Ameerika jalgpalli profiklubi Tampa Bay Buccaneers võitis 2002. aastal Super Bowli. Nad olid oma spordiala absoluutses tipus, mängides kaunilt ja haaravalt. Viimase 10 hooaja saldo on aga hoopis teise tonaalsusega – viis peatreenerit, seitse oma divisjoni viimast kohta ja ei ainsatki pääset play-off'i. Buccaneersi kurb saatus on väga hoiatav näide Manchester Unitedi toetajate jaoks.

Miks? Sest sarnaselt Manchester Unitedile kuulub Buccaneers Glazerite perekonnale, kelle põhimõte NFL-i meeskonda majandades on olnud, et kui äriliselt on projekt kasumlik, siis sportlik edu tähtis ei ole.

Manchester Unitedi staatus jalgpallis on oluliselt võimsam kui Buccaneersi oma NFL-is ning suuri erinevusi leiab teisigi, aga samas paistab olevat väga selge, et jalgpall on Glazerite jaoks äri, mitte missioon. Ning see võib tähendada, et klubi omanikel on täiesti savi, kas uued võidud tulevad või mitte.

Küsimuses, kas Manchester Unitedi olukord on tegelikult ka nii halb, nagu viimase paari kuu kajastus viitab, on võimalik omada erinevaid seisukohti. Kui Inglismaa kõigi aegade edukaim klubi ei osale Meistrite liigas ning kaotab Premier League'is 24 vooru järel liidrile Liverpoolile 36 (!) punktiga (Liverpooli saldo ületab Unitedi oma enam kui kahekordselt!), siis on seis muidugi väga halb.

Aga arvestades konteksti – pärast Sir Alex Fergusoni erruminekut on klubi suutnud meistrivõistlused esinelikus lõpetada ainult kahel hooajal (neljas koht 2014-15 ja teine koht 2017-18) – pole seis lõpmatuseni halb, sest neljandal kohal paiknev Chelsea on praeguse seisuga veel täiesti püütav, kuna vahe on kõigest kuus punkti.

Ning kui United kvalifitseeruks järgmiseks hooajaks Meistrite liigasse (lisaks esinelikusse mahtumisele on Euroopa liiga näol olemas ka tagavarauks, mille kaudu hiilis klubi Meistrite liigasse 2016-17 ehk Jose Mourinho esimesel hooajal), liigituks tänavune automaatselt õnnestunute sekka sõltumata sellest, kui pika puuga meistrivõistlustel Liverpoolilt tappa saadakse.

Peamine probleem – pikaaegse sportliku planeerimise puudumine

Manchester Unitedi probleemidest rääkides on lihtne osutada erinevatele nüanssidele. Kogenumad mängijad (Juan Mata ja Nemanja Matic) on sattunud mugavustsooni ega ole edasi arenenud, Phil Jonesi puhul tuleb rääkida taandarengust. Mitme noorema mängija (Luke Shaw, Jesse Lingard) areng on jäänud toppama või pole olnud nii lennukas nagu loodeti (Anthony Martial, Andreas Pereira).

Kaks võtmerolli tõusnud noort tähte (Marcus Rashford ja Scott McTominay) on pikemal vigastuspausil, nagu ka meeskonna kõige kallim jalgpallur Paul Pogba ja kogenud kaitsja Eric Bailly. Rahulolematu Romelu Lukaku müümine Milano Interisse suve lõpus oli arusaadav käik, aga tema asendamata jätmine mitte.

19-aastane vasakkaitsja Brandon Williams ja 18-aastane ründaja Mason Greenwood on väga lubavad jalgpallurid, kes on oma koha rohkem kui välja mänginud, aga kas nad peaksid olema nii tähtsates rollides? Ja kas neil ei peaks Manchester Unitedi staatust ja standardeid arvestades olema kolleegide seas kõvemaid mõõdupuid?

