Pühapäeval hoidis FCI Levadia väravavaht Artur Kotenko (39) liigamängus Tallinna Kaleviga puuri puhtana, aga muidugi ei toonud peatne telefonihelin endaga õnnitlussõnumeid presidendilt. Hoopis kutse Eesti rahvuskoondise peatreenerilt Karel Voolaidilt.

"Kui mind kutsutakse, on väga hea. Kui ei – järelikult pean veel pingutama, äkki ikka kutsutakse veel kunagi," lausus Artur Kotenko 2014. aasta augustis Eesti Päevalehele. Ta oli Valgevene klubi Soligorski Šahtjoriga Euroopa liiga alagrupiturniiri lävel, keset karjääri ehk parimat individuaalset hooaega, ent rahvuskoondise nimekirjast taas välja jäänud. 

Vaevalt oskas Kotenko toona mõelda, et järgmine kutse laekub veidi rohkem kui kuus aastat hiljem justkui kingitusena - taasiseseisvumispäeval sai ta 39-aastaseks - ja 14 suve pärast Arno Pijpersi esimest kutsumist. Veel tänavu juunis oli Levadia väravavaht raudkindel, et teda kutsuda pole mingit mõtet.

Kuidas sai siis nii juhtuda, et rahvuskoondis, kus väravavahtide pärast pole näiliselt aasta(kümne)id muretsema pidanud, vajas ühtäkki vanameistrit hädasti appi? Olgem ausad, nullimäng Kalevi vastu polnud teps mitte kõne põhjus.

Kotenko esimest ja (seni) viimast koondisemängu lahutas niigi ligi üheksa aastat, mille jooksul jõudis ta väravasuul seista 27 puhul; sinisärgid käisid sel perioodil aga väljakul 112 mängus ehk Kotenko oli esikindaks vähem kui veerandil mängudest ja sisuliselt vaid ühes (MM 2006) valiktsüklis. Jalgpalli mõistes dinosauruste ajastul. Zinedine Zidane oli siis veel Prantsusmaa keskväljamaestro ja Lionel Messi kõigest talendikas poisike ...

Pausi pikkus: 7 aastat, 4 peatreenerit, 15 väravavahti

Et mõista, miks Kotenkot tähtede erakordse kokkulangemise tõttu nüüd taas vaja läks, alustame seitsme aasta tagant. Just siis oli ta viimati koondise pingil, 2013. aasta septembris Budapestis, kui Eesti kaotas Ungarile 1:5. Tarmo Rüütli peatreeneriperioodi lõpusirgel, aga mitte viimastes kohtumistes: oktoobri valikmängudeks teenisid kutse Sergei Pareiko, Mihkel Aksalu ja Marko Meerits, teeneka treeneri viimasteks maavõistlusteks kaks esimest.

Uuest aastast Rüütli töö pärinud Magnus Pehrsson alustas Gibraltaril sama duoga, esimeseks kodumänguks teenisid kutse Pareiko ja Meerits. Suvel lisandus nimekirja Pavel Londak ja sellele nelikule toetus rootslane ligi poolteist aastat, kuigi ootamatuks jõulu-kontrollmänguks Kataris teenis kutse ka verinoor Matvei Igonen.

Laienema hakkas väravavahtide ring 2015. aasta sügisel, kui Pareiko karjääri lõpp taamal juba terendas. Oktoobris lisandus üllatuslikult toona Pärnu Linnameeskonda esindanud väravavaht Kristjan Tamme - tõsi, ta oli eelnimekirjas viienda väravavahina ja jäi vigastuse tõttu valikmängudest niikuinii eemale.

Samal sügisel mahtus eelnimekirja veel Flora esikinnas Mait Toom, kes oli jõulude eel ka ajaloolise B-koondise üks neljast vahist: temaga koos kuulusid valikusse Richard Aland, Mihhail Lavrentjev ja Andreas Vaikla.

Pareiko oli seks ajaks juba kindad käest visanud ja nii figureerisid 2016. aastal Pehrssoni valikus vanade kalade kõrval regulaarsemalt Vaikla ning episoodilisemalt Toom, Aland ja Igonen. Tasub meenutada, et märtsis jooksis 41-pealisest eelnimekirjast läbi ka Kotenko nimi, kuid erinevalt ülejäänud viiest väravavahist (Aksalu, Londak, Meerits, Vaikla, Aland) tema ühelegi kogunemisele ei jõudnud.

Septembris, kui Pehrsson pärast 0:5 sauna Bosnias kinga sai, oli kolmik Aksalu-Vaikla-Igonen; oktoobrist vastutas juba Martin Reim, aga revolutsiooni eestlasest peatreeneri saabumisega ei kaasnenud. Figureerisid ikka samad tuttavad ja usaldusväärsed nimed.

