Kahe esimese turniiri edu ja populaarsus andsid UEFA-le julgust nimetada asja õige nimega – esimest korda ei kandnud turniir enam Euroopa Rahvuste Karika (European Nations Cup), vaid Euroopa meistrivõistluste nime.

Valiksarja registreerus 31 koondist. Erinevalt eelmistest kordadest ei selgitatud nelja finaalturniiril osalejat karikasüsteemis, vaid esmalt moodustati kaheksa valikgruppi, mille võitjad kohtusid kodus-võõrsil süsteemis veerandfinaalides.

Kui 1964. aasta EM-il osales ka tiitlikaitsja, siis 1968. aastal mitte, kuna Hispaania kaotas kaheksa parema seas kahe mängu kokkuvõttes 1:3 kaks aastat varem oma esimese MM-tiitli omanud Inglismaale.

Bulgaaria võitis kodus Itaaliat 3:2, aga kaotas võõrsil 0:2. Ungari oli Nõukogude Liidust esmalt üle 2:0, aga kaotas kordusmängu 0:3. Neljas finaalturniiril osaleja oli Jugoslaavia, kes pärast Marseille's Prantsusmaaga tehtud 1:1 viiki sõitis neist Belgradis 5:1 üle.

Turniiri korraldajaks valiti Itaalia, kes kohtus esimeses poolfinaalis Nõukogude Liiduga. Normaalajal väravaid ei löödud, lisaajal samuti mitte. Penaltiseeriat polnud 1968. aastal veel leiutatud ning viigilise tulemuse korral oli tavaks pidada paari päeva pärast uus mäng. Selle jaoks polnud aga EM-il aega, sest juba kolm päeva hiljem pidid toimuma pronksimäng ja finaal.

Juhend nägi ette markantse lahenduse – finaali pääsev meeskond pidi selguma liisku heites. Lääne-Saksamaa kohtunik Kurt Tschenscher kutsus meeskondade kaptenid riietusruumide lähedal enda juurde ja võttis taskust mündi. Kulli ja kirja viskamises saatis edu itaallast Giacinto Facchettit. Teine poolfinaal oli hoopis tavalisem – Inglismaa kaotas 0:1 Jugoslaaviale.

Kui MM-idel on Inglismaa mõlemad pronksimängud (1990 ja 2018) kaotanud, siis oma EM-ide ainsa nad võitsid (arvestades, et alates 1984. aastast EM-idel enam pronksimängu ei peeta, siis ilmselt inglaste 100% saldo säilib), olles Nõukogude Liidust üle 2:0. Esimese värava lõi Bobby Charlton, teise kaks aastat varem MM-finaalis Lääne-Saksamaad kaabutrikiga kostitanud Geoff Hurst.

Finaali avamäng jäi 120 minuti järel 1:1 viiki, aga kuna seekord polnud kalendris kirjas järgmisi kohtumisi, mis tuli ilmtingimata ära pidada, siis jäi münt kohtuniku taskusse, vaid Euroopa meister pidi selguma kaks päeva hiljem peetavas uues matšis. Seal võitis Itaalia Jugoslaaviat 2:0 ja tuli Euroopa meistriks nii, et lubas endale 330 minutiga lüüa ainult ühe värava.

Poolfinaalid: Itaalia - Nõukogude Liit 0:0 (mündiviskega edasi Itaalia), Jugoslaavia - Inglismaa 1:0
Pronksimäng: Inglismaa - Nõukogude Liit 2:0
Finaal: Itaalia - Jugoslaavia 1:1 (la), Itaalia - Jugoslaavia 2:0 (lisamäng)