Shamrockiga meistriks tulnud Poom: minu jaoks on Iirimaa samm edasi, liiga on Eestist intensiivsem (1)
24-aastane Eesti koondise poolkaitsja Markus Poom kindlustas oma koduklubi Shamrock Roversiga möödunud nädalal Iirimaa meistritiitli. Täna saadakse kaela medalid ja tõstetakse karikas taeva kohale. Poom on oma aastaga väga rahul, sest nõudlikum keskkond aitas areneda.
Neljakordne Eesti meister Poom siirdus Tallinna FC Florast Iirimaale aasta alguses, kui sõlmis Shamrockiga ühe hooaja kestva laenulepingu. Reede õhtul peetakse kodus tänavune viimane mäng, kui juba tiitli kindlustatuna võõrustatakse endise võistkonnakaaslase Frank Liivaku koduklubi Sligo Roversit.
Kuigi üks pidu ootab veel ees, uuris Soccernet.ee värskelt meistrilt, kuidas möödus esimene tähistamine ja mida toob tulevik. Viimase kohta Poom veel palju ei tea, sest ostuoptsiooni pole iirlased vähemalt seni veel realiseerinud.
Ent hoolimata sellest, mis ootab ees, on Poom õnnelik saavutatu üle. 30 mängu Iirimaa kõrgliigas, 3 väravat, 6 resultatiivset söötu ja klubi neljas järjestikune tiitel pakuvad rahulolu. Kuidas see hooaeg lõpuks möödus? Uurime järele!
Milline nägi välja tiitlitähistus pärast seda, kui võitsite võõrsil St. Patrick's Athleticut?
Kui kõlas lõpuvile ja saime teada, et kindlustasime tiitli, tekkis joovastus ja täielik pingelangus. Isegi fännid jooksid väljakule, mis mõnes mõttes rikkus tähistamismomendi ära, sest pidime kiiresti riietusruumi minema. Aga kui sinna jõudsime, hakkas pihta kõva pidutsemine, laulmine ja juubeldamine. Too reedene õhtu oli üliäge!
Kaua see esmane tiitlipidu kestis?
Pärast mängu oli meil ühine õhtusöök koos meeskonna ja mõne fänniga, aga see oli pigem rahulik. Oli näha, et paljud olid sellest hooajast ja lõppenud mängust päris väsinud. Laupäeval oli korralikum mahaistumine, kus tähistasime tiitlit korralikult.
Kui suurtes jalgpalliriikides – näiteks Inglismaal – järgneb tiitlivõidule paraad, siis kuidas on lood Iirimaal?
Paraadi pole. Lihtsalt tuleb reedel pärast hooaja viimast mängu (Shamrock kohtub kodus Frank Liivaku koduklubi Sligo Roversiga – M. S.) suuremat sorti tähistamine, sest pärast seda matši tõstame pea kohale karika. 8000 inimest mahutav staadion on välja müüdud – kindlasti on kohal suur rahvamass.
Paraadi nüüd pole, aga kui Rovers peaks uuel hooajal võitma viienda tiitli järjest, siis võib midagi sellist tulla. Samas Dublinis on nii palju klubisid (viis kõrgliigaklubi – M. S.), et seda oleks päris raske korraldada. Roversi kogukond asub Tallaght'is ja see on üsna väike osa Dublinist. Suur paraad oleks teiste fännide jaoks ka natukene imelik. (Naerab).
Oled varem öelnud, et kui Roversi hooaja algus oli pigem kesine, siis tiimikaaslased olid ikkagi rahulikud. Kas tiitliheitluse lõpusirgel keris pinge meeskonnas üles või olite endiselt rahulikud?
Minu jaoks on selle grupi puhul kõige muljetavaldavam see, et me ei tõusnud mõtetes kordagi pilvedesse. Võtsime mängu korraga, keskendusime eesootavale väljakutsele ja ei mõelnud liiga palju, et mis saama hakkab.
Iirimaa meedia rääkis üpris palju enne tiitli kindlustamist, et oleme juba niikuinii meistrid ja võime lõdvalt võtta. Nautisime olukorda, aga tegime trenni edasi ja mängisime samamoodi nagu tavaliselt – enesekindlalt ja keskendunult. Arvan, et see aitas lõpus rahu säilitada.
Kas ja kuidas erinesid pärast tiitlivõitu toimunud trennid varasematest?
