Eesti meeste koondis mängis Islandiga 0:0 viiki. Ründes üle pika aja vette visatud Robi Saarmal oli mitu head võimalust, aga paraku jäid need kasutamata.

Bulgaaria vastu ning ka pikemalt Jürgen Henni käe all wing-back'ina tegutsenud Robi Saarma alustas Islandi vastu hoopiski ründaja all. Seal jäeti talle vabad käed, mida ta on oma varasemas karjääris saanud nautida küll, aga üle aastate jõudis see päev uuesti kätte. 

Ja Saarma proovis tasuda. Mõlemal poolajal jõudis ta mitmesse heasse positsiooni. Neist parimad teise poolaja alguses: esmalt triblas Saarma ise vastase kasti ja sooritas nõksude järel tugeva löögi esiposti suunas, minutid hiljem kukkus talle pall ette pärast Mattias Käidi ebaõnnestunud löögikatset. Saarma ja Eesti koondis pusisid lõpuni ning said kätte – vaid – 0:0 viigi.

Robi, alustuseks, 0:0 viik Islandiga. Mida mängust ja sellest tulemusest arvata?
Mida arvata ... Ma arvan – vähemalt mina ise – et see oli võidetav mäng, jälle. Võib-olla teised tunnevad suuremat rahulolu sellest viigist, sest tegu on ikkagi väga kõva võistkonnaga, aga minu tuju on veidi madalam. Võimalused olid ja kui sa ründajana ei kasuta neid ära, siis jääb ikkagi kripeldama.

Kardan, et see võit jäi minu taha natukene. 

Aga meeskonnalt üldiselt väga kõva pingutus. Ei olnud lihtne siin pehmel A. Le Coq Arenal, jalad olid lõpuks täiesti läbi. Meeskonnalt neljas mäng järjest väga ühtne ja ühiselt hingav esitus: keegi ei andnud järele ja võitlesime lõpuni. Teadsime, et tuleb raske mäng, aga arvan, et tõestasime endale ja ka teistele, et suudame ka nendele tugevamatele vastu hakata.

Mis emotsioon oli riietusruumis läbiv? Oligi see, et, kurat, tegelt oleks saanud rohkemat?
Ma arvan, et see oli kokkuvõttes pigem selline neutraalne. Suurt rahulolu või õnnetunnet, et, oh, saime selle viigi kätte ja oli raske, ei olnud. Ja pigem ei olnud ka seda, et keegi oli väga-väga pettunud.

Tunnen, et mõlemal tiimil oli võrdselt võimalusi, meil isegi suts paremad. Aga lõpuks oli see selline aus tulemus – eks mõlemad pooled mõtlevad, et oleks ühe võimaluse ära löönud ja võitnud.

Mis momenti sa ise kõige rohkem ketrama jääd?
Seda teise poolaja momenti värava ees, kui Mattias ei saanud peaga pallile hästi pihta ja pall kukkus mulle vastu säärt ... Ma arvan, et see jäi lihtsalt ründajavaistu taha, kuna ma ei ole seal tõesti nii ammu mänginud ja ma tõesti ei tundnud seda momenti ära, et võib-olla võib sealt see pall läbi tulla. Mattias tegi veel selle pealiigutuse ja ma juba lasin oma keskendumise alla, et, okei, ta lööb sealt peaga peale. Siis kukkuski pall vastu säärt ja polnud enam aega reageerida.

Oleks Islandi ründaja seal samas olukorras olnud, oleks ta selle 9 korda kümnest ära vajutanud. Et jah, kahjuks nii.

Kuidas sa selliseid olukordi süsteemist välja saad?
Ma arvan, et see tuleb küllaltki naturaalselt. Eks enne magamaminekut on see mõttes, aga homme lähen klubi juurde tagasi ja siis on juba uued mõtted, on vaja teistele asjadele keskenduda. Kindlasti pere ja kodused aitavad sellega. Sellised asjad tuleb korra kodus läbi rääkida ja siis tuleb juba järgmine mõte ja läheb edasi.

Sa said üsna vabas rollis tegutseda tegelikult. Koondises me ei ole sind sellises süsteemis ju näinudki?!
No eelmine aasta Norra ja Itaalia vastu oli sarnane roll, aga tõesti, täna andis Jürgen veel rohkem vabadust. Ütles, et tunneta lihtsalt seda mängu ja tee seda, mida situatsioon nõuab.

Ega ma pole seal ees ammu mänginud ja oli veidi harjumatu, aga tunnen, et suures pildis tulin toime. Ei olnud midagi väga hullu.

Aga tuli see valik selle pealt, et meil ründemängijaid selle aknas väga ei ole,  või sa lihtsalt mõjusid trennides nii hästi, et taheti sind ääre asemel ettepoole panna?
Oh, ma ei teagi. Ma arvan, et see küsimus on pigem Jürgenile.

Aga ääre peale ... Ma arvan, et Rasmus [Peetson] on nii hästi mänginud. Ma juba eelmine mäng mõtlesin, et ta mängis mind nii sügavale pingile, et mul ei ole võimalustki! Aga näed – Jürgen leidis mulle ikkagi koha ja muidugi olen selle eest väga tänulik.

Ma arvan mingil määral mäng nõudis ka seda. Teadsime, et Island tuleb hästi ründavalt mängima. Neil oli kaks 3:0 võitu all ja teadsime, et neil on hea hoog sees. Üritasime seda igal juhul peatada ja arvan, et täna selline süsteem nende vastu toimis.

Üleüldiselt, kas selle aknaga võiks kokkuvõttes rahule jääda?
No, 0 kaotust, üks lastud värav. Oleks võinud ise rohkem lüüa. Aga selles mõttes, jah, võib rahule jääda. 

Aga ma arvan, et me ei tohiks selle olukorraga leppida. Me saame ise ka aru, et siit oleks saanud veel rohkem välja pigistada, et kasvõi esikohal lõpetada see aken. Ma ei taha mingit hinnet panna, aga mul on selline neutraalne emotsioon. Islandi vastu olid mõlemad mängud sellised, et hea õnne või realiseerimise korral oleksime võinud võita. Ja Bulgaariaga tegelt samamoodi.

Peame lihtsalt õiged järeldused tegema, pallid võrku panema ja enda seljataguse jälle puhtana hoidma. Arvan, et oleme sellega hästi hakkama saanud ja järgmine aken tuleb selle sama tuhhiga edasi panna.

Sa oled kuidagi kriitiline, aga mul on tunne, et see on selline hea kriitika. Järelikult on meeskond näljane ja tunneb, et on võimeline. See kriitika on ju kompliment?!
See ei tule üldse halvast kohast, jah. Näen, et see meeskond tahab väga-väga neid võite saada. Me töötame väga hingestatult igapäevaselt, et need võidud koju tuua ja sellepärast ongi selline mõõdukas pettumus. Samas saame aru ka, et see ei olnud lihtne. Jah, parema õnne korral oleks meil 12 punkti, halvema õnne korral võib-olla mitte midagi. Tegime kõvasti tööd, siin tuleb põhjalik analüüs teha ja lihtsalt järgmine aken uuesti!