Suve keskpaik on Eesti klubijalgpallis tavaliselt aasta kõige põnevam aeg, sest euromängud võimaldavad end teiste riikide vastu proovile panna, mängus on suured rahad ning tagatipuks on igavesti põnev vaielda selle üle, kui hästi või halvasti Eesti jalgpallil üldiselt läheb.

Üheks euromängude võluks on see, et need ilmuvad ainult lühikeseks ajaks, äratades viivuks ellu suured mõttelennud ja kadudes siis jälle püüdmatusse kaugusse. Vaid korra on Eesti klubidel õnnestunud sinilind pikemaks kinni püüda, kui FC Flora 2021. aastal Konverentsiliiga alagrupiturniirile küündis.

Ent kui euromängude erakordsus on see, mis lisab põhjust nende väärtustamiseks, siis samavõrd on see ka põhjuseks mitte teha ühe aastakäigu resultaatidest kaugeleulatuvaid järeldusi. Statistiliselt tähendusliku valimi saavutamiseks kulub pikki aastaid ja ka siis jääb alati õhku küsimus: kuivõrd on statistika mõjutatud ammustest aegadest ja kuivõrd väljendab see praegust olukorda?

See on asjakohane küsimus ja tuleb tunnistada, et juhuslikkuse mõjusid täielikult kõrvaldada pole võimalik. Ilmselt pole see tegelikult ka soovitav, sest vaidlusruum kuulub jalgpalli olemuse juurde. Ometi on võimalik leida ka püsivamaid pidepunkte, vaadates värskeid tulemusi käsikäes ajalooga ning otsides vastuseid mustritest, mis on kujunenud aastakümnete jooksul.

1992. aastal alguse saanud Eesti klubide euroteekond on olnud piisavalt pikk, et noppida sealt vastuseid mõningatele igihaljastele küsimustele. Kas ja kui kiiresti areneb Eesti jalgpall Euroopa kontekstis? Millised klubid on Eesti jalgpalli lipulaevad Euroopas? Milliste riikide klubid on Eesti klubide jaoks kõige soodsamad vastased?

*

Statistika 14. juuli seisuga. Allikad: "Estonian Football 100 Years", Wikipedia, Soccerway.

Eesti klubid on pidanud tänaseks ühtekokku 305 mängu erinevates eurosarjades, mille hulka kuuluvad Meistrite liiga, Euroopa karikavõitjate karikas, UEFA karikas, Intertoto karikas, Euroopa liiga ja värskeimana Konverentsiliiga.

Nende eurosarjade vastasseise on moodustatud erinevate loogikate järgi ja neid on mängitud erinevate turniirisüsteemidega. Ent lähtudes jämedast eeldusest, et üldjoontes on alati tegemist sarjadega, mis on mõeldud viima kokku samalaadse staatusega klubisid erinevatest riikidest, siis võib lihtlabane võiduprotsent pakkuda meile läbi aastate üsna hea pildi.

Neist 305 euromängust on Eesti klubid võitnud normaalajal 50 mängu (16,4%), viigistanud 59 (19,3%) ja kaotanud 196 (64,3%). Ning nagu allolev aastateülene graafika värvikalt illustreerib, hõlmavad võidud ja viigid ajapikku suuremat osakaalu, näidates seega üldjoontes kasvavat konkurentsivõimet.

Teiseks oluliseks näitajaks on väljalangemismängud, mis on tüüpiliselt (kuigi mitte alati) euromängude eelringide turniirisüsteemi aluseks ning koosnevad üldjuhul kahest kohtumisest - kodus ja võõrsil. Üksikmängude tulemused pakuvad küll suuremat valimit, kuid need võivad ka suurema tõenäosusega eksitada, sest tihti tuleb ette olukordi, kus näiteks kaotus võib võrduda klubi jaoks edasipääsu seisukohalt hoopis võiduga.

Edasipääsude statistika peaks olema usaldusväärsem näitaja, sest justnimelt edasipääsu nimel ja sellega kaasnevate rahasummade nimel eelringe ju mängitaksegi. Eesti klubid on pidanud aastate jooksul edasipääsemise nimel maha 148 kahevõitlust. Neist on võidetud 29 (19,6%) ja kaotatud 119 (80,4%).