Trenne polegi väga palju pärast tiitlivõitu olnud. Meeskonnas on mitu mängijat ja staff'i liiget, kes on tulnud neli korda järjest meistriks. Tean Floras ajast, kui raske on tegelikult kaks korda järjest tulla meistriks, püüa siis seda kolmandat ka võita ... Mõne mängija jaoks oli see neljas järjestikune meistritiitel ja seda on näha, et neil on suur pingelangus ja nad naudivad seda hetke. Iirimaal on rekordi kordamine ehk nelja järjestikuse tiitli võitmine nii suur asi. Kõik on saavutuse üle õnnelikud.
Oled rääkinud, et Iirimaa jalgpallikultuur on väga tugev ja inimesed tulevad tihti tänaval vastu ning soovivad edu. Millised on säärased vestlused olnud pärast tiitlivõitu?
Pärast võitu olen vahepeal poes käinud ja siis seal on ligi tuldud ja õnne soovitud. Mõned fännid on öelnud, et nad on klubi fännid olnud ligi 50 aastat ja mäletavad eelmist korda, kui Rovers neli tiitlit järjest võitis. See on lahe, et saan olla osa sellest kogukonnast, elan ise ka siin samas. Seda on nii tore vaadata, kui palju selle saavutuse kordamine siinsetele inimestele korda läheb ja kui rõõmsad nad on.
Eesti mees on loomult pigem tagasihoidlik ja naudib privaatsust. Kas sind häirib, kui lähed poodi ja fännid tulevad ligi või pigem naudid seda?
Ikka naudin. See pole päris nii, et iga päev astutakse ligi. Elan kogukonna keskel, seega näen palju fänne, aga saan elada rahulikult ja privaatselt. Fännidega suhtlemine tekitab pigem head meelt, sest näen, kuidas minu head sooritused lähevad kohalikele korda.
Milline on Iirimaa kõrgliiga tase võrreldes Premium liigaga?
Minu jaoks on Iirimaa samm edasi. Liiga on intensiivsem ja tasavägisem. Sel aastal konkureeris tiitlile mitu meeskonda. Selliseid mänge siin pole, kus eeldatakse, et keegi peaks kedagi kindlalt võitma – kõik võivad kõigile punkte kaotada. See on olnud suur erinevus. Nädalast nädalasse olid intensiivsed ja tasavägised mängud ning kõik see aitas kaasa mu arengule.
Oled varem rääkinud, et hooaja algus oli individuaalselt keeruline. Kuidas sa sellest perioodist läbi tulid?
See aitas palju, et olin uus mängija uues meeskonnas. Ma ei teadnud, mida hooaja esimestest mängudest oodata. Pärast algust eeldasin, et siin ongi nii raske. Aga proovisin olla hetkes, teha tööd, näha vaeva ja kindlustada koht algkoosseisus. Usun, et meeskonnas ei tekkinud närvilisust, sest Rovers võitis enne seda hooaega kolm meistritiitlit järjest. Eelmine hooaeg kulges tegelikult samamoodi, et algus oli kehv, aga lõpuks ikka võideti tiitel. Seepärast polnud põhjust paanikaks ja see andis mulle kindluse – kui alguses on raske, siis pärast läheb paremaks. Ja läkski.
Kui palju aitas kohanemisele kaasa Iirimaa kõrgliiga kevad-sügis süsteem, mis on kasutusel ka Premium liigas?
See oli minu jaoks väga hea lahendus. Kui jaanuaris siia jõudsin, käis neil ettevalmistus. Olen teinud kaasa terve hooaja. See on väga suur pluss, sest sain pidevalt näha Iirimaa taset ja olla osa tiitlivõidust.
Palju sind see aidanud on, et su abikaasa tuli sinuga Iirimaale kaasa?
Olin alguses kolm nädalat üksi, pärast mida saabus mu abikaasa. Tema kohaolu on terve aasta vältel aidanud väga, sest ma pole pidanud seda kogemust läbi elama üksi. Mu abikaasa Rebeca on suur osa sellest, miks see aasta on läinud hästi. Tänu temale ma pole tundnud end Iirimaal üksildasena või igatsenud tagasi Eestisse. Tal on olnud väga suur roll ja eks ta saab ka nüüd nautida seda, et tulime Iirimaa meistriks.
Kui tihti sul pere ja sõbrad külas käivad?
Enne suve käis pere külas, sõbrad on ka vahel käinud. Olen neile tutvustanud Dublinit. Siinne elu on Eestiga võrreldes teistsugune.