Kui samuti teismelistena põhimeeskonda murdnud Wayne Rooney ja Cristiano Ronaldo mehistusid, olid nende kõrval tol hetkel Premier League'i tippu kuulunud Roy Keane, Paul Scholes ja Ryan Giggs. Kes praegusest Unitedist suudavad samal moel eeskujuks olla (NB! See kätkeb lisaks sportlikule küljele ka muid aspekte!)? Pogba näiteks ei suuda, 22-aastaselt Rashfordilt on seda ülekohtune nõuda, aga temast paremat varianti keskväljal ja edurivis pole ...

Nagu probleemide loetelu viitab, on meeskonna komplekteerimine olnud puudulik pikema aja vältel. Tõsi on see, et Ferguson ei jätnud oma ametijärglastele kõige jätkusuutlikumat võistkonda, aga katastroofist oli olukord 2013. aasta kevadel väga kaugel. Ferguson läks erru ikkagi Inglismaa meistrina.

Unitedi eelmise suve ostupoliitika pälvis kiidusõnu, sest kõik kolm hanget (Harry Maguire, Aaron Wan-Bissaka, Daniel James) olid targad ja perspektiiviga ostud, mitte emotsionaalsed ja kõrge bling-bling, ent madala jalgpallilise väärtusega käigud (Radamel Falcao, Alexis Sanchez, Angel Di Maria jne).

Ka Lissaboni Sportingust eile 55 miljoni euro (summa võib tõusta 80 miljonini) ostetud Bruno Fernandes on hea ja vajalik hange, aga suur hinnalipik asetab portugallasele koheselt ootused, mille täitmine pole niisama lihtne. Kuigi tegu on väga võimeka jalgpalluriga, saabub ta Unitedisse Portugali kõrgliigast, mille tase ikkagi hoopis teine kui Premier League'is.

Oleks naiivne arvata, et ta suudab Inglismaal jätkata sama resultatiivselt (2,5 Sportingus veedetud hooaja jooksul on Fernandes löönud 137 mänguga 64 väravat). Aga kuna kõik teavad Unitedi kitsikust ja prisket tengelpunga, peavad nad iga jalgpalluri eest maksma loogilisest turuhinnast oluliselt suurema summa, mis omakorda asetab neile koheselt peale loogilisest suurema surve.

Unitedi uuesti ülesehitamine on keeruline ja aeganõudev protsess. Solskjaer on seda alustanud, aga kas see peaks üldse olema tema ülesanne? Kas pikaaegse sportliku planeerimise eest ei peaks vastutama hoopis keegi teine kui peatreener? Olgu ametinimetuseks spordidirektor või midagi muud.

Pikaaegse planeerimise puudumine on Unitedit iseloomustanud alates Fergusoni lahkumisest. David Moyes, Louis van Gaal ja Jose Mourinho lähenesid tööle igaüks omamoodi ning klubi proovis nende soove täita, ent jättis arvesse võtmata laiema plaani. See korralagedus on toimunud Glazerite täielikku usaldust omava klubi tegevjuhi Ed Woodwardi juhtimisel.

Seega vastutab Unitedi kriisi eest Woodward, kelle kodu ööl vastu kolmapäeva väidetavalt pahandatud Unitedi toetajate poolt rünnati? Tegelikult mitte, sest väliste märkide järgi otsustades huvitab Glazereid eelkõige Manchester Unitedi äriline edu, mis on Woodwardi juhtimise all märkimisväärne.

Woodward teeb lihtsalt oma tööd ja teeb seda hästi, sest vaatamata seitsmendat hooaega kestvale sportliku edu defitsiidile ollakse endiselt suurimate sissetulekutega Inglise jalgpalliklubi. 2019. aastal oli Manchester Unitedi sissetulek 711,5 miljonit eurot, millega jäädi alla vaid kahele jalgpalliklubile, FC Barcelonale (840,8) ja Madridi Realile (757,3).

Liverpool on lõpetamas 30-aastast tiitlipõuda. Unitedi tiitlipõud kestab seitsmendat hooaega ning loogilist lõppu hetkel ei paista.