Eesti U-21 koondise peatreener Martin Reim analüüsis neljapäeval Gruusialt saadud 0:1 kaotuse järel Eesti mängu, vaatas otsa kitsaskohtadele ning tõstis endale ebatavaliselt esile ühe mängija.

Loe Martin Reimi mängujärgseid mõtteid täispikkuses: "Me teadsime seda Gruusiat: korra olime ise mänginud, aga näinud ka kõiki mänge, mis nad on mänginud valiksarjas ja me teadsime, et vastane, kes täna tuleb, on pea samast klassist, millest on Hispaania, Horvaatia, Rootsi. Seal on nüansside küsimused olnud, kus vastased on neilt punkte ära võtnud.

Teadsime, et meil on kindlasti mingi periood väga raske. Ma arvan, et seda oli esimesel poolajal näha. See oli nagu mingis mõttes klassivahe: oskus palli liigutada ja sööta. Olime esimene poolaeg surve all ja teadsime, et peame mingi aja sellega lihtsalt hakkama saama. Et vastased lihtsalt on natukene kiiremad ja teadsime ka seda, et kui me liiga laiali läheme, on oht, et karistatakse ruttu ära.

Sellest on meil hea näide olemas kohtumisest Gruusiaga võõrsil, kus läksime kõrgelt pressima, mis toimis ainult 10 minutit - seniks kuni me tõesti olime veel hästi värsked. Seejärel olime kiirelt 0:3 taga. Täna oli teistsugune plaan. Selliseid 100-protsendilisi väravavõimalusi nad väga ei saanud, aga kogu aeg oli oht üleval. Tiirutasid, aga me mingil määral kannatasime ära.

Mis oli halb, oli meie palliga mäng. Meie probleem esimesel poolajal oli, et kui me palli võitsime, tahtsime kohe kuskile rünnakusse tormata. Aga kuna olime kõik kaitses, ei olnudki meil kedagi ees. Olid üksiküritajad ja see oli meie kõige suurem probleem, et me kaotasime kohe palli ära. Ehk seeläbi olime peaaegu terve esimese poolaja ilma pallita.

Kui vaadata teist poolaega, siis kindlasti olime palju rohkem mängus sees. Ma ei ütle, et võrdne mäng, aga palju võrdsem mäng kui esimene poolaeg ja meil tekkisid ka oma momendid. Meil oli ka väga palju perioode, kus suutsime palli hoida ja kõik tänu sellele, et olukorrad, kus me palli võitsime, mängisime ka tagant läbi, võtsime väravavahi appi, tegime väljaku suureks. Suutsime seeläbi mängu rahustada ja rünnaku ülesehitust teha rahulikult. Eks me reaalselt peame mängima oma tugevustel ja trumpidel.

Lõpus ei olnud enam vahet, kas 0:1 või 0:2, tahtsime loomulikult seda viigiväravat ja mingid momendid, Kauberil isegi suhteliselt hea moment, tekkisid lõpus. Hea õnne korral oleks võinud veel isegi punkti võtta. Kokkuvõttes teise poolajaga olen peaaegu rahul. Esimese poolajaga - mingis mõttes ma teadsin, et see tuleb, aga tegu oli meie parima plaaniga, teades ja nähes grusiine läbi selle tsükli, ja see toimis kaitsefaasis enam-vähem, aga sealt edasi pallihoidmise ja ründefaasi osas oli esimene poolaeg väga halb.

Kahjuks käib meil asi nii. Horvaatias oli sama: peame selle poolaja saama, et mängutempodes ja asjades sisse elada. Sest kui võtame väljakul olevad mängijad, siis kahjuks hetkeseisul on olukord, kus väga suur osa mängib duublites Esiliigat või mängib vähe. Kindlasti mõjub see mängu kiirusele ja hetkevormile.

Paraku ei kohaneta ka Premium liiga pealt tulles alati ära. Ma ei tea, kui objektiivne ma olen, käin ju Premium liiga mänge kogu aeg vaatamas, aga võib-olla lihtsalt tundub nii oma võistkonna treenerina, et vastaste liikumine ja tempo on kiirem. Aga no minu arust on! Tehnika, need söödud, minekud, liikumised. See on isegi kiirem sellest, kui me tipud omavahel mängivad.

Alguse kohanemisest - midagi ei ole teha. Üritame treeningutel seda tuua, et nad oleks valmis, aga paraku ei ole see ikkagi päris mäng. Aga me peame kiiresti kohanema ja olema valmis - võitlema hambad ristis kasvõi selle alguse. Me teame, et mida aeg edasi, seda rohkem oleme mängus. Horvaatias oli samamoodi. Teine poolaeg mängisime nagu võrdne võrdsega. See on tegelikult hea, et poistel on see sisu olemas, aga lihtsalt tuleb kannatada ja anda aega.

Üks küsimus oli, et kes paari aasta pärast siit seltskonnast A-koondisele valikmängudes tõhusaks abiks võiksid olla. Eelmisest U-21 on A-koondises viis meest vähemalt. See on päris suur seltskond. Ja ega meil nii suur jalgpallivalik ka ei ole ehk keegi peab tulema ja ma arvan, et on neid, kes siit võiksid tulla. Mul ei ole väga kombeks kedagi üksikult esile tõsta, aga mul on olemas keele peal kohe vähemalt üks nimi: Mattias [Käit] kindlasti.

Meie noormehed, kes U-21 mängivad, on enamus sellised, kes mängiks järgmist tsüklit alles. Eestlane on natuke hilisema arenguga võrreldes paljude vastastega meil. Peame natukene kannatama ja jälgima. Praegu on väga tähtis etapp selle nurga alt, et kuidas keegi kus mängib ja kui palju. Hüpe võib tulla väga järsk ja langus võib tulla sama järsk. On neid, kes kaovad ära. Näiteks kohe tuleb U-23 mäng. Ma võtan nimed lahti ja mul on seitse meest U-23 koondises reaalselt sellest vanusest. See on hästi keeruline aeg, kus tehakse otsuseid, kas jalgpalliga jätkata või mitte.

Mattias on muidugi hästi noor, tema mängiks vanuse poolest alles ülejärgmine tsükkel U-21. Aga no te ise nägite: ta mängis täna kontrollivat poolkaitsjat - Eesti inimene on harjunud teda tipuründes nägema! Aga see ei olnud selles suhtes mingi utoopiline käik: keskpoolkaitse koht ei ole talle võõras - Inglismaal on ta seda paar aastat mänginud. Nii äärepoolkaitsjat kui keskpoolikut.

Kuid see tulenes muidugi ka sellest probleemist, et meil ei ole hetkel keskpoolikuid sel tasemel. Kes meil on mänginud? Jan Kokla on audis, [German] Šlein on alavormis, duublis. Samuti [Tauno] Tekko on vigastatud. Number kaheksa positsioonile oli meil [Mihkel] Ainsalu, aga ta on ka hetkel üleväsinud ja -koormusega, seepärast ei alustanud ta ka põhis. Veel oli Andre Paju, kes mängib Tammekas äärekaitset tegelikult. Me ei ole keskvälja selliselt mänginud, isegi proovida saanud mitte. Nii et ideaalis oleks muidugi Mattiase viinud natuke ettepoole, veidi väravale lähemale, aga ei olnud lihtsalt võimalust enne, kui mängu lõpp oli käes."