Lisa tõi alles 2018. aasta Balti turniir, kuhu kuueaastase vaheaja järel teenis kutse Sergei Lepmets. Samal sügisel sai ta Aksalu vigastuse tõttu võimaluse Rahvuste liiga mängus ja haaras sellest kinni, hoidis koondise esikindaid 2019. aasta lõpuni, ka Karel Voolaidi ametiajal. Teisisõnu veel sisuliselt tänaseni, sest seni viimases koondisemängus Amsterdamis seisis novembris postide vahel just tema.

Aga veel. Koondise väravavahtide treener Mart Poom rääkis juunis Õhtulehele, et märtsikuistes mängudes oleks koondis teinud valiku viisikust Lepmets, Meerits, Vaikla, Igonen ja Karl Jakob Hein; jälgimise all olevat veel Karl-Romet Nõmm, Ingmar Krister Paplavskis ja Karl Johan Pechter.

Kokkuvõttes mahub Kotenko viimase ja eelviimase koondisekutse vahele seega neli peatreenerit (Rüütli, Pehrsson, Reim, Voolaid) ja 15 väravavahti, mõni rohkem, mõni vähem koondisega seotud. Neist väravavahtidest ~12 jätkavad tehniliselt tänaseni tipptasemel, vaid Londak ja karjääri lõpetanud Pareiko on Kotenkost vanemad.

Miks siis Kotenko, mitte keegi teine tosinast?

Esmalt need, kelle välistamine on lihtsam. Sergei Pareiko (43), nagu öeldud, on karjäärile joone alla tõmmanud. Mihhail Lavrentjev (30) kadus tippjalgpallist 2017. aastal koos Infonetiga. Kristjan Tamme (24) registreeriti küll värskelt Tallinna Kalevisse, kuid omab ambitsioone ennekõike treenerina. Sergei Lepmets (33) lõpetas mais Levadiaga lepingu ja kuivõrd katse Kaljuga naasmiseks kukkus läbi, ei ole ta hetkeseisuga jalgpallur.

Enne Lepmetsa pikalt koondise esiväravavaht olnud Mihkel Aksalu (35) teenis veel mullu Soome kõrgliigas Seinäjoki JK mängijana profileiba, kuid on varsti aasta olnud praktikata ja ütles ära Levadia pakkumisele. Richard Aland (26) võttis Maarjamäelt tulnud pakkumise vastu, kuid on viimase aasta jooksul mänginud vaid kahes Premium liiga mängus. Ja Levadias eelistatakse hetkel Kotenkot.

Ülejäänud puurilukud, kui tõenäoline laupäeva-debütant Karl Jakob Hein (18) välja arvata, on Kotenko konkurendid koduliigas. Mait Toom (30) loobus koondise esindamisest tervislikel kaalutlustel. Andreas Vaikla (23), Ingmar Krister Paplavskis (21) ja Kotenko naasmiseks vajaliku viimase ukse avanud Matvei Igonen (23) on vigastatud, Kalju väravavaht Marko Meerits (28) isolatsioonis. Karl-Romet Nõmm (22) oli samuti isolatsioonis, mistõttu jäi nimekirjast välja ja läheb appi U21 koondisele. 

Karl Johan Pechter (24) kutsuti rahvuskoondise õhku nuusutama esmakordselt, nagu ka Hein, mistõttu kogenud väravavahi lisandumine viimases hädas kvalifitseerub loogiliseks käiguks.

Voolaidi jaoks saidki niisiis sõelale jääda vaid Kotenko ja Pavel Londak (40). Viimane saab Legionis küll ohtralt mängupraktikat, kuid oli möödunud nädalal kimpus kerge seljahädaga. Lisaks räägivad Kotenko kasuks igapäevaselt veidi kõrgemal tasemel treenimine (tippklubi Levadia vs uustulnuk Legion) ja värske kogemus eurosarjast.

"Väravavahtide osas pidime igaks juhuks olema valmis olukorraks, kus kedagi on vaja tuua juurde. Arturi nimi käis meil juba paar päeva varem läbi ja otsustasime, et kui on vaja, siis võtame temaga ühendust," selgitas koondise peatreener Karel Voolaid Delfile esmaspäevasel kogunemisel.

"Mitte varem, vaid tõesti ainult siis, kui on vaja. Ja kahjuks läks nii, et Matveiga juhtus selline asi, aga õnneks läks, et Artur oli nõus meid aitama. Mul on väga hea meel selle üle."

Miks just Artur? "Tegemist on kahe noore väravavahiga, kui räägime Heinast ja Pechterist. Nende kõrvale kogemustega ja külma kõhuga väravavaht - tänasel päeval minu silmis ainuvõimalik valik, kui peame silmas rahulikkust. Artur pole küll pikki aastaid koondist esindanud, aga ta tunneb seda õhkkonda väga hästi, mis mängude eel ja ajal tekib. Meil on tõenäoliselt peavalu vähem, kui tema võistkonna juures on."