Allolev graafika kinnitab, et ka edasipääsude poolest on Eesti klubid läbi aastate ilmselgelt konkurentsivõimelisemaks muutunud. Veel kunagi pole juhtunud, et Eesti klubid suudaksid ühel hooajal alistada rohkem kui pooled oma vastastest, ent lähiajaloos on korduvalt sellele lähedale jõutud. Alates 2014. aastast kuni eelmise aastani võideti rohkem kui 30% vastasseisudest.

Ent kas see konkurentsivõimelisus kehtib ikka kogu Eesti jalgpalli kohta või seisab kõik paari hiiglase turjal? Kes on Eesti klubijalgpalli tegelikud vedurid?

Kuna kohad päikese all on piiratud ning edu kipub looma eelduseid täiendavaks eduks, siis on domineerivate klubide ring jalgpallis reeglina üsna püsiv. Erandiks pole ka Eesti, ent kui me otsime eurosarjade lipukandjaid, siis aja jooksul on meie vedurid siiski koormust jaganud. Pikka aega oli Levadia see, kes Eestit kaardil hoidis, mingil hetkel võttis selle rolli enda kanda Kalju ning viimastel aastatel hiilgab eelkõige Flora.

Nii pole üllatav, et võiduprotsentide alusel on need kolm klubi siiani selgelt teistest ees, aga omavahel küllaltki võrdsete näitajatega. Ühtlasi on tegu ka absoluutnumbrite poolest Eesti kõige teenekamate eurosarjaklubidega: Floral on vöö vahel koguni 77 euromängu, Levadial 75 ja Kaljul 39. Neile järgneb 36 euromänguga Narva Trans, kelle tulemused ei kannata aga mingisugust kriitikat.

Vaadates kahevõitlusi järgmisse ringi pääsemise nimel, selgub, et ainult kuus Eesti klubi on üldse kunagi eurosarjas oma vastase seljatanud.

Paide Linnameeskonna esimesed sammud Euroopas tingivad statistiliselt kentsaka olukorra, kus nad on tänaseni võitnud vaid ühe eurosarjamängu kümnest, aga eelmisel suvel läbitud kaks eelringi teevad neist protsentuaalselt Eesti edukaima vastaste-murdja.

Absoluutarvu poolest on enim duellivõite kirjas Levadial (12), kellele järgnevad Kalju (7) ja Flora (6). Nende kolme klubi arvel on koguni 86% Eesti klubide edasipääsudest eurosarjades.

Milliste riikide klubide vastu võivad Eesti klubid ennast suurte ja võimsatena tunda? Võib-olla San Marino vastu. Levadia purustas 2014. aastal San Marino klubi La Fiorita koondskooriga 8:0, mis tähistab tänaseni Eesti klubide suurimat triumfi eurosarjades.

Mitte ühegi teise riigi klubide vastu ei ole Eesti klubid aga suutnud võita üle 50% mängudest, nii et üldjoontes ei tasu meil kunagi laiata, ükskõik kui väikese maa klubi meile vastu loositakse.

Tõeliseks õudusunenäoks on siiani osutunud Sloveenia klubid, kellele on Eesti meeskonnad kaotanud kõik 11 euromängu. Kentsakas saldo on aga Belgia klubidega, kellele Flora, Paide ja Viljandi Tulevik on eranditult kõik mängud kaotanud, aga kelle vastu pärineb Eesti klubide ainus positiivne tulemus ... Transilt, kelle läbi aegade ainus platsil saavutatud euromänguvõit pärineb 2005. aastast KSC Lokereni üle.

Edasipääsude statistikat vaadates jääb valim UEFA liikmesriikide peale laiali jaotatuna õige napiks ning see avab ukse veidratele anomaaliatele. Näiteks see, et Eesti klubidel on positiivne saldo ette näidata täpselt seitsme riigi klubide vastu, kelle hulka kuuluvad Holland ja Portugal!

Enim kordi on Eesti klubid nokauteerinud Soome ja Islandi klubisid, kes on mõlemad saadetud ööbikuid kuulama kolmel korral. Samas on meil nende riikide klubide vastu ikkagi negatiivsed saldod ning Soomelt on meie klubid saanud vastu koguni üheksa nokauti - ükski teine riik pole meile nii palju kolakat andnud.

Väga kehvasti on Eesti klubide käsi käinud ka Sloveenia ja Taani klubide vastu - mõlema maa klubidele on kaotatud kõik kuus väljalangemisheitlust. Aga vähemasti oleme me Lätist ja Leedust paremad, eksole? Nojah, statistika seda küll hetkel ei kinnita, aga ilmselgelt ei ole see lõplik tõde ...