Veel kolm kuud tagasi naasis Anastasija Fjodorova pea 500 päeva kestnud vigastuspausilt ning hakkas tasapisi mänguminuteid koguma. Nüüd on ta aga Balti turniiril A-koondise valikus ja valmis debüüdiks. "Vot, milliseid trikke elu teha oskab!" naerab ta.

Varem peamiselt äärekaitses tegutsenud, kuid nüüd rohkem rünnakutel kaasas käiv Anastasija Fjodorova tegi põlvele viga 2024. aasta märtsis. Hooajaeelses kontrollmängus sai saatuslikuks üks pidurdus, mille käigus purunes nii menisk kui ristatside. Ränk vigastus saatis Fjodorova operatsioonile ja peaaegu 500 päevaks platsi kõrvale. Tänavu juuli lõpus tegi ta tagasitulekumängu, kus aitas JK Tallinna Kalevi 1:0 võidule Viimsi JK üle.

Kolm kuud pärast 12-minutilist tagasitulekumängu on 22-aastane Fjodorova esimest korda A-koondises. "See kutse tuli vastu kõiki ootusi! Värin on sees, natuke hirmus on ka kindlasti - just uue väljakutse ees. Jalgpalli, ma loodaks, et mängida oskan ja selle pärast ei karda. Aga kogu see uus keskkond ja uued inimesed tekitavad natuke sellist pinget ikka," räägib koondisega veidi hiljem liitunud Fjodorova Soccernet.ee-le.

Fjodorovale avanes võimalus läbi ääremängija Mari Liis Lillemäe vigastuse, mis tekkis teisel treeningpäeval. See tähendas, et Kalevi pallur liitus koondisega veidi hiljem ja on intervjuu tegemise hetkel veel teatavas teadmatuses. "Aga seni on kõik mind väga sõbralikult vastu võtnud ja on olnud väga tore. Mul on väga-väga hea meel, et mind on usaldatud, ja olen selle võimaluse eest väga tänulik!"

2003. aastal sündinud Fjodorova esimeseks A-koondise toakaaslaseks on teine potentsiaalne debütant Anett Joandi. "Meenutame noortekoondise aegu," naerab Fjodorova seepeale. "Aga ega teisedki ole kindlasti võõrad näod - telekast olen ikka näinud!"

Kolm kuud on olnud piisav aeg

Kui veel kolme kuu eest mängis Fjodorova paarikümne minuti kaupa, siis tänaseks on tal värskelt all esimene täismäng. See, et koormus on kasvanud väikeste sammude haaval, on tõsise põlvevigastuse järel loogiline. Samas on ta suve keskpaigast alates võtnud enam-vähem maksimumi - 573 mänguminutit on toonud nii mängulise enesekindluse kui neli väravat.

"Ma olen rahul sellega, kuidas olen tagasi tulnud ja saanud hea hoo sisse. Olen üldiselt teinud päris häid mänge ja aidanud võistkonda nii palju, kui olen saanud. Kahjuks olen liiga enesekriitiline inimene, et mul on raske öelda, mida ma nii hästi tegin, et selle kutse sain, aga ju siis midagi tegin," analüüsib ta heatujuliselt.

Fjodorova jätkab, kinnitades, et mänguliselt tal piiranguid pole, kuid oluline on jätkata põlve toetavate lihaste treenimist. "Füüsilise poolega pole mul kunagi probleeme olnud ja selle sain väga kiiresti tagasi," toob ta välja ning lisab oma trumpidena kiiruse ja oskuse keha panna. Seda, et põlvevigastus oleks võtnud julguse duellidesse minna või teha äkilisi pidurdusi, ta ei tunne.

Fjodorova meenutab, et tõsisest vigastusest taastumine pani proovile ka mõttetöö. "Vaimselt tegi see mind kindlasti palju tugevamaks, kui ma enne olin. Kogu see taastumine ja vigastus ise oli korralik läbielamine," räägib ta. Kõige selle keskel polnud A-koondis eriti mõtteiski. Fjodorova sõnul oli rõhk korralikul läbimõeldud taastumisel ning alles seejärel plaanis ta edasi mõelda.

"Ma ei tahtnud väga suuri samme võtma hakata. Tahtsin rahulikult minema hakata ja tulla tagasi enda jaoks mängima. Kuskil sügaval mõtetes koondis ikka oli, aga mõtlesin, et kõigepealt B-koondisesse ja siis vaatab, kas on võimalus pääseda A-koondisesse. Aga vot, milliseid trikke elu oskab teha!" naerab ta. "Juhul, kui mulle antakse võimalus, siis tahaks lihtsalt enda mängu mängida ja tõestada ka endale, et ma tulen toime ka A-koondises!"