisega. Klubi spordidirektor on varem Barcelonas sama ametit pidanud kunagine Hispaania koondislane Txiki Begiristain. Tegevjuht Ferran Soriano tegutses varem samuti Barcelonas, nagu ka tehniline direktor Rodolfo Borrell.

Ning eks olegi ju loogiline, et ühe jalgpalliklubi juhtkonna liikmete seast leiab arvukalt jalgpalliga seotud inimesi. Kuid mitte Unitedis. Nende juhtkond koosneb eranditult kas Glazerite suguvõsa liikmetest või äriinimestest. "Üle 35 aasta moetööstuses", "30-aastane karjäär pankuri ja kapitaliturgude asjatundjana", "25-aastane kogemus Aasia meediaturul" – kõik seesugused tiitlid asjaosaliste CV-des on pealtnäha kõlavad, kuid viitavad selgelt vaid ühele. Jalgpall pole oluline, äri on põhiline.

Gill, Ferguson, Bobby Charlton ja Michael Edelson on küll ametlikult jätkuvalt klubi palgal, ent nende tegelik roll võrdub aupresidentide omaga – sisulisi otsuseid langetavad Glazerid ja Woodward. Ning sellestki poleks hullu, kui United iga poole aasta tagant üha uuesti ja uuesti samade rehade otsa ei jookseks.

Esimest korda sai Woodward üleminekuturul kätt proovida 2013. aastal, kui David Moyes esitas talle vägeva soovinimekirja – Cesc Fabregas, Thiago Alcantara, Leighton Baines, Ander Herrera ja Marouane Fellaini. Kogu viisikut kätte saada olnuks ehk tõesti ebarealistlik, kuid Woodwardil õnnestus Unitedisse tuua neist vaid Fellaini. Sedagi piinlikul moel, sest lõpuks osati belglase eest Evertonile maksta suurem summa kui tema väljaostuklauslis kirjas.

Aasta hiljem oli Moyes läinud ning Woodward põles soovist uue juhendaja Louis van Gaali soove täita. Klubiga liitus koguni seitse mängijat, kellest tänaseks mängib vähegi olulist rolli vaid Luke Shaw. Aasta hiljem prooviti taas turul kätt, seekord ilma ainsatki superstaari püüdmata. Tulemus oli sama: kuuest lisandujast on tänaseni põhimeeste seas vaid Anthony Martial. Tagatipuks üritati David de Gead viimasel hetkel äpardunult Real Madridi müüa, millele järgnes lapsik poriloopimine teemal "kelle faksiaparaat ikkagi katki läks?"

Van Gaali nägemus toona juhtunust? "Müncheni Bayernis tegelesid jalgpallipoolega jalgpalliinimesed. Hindasin seda alati kõrgelt. Manchester Unitedis tegi seda tööd aga endine investeerimispankur Ed Woodward, kelle arusaam jalgpallist oli nullilähedane," torkas hollandlane mullu ajakirjale 11 Freunde antud usutluses.

Ja nii edasi. 15 üleminekuakna jooksul on Woodward olnud vastutav 37 esindusmeeskonna mängija ülemineku eest, kuid peaaegu ühegi perioodi jooksul pole United korralikult märki tabanud. Kord on mehi toodud liiga vähe, siis jällegi liiga palju või positsioonidele, mis tegelikult täitmist ei vaja. Mõne mängija küpsemist ei ole jõutud ära oodata, teine saabub jällegi mitu aastat pärast parimaid päevi. "Jalgpalliklubi juhtimine vajab plaani. Praegu see puudub. United lihtsalt reageerib toimuvale," märkis mullu tabavalt kunagine Unitedi poolkaitsja Owen Hargreaves.

The Athleticu allikate andmetel on Woodwardi komme kõik viimasele hetkele jätta ajanud marru isegi tema alluvad, kes peavad seetõttu viimasel hetkel uurima, kas äkki tahaks klubiga liituda varuvariant number kaks, kolm või hoopis neli. Äsjases üleminekuaknas olid nendeks näiteks Luka Jovic Realist, Ivan Perisic Interist ja Douglas Costa Juventusest. Ükski ei olnud huvitatud. Kui selgus, et panused pannakse hoopis vabaagent Cavanile, kommenteeris Unitedi telgitagustega kursis olev isik seejärel sapiselt: "Näeb välja nagu paanikaost."

"Edi suurim viga on see, et ta usaldab valesid inimesi," märkis septembris Unitedi pikaaegne kapten Patrice Evra. "Richard Arnold teeb juhatuses head tööd, tänu temale teenitakse tõhusalt sponsortulu. Aga klubi ei saa kätte õigeid mängijaid, sest saadab nendega rääkima valed inimesed."

Või jõudis tõele kõige lähemale hoopis Liverpooli legend, praegu Sky Sportsis töötav Jamie Carragher? Aasta eest kirjutas ta Daily Telegraphis nii: "Ed Woodward käitub viimasel ajal nagu Unitedi andunud fänn. Ta on käinud kohtumas terve rea klubi legendidega, et pakkuda neile spordidirektori töökohta. Kuid ühelgi neist pole selles vallas varasemat kogemust. Jääb mulje, et talle on tähtis vaid väline kuvand, mitte sisuline töö," tõdes Carragher.

Ka rahapaja kasvatamise taktika ei pruugi Woodwardi enam kaua päästa. Maailma majandus pingutab koroonapandeemia tõttu püksirihma ja lõpuks saavad isegi Unitedis reklaamipinnad otsa. Kui juba praegu on klubil olemas ametlik rehvi-, veini- ja kiirnuudlipartner – vastavalt Apollo Tyres, Casillero del Diablo ja Nissin, kui kedagi huvitab –, siis tekib küsimus: kas on üldse midagi alles jäänud, mille külge Punaste Kuradite vappi veel kleepida?

Ning siinkohal tasub arvestada, et enese sidumine viimasel seitsmel aastal tiitlikonkurentsist kaugele jäänud Unitediga pole enam ammugi nii ihaldusväärne nagu veel mõne aasta eest. Unitedist kui jalgpalliklubist hoolivate inimeste seisukohad ei jäta kõhklust: klubi peab hakkama vedama inimene, kes loeb mängu, mitte raha. Kuniks seda ei juhtu, kõlab "Ed Woodward" fännide huulilt endiselt sõimusõnana.