Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak tunnistas Soccernet.ee-le antud intervjuus, et UEFA Superkarika korraldamine õnnestus hästi, aga mitte perfektselt. Lisaks avaldas ta, et külalised jäid üritusega samuti rahule ning Real Madridi president Florentino Perez kutsus ta koguni Madridi.

Jalgpalliliselt sai Reali ja tema linnarivaali Atletico matš unelmate alguse, kui Atleti juba avaminutil Diego Costa väravast juhtima asus. Real pööras matši ringi, lasi siis taas Costal viigistada ning lõpuks lisaaja järel võttis Atletico 4:2 võidu. Ei staadionil ega telepildis ei juhtunud viperusi, mistõttu said korraldajad lõpuvile järel kergendunult naeratada.

Kas sinu jaoks õnnestus kõik perfektselt?
Kõik õnnestus hästi. Perfektsusest jäi näiteks puudu toolide katmine piiratud nähtavusega kohtadel katust kandvate postide taga, mis tekitasid tunde, et staadion ei ole välja müüdud ja topeltpettumise neis, kes seda mängu väga vaatama minna soovisid. Samas oli näiteks mäng ise ehk siis tegelikult ürituse kõige olulisem osa sisuliselt parim võimalik – kõva tempo ja emotsionaalse andmise ning iluväravatega lisaajal otsustatud tõeline linnarivaalide heitlus, mis lisaks kõigele päädis nii-öelda väiksema venna võiduga.

Huvi mängu vastu oli ülimalt suur, ometi oli staadionil vabu kohtasid. Kas tagantjärgi tarkusena oleks saanud midagi teisiti teha, et A. Le Coq Arena oleks olnud rahvast pilgeni täis?
Nagu eespool ütlesin, siis tegime suure vea jättes katusekonstruktsioone üleval hoidnud postide taga müüki mitteläinud toolid kinni katmata. Tegemist oli nn. viietärni üritusega, kus ei saa müüa isegi mitte odavaid pileteid kohtadele, kust osa väljakust ei ole nähtav. Selliseid kohti oli umbes 500 ja sinna ei saa jagada ka tasuta pileteid.

Teise tühjade kohtade kategooria – hindaksin nende hulga ca sajale – moodustasid tõenäoliselt rahvusvahelistele partnerfirmadele lepingute järgselt eraldatud piletid. Suvel on puhkuste aeg ja nii juhtub. Loomulikult mõistan inimeste pettumust, kes soovinuks mängule tulla ja kelle emotsioone võimendas tühjade kohtade nägemine tribüünil.

Ja mulle tundub, et kolmanda mõnikümmend tühja kohta tekkisid eestlastest Atletico või Reali fännide liikumisega oma kohtadelt hispaanlastest fännide hulka, et tunnetada sealset erilist õhustikku.

Millise esimese tagasiside andis EJL-ile UEFA ja mida kostsid külalised Hispaaniast?
Saadud tagasiside on ainult positiivne. "Meie jaoks viimasel kuuel aastal üks kõigi lihtsamini läbi viidud mänge ja seda just kohapealse korraldustiimi võimekuse tõttu" – selliselt kõlas ühe UEFA korraldustiimi juhi poolt mulle öeldud mängujärgne lause. Hispaanlaste jaoks oli tähtis väljaku kvaliteet – see oli viimase peal ja minu käest küsiti, kas UEFA paigaldas siia uue muru. Vastasin, et suve hakul vahetasime välja ca 20 meetrit jupi väljaku lõunatribüüni esiselt kogu platsi laiuselt, aga see oli ka kõik – muru- ja murumehed on needsamad, kes staadionil alati olnud.

Tänan siinkohal jalgpalli liidu inimesi, vabatahtlikke ja kõiki teisi, kes mäng korraldamisele kaasa aitasid.

Reali presidendi ja Hispaania Jalgpalli Liidu uue juhiga (mais valiti sealse liidu presidendiks Luis Rubiales - K. E.) rääkisin pikemalt ka Eestist või õigemini tulid mõlemad ise minuga sellel teemal vestlema. Ajendiks ilmselt pidulikul õhtusöögil peetud kõne, kus kirjeldasin Eestit ja Eesti tähendusi ja sidusin neid maailma toimimisega. Florentino Perez kutsus mind külalisena ka Madridi Reali septembri- või oktoobrikuisele Meistrite liiga kodumängule.

Mis on jalgpalliliidu suurim õppetund superkarika korraldamisest?
Kõik staadioni ja mängukorraldusega seoses käis läbi sedavõrd väikeste aukudega sõelast ja kui liita siia juurde kõik staadioniga seotud arendused, siis saab edaspidi A. Le Coq Arenal mistahes ürituste läbiviimine olema pisemate detailideni läbimõeldud rutiinne tegevus.

Milline on selle suurmängu mõju Eestile ja mis jälje jätab see sinu arvates Eesti vutisõpradele ja kohalikule jalgpallile?
Emotsionaalse poole pealt jääb inimestesse eredaid mälestusi – olen saanud mängule järgnenud öö ja tänase päeva jooksul kümneid ja kümneid tänusõnumeid ja seda ka võhivõõrastelt inimestelt, kes kuskilt minu telefoninumbri on hankinud. Praktilise poole pealt näeme kolme-nelja aasta pärast, mil tänavu sügisel trenni tulnud poisid ja tüdrukud hakkavad registreeruma võistlustele, ilmselt samasugust hüpet harrastajate hulgas, nagu see juhtus siis, kui Eesti koondis 2011. aastal Euroopa Meistrivõistluste valikturniiril play-off'i jõudis.

Rõhutan, et laste jalgpalli juurde toomine on meie jaoks eelkõige neis liikumisharjumust tekitava tähendusega, sest läbi jalgpalli seda teha on kergem kui läbi muude alade.