"Hea lugu neile, kes kritiseerivad naiste jalgpalli!" Ja sellestki, mida teha rahalaeva oodates

20. AUGUST 13:30

Laura Jaansen

Endine tippmängija ja SK Branni juhatuse liige Siv Skard. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Selleks, et naiskonnast saaks üks korralik kook, on vaja klappima hulka toiduaineid. Ajalooliselt populaarsem meeste jalgpall hoiab samal ajal ahje huugamas. Norrakate SK Brann on näidanud ette, kuidas kahe peale kokku küpsetatakse lausa vägev tort!

Vaata artikli lõpust ka Liisi Troska galeriid konverentsist!

Eesti Jalgpalli Liidu korraldatud Euronicsi naiste jalgpalli konverentsi võtmeesineja oli Norra kõrgliigaklubi SK Branni juhatuse liige ja endine tippmängija Siv Skard. Ta jagas norrakate edulugu, millesarnast on kuskil mujal uuesti kirjutada üpris keeruline.

Branni naiskonna teekond algas mõned aastad tagasi, kui klubi otsustas lüüa tippude seas kaasa ka naiste jalgpallis. Et sinna võimalikult kiiresti jõuda, võeti oma tiiva alla ja kodustati samuti Bergenist pärit Sandviken. Naiskond, kes oli aasta varem (2021) kroonitud Norra parimaks. Samas naiskond, kes mängis sadakonnale peale, ehk kõhklusruumi - eeskätt läbi meedia - jagus.

Perfektsest tormist strateegiani

See, et Brann on täna kõrgelt hinnas nii meeste kui naiste jalgpallis, pole Skardi sõnul täielikult klubi kätetöö. Ta tõi välja, et nende ülesandeks oli luua strateegia, mis paisus teatud tingimustes-olustikus ja fännide lõõmava kire keskmes. Ehk kui lüüa need kolm osa lahku, hoolitses justkui muu maailm neist kahe eest.

"Ma kutsun seda perfektseks tormiks," sõnas ta, kirjeldades klubi katastroofilist 2021. aastat. Alustuseks saadi suvel maha üle käte läinud ja seega ka välismeedias kirgi kütnud koroonaaegse peoga. Sellele lisaks kukkus esindusmeeskond tippliigast välja. Klubis vaadati üksteisele otsa nii, et lendas ka päid.

Aga just see oli heas mõttes võtmekohaks. "Meie fännid ja Bergeni elanikud janunesid millegi positiivse järele," särasid Skardi silmad. Värskelt meistriks koonitud Sandvikeni üle võtmisega polnud võimalik mööda panna.

Skard selgitas värvikalt, miks läks Branni naiskond hästi lendu. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Ja see polnud Branni jaoks lihtsalt tulekustutusstrateegia, et meestest vaadataks mööda. Klubi ninamehed istusid maha ja rõhutasid, miks tahab Brann oma naiskonda. "Naiskond annab meile veel ühe võimaluse olla oma klubi üle uhke," kõlas kübeke avaldusest. "Kasvatame uusi kangelasi oma lastele ja saame seeläbi terviklikuks klubiks. Klubiks, mis peegeldab tänapäeva ja ühiskonda, milles me elame."

Branni strateegia oli algusest peale arvestada naiskonnaga täpselt samamoodi nagu meeskonnaga. Alustades vormivärvidest ning lõpetades sarnase riietusruumiga, millest sammuti mängima ühele ja samale 17 tuhat pealtvaatajat mahutavale areenile. Polnud vahet, kas naiskond müüb selle välja või mitte - nagu mõni on takistuseks välja toonud.

"Teadsime, et me ei saa teha seda korralikult, ilma et nad koliksid meie ühisesse koju. Me ei taha, et nad tunneksid end kui külalised meeste klubis," rõhutas Skard ja lisas sekka, et Branni naiskond - kelle nimekaim liige on 20-aastane Norra koondise äss Signe Gaupset - on täisprofessionaalne.

Hoopis mehed söövad naiste torti!

Muidugi ei tule see kõik rahata. Brann meeskonnana ei olnud neil päevil teab mis edukas (ja seega rikas), vaid kukkus hoopis kõrgliigast välja. Pärast esiliiga võitu 2022. aastal naasti Eliteserienisse kahe järjestikuse hõbemedaliga. Käimasoleval hooajal näib seis olevat pronksine, naiskond on aga liidrikohal.