Perega juhtus selline naljakas lugu, et mängisime samal ajal kodus Drogheda Unitediga, pere oli tribüünil. Kaotasime Droghedale ja ma istusin terve mängu pingil. Nad said hea kogemuse. (Naerab). Kohe kui nad lahkusid, sain tagasi algkoosseisu ja võitsime. Oleme selle üle hiljem naernud, et nad tulid vaatama, aga ei näinudki mind mängimas.
- Sarnane olukord tekkis hiljuti ka Poomi koondisekaaslasel Vlasi Sinjavskil ja tema vanematel. Loe lähemalt siit!
Kuidas sinu isa Mart, kes on mänginud pikalt Inglismaal, hindas mängupäeva atmosfääri?
Staadionil olles näed atmosfääri, melu, intensiivsust ja taset, mida Iirimaa kõrgliiga pakub. Kohal on seda parem näha kui läbi ekraani. Arvan, et ta tajus hästi, et see on mu arengu jaoks hea keskkond. See polnud liiga suur samm edasi, aga kindlasti mitte väike. Kuna ta ise mängis pikalt Inglismaal, siis ta tajub, et Iirimaa jalkakultuur on Inglismaa omaga väga sarnane. Usun, et tal on hea meel, et tulin sellisesse kohta mängima.
Kas oled Eestis mängides kogenud võrdväärset mängupäeva kogemust, näiteks koondises? Või on Iirimaa igas võtmes üle?
Võib-olla üksikud koondisemängud on olnud midagi sarnast, aga ... Ma arvan, et atmosfääri on raske tekitada – see kas on või ei ole. Siin on hoopis teistmoodi. Ma ei taha öelda, et Eestis on atmosfäär halb. Eestlased on rahulik rahvas, kes tuleb staadionile pigem mängu vaatama, aga siin elatakse kogu aeg kaasa. Väljakul olles tunned, et fännid elavad iga hetke koos sinuga läbi. Minu jaoks on Eestis ja Iirimaal mängimine kaks täiesti erinevat kogemust.
Ütlesid ligi nädal tagasi, et su tulevik on lahtine. Kas vahepeal on miskit muutunud?
Tulevik on endiselt väga lahtine. Minu teada pole Rovers ja Flora omavahel läbirääkimisi alustanud. Hetkel naudin tiitlivõitu ja siis vaatan edasi. Pikk talv on veel ees, vaatame, mis saab – ootan huviga.
Kui võimalik, siis jätkaksid Roversis?
See oleks kindlasti üks variant, jah. Vaadates seda, kuidas mul on sel aastal läinud ja arvestades Roversi uue hooaja eesmärke, siis kindlasti näeksin end siin jätkamas. Aga eks see kõik oleneb sellest, kas klubid leiavad kokkuleppe ja kas Rovers üldse tahab mind järgmiseks aastaks siia. See pole minu teha. Pean lihtsalt olema valmis kõigeks ja vaatama, mis edasi saab.
Oled küll sedasorti mees, kes elab olevikus, aga kas sul on mingi pikaajaline eesmärk – näiteks mõni klubi või liiga –, kuhu tahaksid karjääri jooksul jõuda?
Otseselt sellist pikaajalist plaani pole paika pannud ja usun, et seda polegi mõistlik teha, sest kunagi ei tea, kuhu võib sattuda. Näiteks ma ei arvanud eelmine aasta, et hakkan Iirimaal mängima. Põnev on jälgida, mis variandid lauale tulevad ja siis sealt saab juba edasi mõelda. Sellepärast ongi parem seada lühiajalisi eesmärke. Kui tead, kus uuel hooajal mängid, on natukene lihtsam plaane teha. Vaatan lihtsalt, kuidas läheb ja jooksvalt korrigeerin oma eesmärke.
Markus Poom
Sündinud: 27.02.1999 Derby
Positsioon: keskpoolkaitsja
Koduklubi: Shamrock Rovers
Eelnevad klubid: Tallinna FC Flora, FC Nõmme United, Watford
Koondised: A 19/0, U23 1/1, U21 18/1, U19 22/0, U17 9/1, U16 2/0
Saavutused: Iirimaa meister 2023, Eesti meister 2022, 2020, 2019, 2017, Eesti karikavõitja 2020, Eesti superkarika võitja 2021, 2020, Balti turniiri võitja 2021
