Kolida kodumaalt Armeeniast Eesti klubisse, et mängida lõpuks Armeenia koondise eest Eesti vastu? Tundub keeruline? Kuid täpselt sellise tee on läbi käinud Veronika Asatrjan ja Maria Sahhinova, kes esindavad Eesti kõrgliigasse pääsemist jahtivat FC Ararati. Samas on neil õnnestunud nädala jooksul Armeenia koondise ridades kahel korral mõõtu võtta Eesti naiskonnalt.

23-aastane kaitsja Sahhinova ja 21-aastase poolkaitsja Asatrjani Eestisse jõudmise lugu toetub Armeenia kogukonna ühtsusele. Ettepaneku Eestis mängima hakata tegi neile Ararati president Avetis Harutjunjan - ja kui juba kutsutakse, tuleb tulla!

"Teadsime juba ennegi, et Eestis on naiste jalgpallis korralik struktuur olemas. Tulime, tutvusime siinse olukorraga ja meile meeldis. Miks siis mitte proovida mängida?" on Sahhinova selgitus lihtne. "Juba see, et klubi kannab Ararati nime, näitab meile palju!" täiendab Asatrjan ning Sahhinova lisab: "Kui keegi kuskil Euroopas selle nime all Armeeniat esindab, tahad kogu südamest nende eest mängida. Ja kahekesi koos oli muidugi ka kergem siia tulla."

Mõlemad tegutsevad lisaks mängimisele Araratis ka treeneritena. "Graafik on niimoodi kokku lepitud, et saame teha kõike, mida vaja. Lisaks õpime, et saada kätte järgmise kategooria treenerilitsents," selgitab Sahhinova, kes on noorusest hoolimata treeneriametit pidanud juba seitse aastat ja omandanud UEFA A-litsentsi. Kolmandat aastat juhendajatööd tegeval Asatrjanil on B-litsents.

Rahulik elu jalgpalli seltsis

Aga muu elu? "Võib öelda, et tegelemegi ainult jalgpalliga!" naerab Sahhinova. "See on siin väga hästi organiseeritud, jalgpallielu on palju aktiivsem kui Armeenias - kogu aeg on lisaks igapäevatööle mingid turniirid, mingid loengud. Naudime seda väga."

"Ja Eestis on nii rahulik!" märgib omalt poolt Asatrjan. "Armeenias on hästi palju inimesi, liikluses on kogu aeg ummikud ja nii edasi. Eestis saab palju rahulikumalt elada ja mulle meeldib see väga."

Armeenias mängisid mõlemad kõrgliigas Jerevani Pjuniku ridades, Asatrjan seejärel ka Lernajini Artsahhis. Kuigi nüüd tuldi Eesti esiliigasse, mängitakse mõlema kinnitusel siin paremat jalgpalli kui kodumaa meistrisarjas. "Algul arvasin, et mis see esiliiga siis ära ei ole. Aga kiirelt sai selgeks, et siin on kõva tase!" selgitab Asatrjan. "Meil on klubis palju noori tüdrukuid, aga nad on väga andekad ja võimekad, suudavad juba praegu väljakul palju ära teha. Ja kui tõuseme kõrgliigasse, saaksid nad seal väga hästi hakkama," usub ta.

Esiliiga võitnud Ararati ootabki nüüd ees üleminekuturniir, kus kohtutakse Meistriliigas mängivate Põlva Lootose ning Pärnu Vapruse ja Viljandi Tuleviku Ühendnaiskonnaga. "Eestis on olemas naiste jalgpalli arendamise struktuur ja meie klubi liigub sama rada pidi. Esiliigas olime esimest aastat, kõrgliigakoha jaht motiveeris meid kõvasti. Kui sinna jõuame, tahame minna mitte ainult osalema, vaid ka tulemust tegema," sõnastab Sahhinova tulevikuplaani.

Vapp südame kohal teeb uhkeks

Tänu Eestis mängimisel said nad koondise treenereid vastase skautimisel veidi aidata. "Tempo on koondisemängudes teine, aga meie olime sellega juba paremini harjunud. Eestil on tugev naiskond, kellega mängimiseks tuleb teha väga-väga palju tööd. Jerevanis ei õnnestunud meil mitmed asjad nii nagu tahtsime, aga kõike seda soovime nüüd parandada," ütleb Asatrjan teisipäevase mängu eel.

Küsimuse peale, mida tähendab neile kutse Armeenia koondisesse, muutub nii Sahhinova kui ka Asatrjani olek silmnähtavalt. Mõlema häälde tekib raskesti kirjeldatav, aga samas ülimalt selgesti tajutav uhkusetunne.

"Minu jaoks isklikult tähendab see, et sa oled väärt oma riiki esindama. Sinu särgil, südame kohal, on sinu riigi vapp. Ning kui sind välja valiti, pead andma sellest südamest kõik, ja näitama, mis sinus peidus on," sõnastab Sahhinova enda hoiaku sügava veendumusega.

"See on suur au. Võimalus esindada oma riiki ja oma perekonda on midagi väga erilist. Ja seda ei saa võrreldagi mis tahes klubi eest mängimisega," lisab Asatrjan.

Armeenia koondis ei löö just sageli väravaid, veel vähem punktimängudes. Rahvuste liiga avakohtumises Kasahstani vastu õnnestus Asatrjanil seda ometi teha ja ehkki lõpuks jäädi külalistele 1:2 alla, kinnitab ta, et kaasnenud emotsioonid ei lähe meelest. "Mu esimene värav koondise eest ... see tunne ei unune. Kahju, et kaotasime, aga tulevad uued mängud. Juba Eesti vastu tahame näidata, et oleme võimelised seda kordama!" lubab ta.