Skard rääkis, et tänasesse päeva jõuti tänu Branni rikkaimale mehele, ettevõtjale ja filantroobile Trond Mohnile, kes suunas koos Sparebankeni pangaga Branni ligi 7,5 miljonit eurot. Aga mitte lihtsalt Branni, vaid selleks, et klubi keskust uuendada vastavalt naiskonna vajadustele.

See klappis täpselt klubi tolleaegsete puudujääkidega - põhiareeni ja treeningväljakute muru vajas hädasti uuendamist. Laualt käis läbi kunstmurule üleminek, kuid see lükati kiirelt kõrvale, sest Brann ei taha olla "plastikust klubi". Samas oli raske meelitada tippmängijaid pallima kehvale murule.

Skard sidus kaks nöörijuppi loogiliselt kokku: "Meeste jaoks suur probleem sai lahenduse tänu naiste kaasamisele." Ehk naistele mõeldud rahastusega tehti korda kõik väljakud, mida Brann kasutab. Sealjuures sai põhistaadioni kate hübriidlahenduse, mis on põhjamaistes kliimades ideaalilähedane lahendus.

Naiste jalgpalli konverents võeti soojalt vastu. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

"Hirm, et naised tulevad ja söövad meeste kooki, pöörati ümber: mehed said maitsvama koogi tänu naistele. See on hea lugu rääkida neile, kes kritiseerivad naiste jalgpalli," muigas Skard.

Mida saame Eestis ära teha?

Seda, et mõni miljonär tõstaks käe üles ja pakuks end naiste jalgpalli toetama, naljalt ei juhtu. Ka ei tundu siinseid klubisid ümbritsevat selline kogukond - kusjuures kõikide Norra klubide omanikeks on klubiliikmed - nagu Bergenis. Ehk et Branni edulugu pole võimalik Eesti jalgpalli selliselt üle tuua.

Küll aga andis Skard hulga käegakatsutavaid mõttekohti. Ta kirjeldas, millise suhtumisega võtsid Branni naiskonna vastu klubi fännid. "Kahekordne doos Branni - super!" meenutas ta ühe esifänni reaktsiooni. Ent seegi suhtumine rajanes algselt teeskle-kuni-õnnestub-põhimõttel, sest tõelist fännisidet pole võimalik lihtsalt alustada. Luges, et keegi oli avatud andma naiste jalgpallile võimalust.

"Selliste arvamusliidrite olemasolu oli võtmetähtsusega. Kui nemad ütlevad midagi, siis teised tulevad järgi," rõhutas ta. Praegu käib Branni naiskonna mänge vaatamas keskmiselt 2,6 tuhat inimest, mis ületab liiga keskmise näitaja neljakordselt.

Teise tähelepanu küsiva nüansina tõi ka treenerina töötav Skard välja klubide ja lapsevanemate levinud suhtumise tüdrukute jalgpalli. Ta kirjeldas, kuidas poisid leiavad juba väiksena loomuliku tee jalgpallini. Ja tüdrukud? "Aga nad pole huvitatud," andis ta klassikalise vastuse olukorras, kus neidudele pole antud isegi võimalust olla huvitatud. Nii lõi ta ise tüdrukute võistkonna, kes mängib koos mitmendat aastat.

Järgmine kitsaskoht tuleb sisse treeningkordade arvus. Kui poisid käivad trenniks kokku keskmiselt kolm korda nädalas, siis tüdrukud kahel päeval. Jällegi - sest mingi väite põhjal pole nad jalgpallist nii huvitatud. Samas kirjeldas Skard Norras tehtud uuringu tulemusi, mille põhjal enamus tüdrukuid tegelikult soovib rohkem harjutamas käia.

Viimaseks murekohaks peab ta seda, et tüdrukute iidolid pärinevad meeste jalgpallist. Ehk et vanemad - peamiselt isad - toetavad tütarde jalgpalluriteed küll, kuid viivad neid oma huvist ja harjumusest meeste mängule. See ei ole tingimata vale, sest päeva lõpuks jalgpall on jalgpall ning igasugune tugi viib edasi. Samas vajavad tüdrukud selliseid iidoleid, kelle särkidesse-putsadesse päriselt pürgida annab.