18. novembril 1963 sündis Taanis Gladsaxe's üks ajaloo parimaid väravavahte Peter Boleslaw Schmeichel.

Poola juurtega Schmeicheli esimeseks profiklubiks sai Hvidovre IF, kus ta mängis aastatel 1984-86, kuid Taanis sai Schmeichel kuulsaks pärast liitumist pealinna klubi Brondby'ga 1986. aastal. Brondbyga võitis Schmeichel. Schmeichel veetis Kopenhaagenis viis hooaega ning selle aja jooksul võitis ta klubiga neli Taani meistritiitlit ja ühe Taani karika.

1987. aastal kutsuti Schmeichel ka Taani rahvuskoondisesse ning tema debüütmängus võideti 5:0 Kreeka. Schmeichel jäi koondise vaieldamatuks esinumbriks kuni 2000. aasta lõpuni, mil ta loobus koondisekarjäärist.

Schmeicheli karjääri tipp-periood algas 1991. aasta suvel, kui "kosja" saabus Alex Ferguson ning Manchester United. "Punased Kuradid" jõudsid Brondbyga kiirelt kokkuleppele ning Schmeichel liitus oma lapsepõlve lemmikklubiga. Manchester United maksis taanlastele üleminekusummana tühisena näivad 500 000 naela. Schmeichelist sai ManUtd'i 90-ndate edu põhitegija ning juba esimese hooaja lõpuks teeniti koos liigakarikas.

Perfektsionistist Schmeichel sai eeskujuks sadadele väravavahtidele. Talle oli kombeks juhendada kaitseliini valju röökimisega, mis aitas kaitsjatel kontsentreeruda. Schmeichelil oli suurepärane väljakunägemine ning see aitas meeskonnal korduvalt pääseda vastaste nurgalöökide järel kiirrünnakutesse, sest Schmeichel suutis pika väljaviskega leida oma meeskonna kiireid ääremängijaid. Schmeichel ei kartnud ka viimastel minutitel kaotusseisus olles rünnakule appi minna ning oma karjääri jooksul jõudis ta sedasi nii mõnegi väravani.

1992. aastal saavutas Schmeichel ülemaailmse kuulsuse. Taani koondis oli jäänud Euroopa Meistrivõistluste valikturniiril Jugoslaavia järel teiseks, kuid Balkani sõda põhjustas Jugoslaavia kõrvaldamise finaalturniirilt, mistõttu määrati vabanenud koht taanlastele.

Taanlased sattusid hirmtugevasse gruppi, kus olid veel Inglismaa, Prantsusmaa ja korraldajamaa Rootsi. Alagrupis alistuti Rootsile, viigistati Inglismaaga ning alistati Prantsusmaa. Sellega pääseti alagrupist teisena poolfinaalidesse.

Poolfinaalis kohtuti suurfavoriit Hollandiga ning pealtvaatajatele pakuti haarav vaatemäng, kus 2:2 lõppenud normaalaja järel läks vaja penalteid, et selgitada finalist. Schmeichel tõrjus Marco van Basteni 11-meetri karistuslöögi ja nii pääseski Taani kõigile üllatuseks finaali.

26. juunil jooksid Göteborgis Ullevi staadionil murule Saksamaa ja Taani. Mäng lõppes Taani 2:0 võiduga ning väravavaht Schmeichel tõusis koos ülejäänud meeskonnaga rahvuskangelasteks. Aasta lõpul nimetati Schmeichel ka aasta parimaks väravavahiks. Seda tiitlit kaitses Schmeichel ka järgneval aastal.

Järgnevatel aastatel ei suutnud Taani koondis enam saavutatut korrata. 1994. aasta MM kvalifikatsiooniturniiril oldi sunnitud alla vanduma Hispaaniale ja Iirimaale ning Euroopa meister vaatas MM-i kõrvalt. 1996. aasta EM-i valikturniiril jäädi Hispaania järel teiseks, kuid pääseti siiski finaalturniirile.

