Mälu ei ole alati kõige usaldusväärsem. Kui jääme Ronaldot mäletama 21. sajandist, võime meenutada suurepärast jalgpallurit, keda kimbutasid pisivigastused ja kaaluprobleemid. Ei enamat. Fenomeni mõistmiseks peame nägema kaugemale.

#20: Buffon; #19: Zlatan; #18: Müller; #17: Beckham; #16: Jašin; #15: Garrincha; #14: Best; 
#13: Ronaldinho; #12: Eusebio; #11: Di Stefano; #10: Puskas; #9: Maldini; #8: Ronaldo.

• 2x maailmameister (1994, 2002)
• 2x Copa America võitja (1997, 1999)
• MM-i parim mängija (1998)
• MM-i parim väravakütt (2002)
• 2x Ballon d'Ori võitja (1997, 2002)

Mängijate rolle jalgpalliväljakul on ikka ja jälle ümber vaadatud, aga Ronaldo oli 1990ndatel midagi ebamaist, prototüüp ja iidol tervele põlvkonnale moodsatele ründajatele. Kaks korda maksti tema eest tollal rekordiline üleminekusumma - enne 21. sünnipäeva. Ta oli sellest rahast igat senti väärt.

Seletamatult kohutava soengu radadel

Need, kes usuvad saatusesse, võiksid ilmselt iga inimese elus näidata näpuga mõne olulise sündmuse või päeva peale. Ronaldo kui jalgpalluri jaoks oleks pöördepunktiks 21. november 1999. Alles kaks kuud varem oli ta saanud 23-aastaseks, kuid suurem osa jalgpallimaailmast tunnustas teda üksmeelselt maailma parimana. Füüsiliselt võimas, kiire (väidetavalt 100 meetrit 10,3 sekundiga kiire), imelise koordinatsiooniga ...

"Nägin teda pärast mängu lõppu - nii lähedale polnud ma 90 minuti jooksul pääsenudki," meenutas kord Quinton Fortune, kelle koduklubi Atletico Madridi vastu Ronaldo 1996/97 hooajal kolme mänguga kaheksa kolli kõmmutas. "Lapsena tahtsin Pele moodi olla. Ostsin raamatuid, vaatasin videosid, õppisin parimaks olemist. Nägin selle kallal vaeva. Ja siis kohtasin Ronaldot."

Ent plahvatuslikkus, mida Ronaldo puhul enim hinnati, saatis ta ühtlasi allakäigutrepile. Ründaja põlved olid valutanud juba 1998. aasta maailmameistrivõistluste järel, koduklubi Milano Inter palkas (tolle aja kohta pigem tavatult) lausa spetsialisti olukorda jooksvalt hindama. Ometi ei õnnestunud sel jahedal novembrikuu õhtul San Sirol juhtunut kuidagi vältida.

Ronaldo võis ju platsilt omal jalal riietusruumi kõndida, kuid füsioterapeut Nilton Petrone aimas, et parema põlve üks kõõlustest oli rebenenud. Nii oligi. Aga tegijal juhtub, eksole? Esimesest operatsioonist taastuski brasiillane kenasti - lausa nii kenasti, et sai hooaja lõpus mängimiseks rohelise tule.

Oma naasmismängus, karikafinaalis 12. aprillil, jõudis Ronaldo platsil olla vaid kuus minutit. Palliga värava poole liueldes tegi ta karistusala kaarel pettesammu paremale, ja vajus siis vasakult jalalt külili, kolme kaitsja vahel, kuid igasuguse kontaktita. Ronaldo karjus ja nuttis juba enne kokkupuudet muruga. Nüüd olid rebenenud põlveliigese mõlemad kõõlused.

"Tema põlveliiges plahvatas, see nihkus reie keskossa," selgitas füsioterapeut Petrone FourFourTwo-le 17 aastat hiljem. "Kui ma näitaksin pilte, siis te ei usuks seda. Tema põlv oli pärast lõikust jalgpallisuurune, võtsime sealt välja kolm või neli kotikest verd. Teadlased ei pidanud tema naasmist tõenäoliseks, arstidel oli tõsiseid kahtlusi. Sellise lõikuse kogemus oli vaid ühel mängijal ja tema karjääri see lõpetas."

Vahele jäi terve järgnenud hooaeg, kuid 2001. aasta sügisel lubati Ronaldo viimaks tagasi platsile. Kaheaastane paus oli jätnud oma jälje, esialgu kimbutasid väiksemad traumad. Kas skeptikutel oli olnud õigus? Kevadeks sai brasiillane siiski piisavalt stabiilselt mängima, et koondisega MM-ile sõita.

1994. aastal sai ta kodumaa neljandast tiitlist osa kaasreisijana, neli suve hiljem ... sündmuste jada, mis rullus lahti 1998. aastal finaali eel, jääb ilmselt igavesti küsimärkidega palistatuks. Sellest ehk pikemalt mõni teine kord, aga fakt on see, et Brasiilia kaotas. Nüüd oodati vigade parandust. Paljud kõhklesid, kas sisuliselt kolm aastat vahele jätnud Ronaldo finaalturniirile saatmine on üldse tark mõte.

Ronaldo lahendus? Ilmuda kohale kurikuulsa soenguga. "Kõik rääkisid turniiri eel mu vigastusest, aga kui nad mind selle kohutava soenguga nägid, läks jutt sellele. Vigastus unustati," avaldas Ronaldo mõned aastad tagasi. "Sain tänu sellele rahulikumalt olla ja treeningutele keskenduda. Ma ei ole selle soengu üle uhke, sest see oli päris imelik, aga toimis teemavahetajana hiilgavalt."

Kasu sellest igatahes oli. Ronaldo lõi finaalis Saksamaale kaks ja kogu turniiri peale kaheksa väravat. Maailm oli taas brasiillaste päralt.

Kas üldse saab väita, et keegi on kõigi aegade parim? Ilmselt mitte, sest ajastute objektiivne võrdlemine on võimatu. Aga kas saaks siis olla oma ajastu parim? Tegelikult kah mitte, sest erinevate positsioonide kõrvutamine on tänamatu (ja enamasti eksitav) töö.

Küll aga saab kokku panna läbinisti subjektiivse edetabeli kõigi aegade kahekümnest parimast jalgpallurist. Kümme Soccernet.ee inimest just nõnda talitasid ja kokku sai TOP 20, mida järgmise kahe nädala jooksul teile presenteerime, tutvustades iga mängijat mõne põneva loo läbi.