Inglismaal peetud turniiril ei suutnud Taani eelmise EM-i edu korrata ning ka Schmeichel ei suutnud hambutult esinenud meeskonda päästa. Esimeses kohtumises lepiti Portugaliga küll 1:1 viiki, ent sellele järgnenud 0:3 kaotus Davor Šukeri juhitud Horvaatiale jättis Taani kaheksa parema hulgast välja.

Suhteliselt edukaks osutus Schmeicheli jaoks 1998. aasta MM, kui jõuti veerandfinaali Brasiilia vastu, kus oldi aga sunnitud alistuma 2:3. Schmeicheli luigelauluks koondise eest jäid täielikult ebaõnnestunud Euroopa meistrivõistlused aastal 2000. Taani kaotas kindlalt Prantsusmaale, Hollandile ja Tšehhile ning see alustas Taani koondises põlvkondade vahetuse.

Schmeichel lõpetas koondisekarjääri, olles mänginud 129 maavõistlusmängu ning tema on ka üks vähestest puurilukkudest, kes löönud koondise eest värava, kui realiseeris 2000. aastal peetud mängus Belgia vastu penalti.

Klubitasandil oli Schmeichelil palju õnnelikum käekäik. Alates hooajast 1992/93 valitsesid ManU ja Schmeichel Inglismaa kõrgliigat ning järgneva seitsme hooaja jooksul võideti 5 meistritiitlit ja 3 Inglismaa karikat. Kõige edukamaks hooajaks osutus unustamatu 1998/99, kui Manchester United võitis esimese Inglismaa klubina kõik 3 olulisemat karikat - meistritiitli, Inglismaa karika ning UEFA Meistrite Liiga.

FA karika finaalis alistati 2:0 Newcastle United, Premiershipis edestati kahe punktiga Arsenali, kui viimases mängus alistati kaotusseisust Tottenham Hotspur, ning kõige legendaarsemaks sai inglaste võit Meistrite Liiga finaalis Bayern Müncheni üle.

26. mail kogunesid Müncheni Bayerni ja Manchester Unitedi fännid Barcelonasse, sest Nou Campil pidid nende iidolid selgitama Euroopa parima klubimeeskonna. 6. minutil üllatas Mario Basleri karistuslöök Schmeichelit ning Bayern pääses juhtima. ManUtd oli kaotusseisus kuni lisaminutiteni, mil teeniti nurgalöök.

Punased kuradid kogunesid Bayerni karistusalla, nii ka Schemichel. Beckhami nurgalöögile sai pea vahele ka taanlane ja tekkinud segadusest lõi viigivärava Teddy Sheringham. Kõigest 90 sekundit hiljem lõi Ole Gunnar Solskjaer ka võiduvärava ning oma viimases kohtumises Manchester Unitedi eest sai Schmeichel pea kohale tõsta ühe tähtsaima klubijalgpalli karika maailmas.

1999. aastal valiti Schmeichel 3. korda oma karjääri jooksul maailma parimaks väravavahiks. Schmeicheli lahkudes lõppes Manchester Unitedi ülemvõim Inglismaal ning sageli on tunnistatud, et inglased pole suutnud leida temale väärilist asendajat.

Schmeichel lahkus Old Traffordilt ning siirdus Portugali, kus hakkas mängima Lissaboni Sportingu ridades, viies klubi juba esimesel hooajal esimese liigavõiduni 17 aasta jooksul. Ometi ei suutnud Schmeichel kauaks Inglismaalt eemale jääda ning 2001. aastal asus ta mängima Aston Villa ridades.

2002. aastal üllatas Schmeichel kõiki ning siirdus oma endise koduklubi Manchester Unitedi suurima rivaali Manchester City ridadesse. City jäigi "Suure Taanlase" viimaseks klubiks enne profikarjääri lõpetamist 2003. aastal.