Poolkaitsja Evelyn Šilina (22) rääkis intervjuus Soccernet.ee-le, et tegi Eesti tippjalgpallist pausi motivatsioonikaotuse tõttu, tundes end tühjaks põlenuna. Uuesti koges ta mängust naudingut mullu suvisel rannajalgpalliturniiril. Aasta lõpus tundis Šilina juba tugevat soovi Meistriliigasse naasta ning oli suhtluses kahe klubiga. Lõpuks valis ta JK Tabasalu, kuna eelistas alustada uues kohas puhtalt lehelt. Välismaale profimängijaks jõuda tal aga ambitsioon puudub.

FC Štrommis alustanud ning noorena ka Puuma JK ja TJK Legioni särke kandnud Šilina esindas Meistriliigas Pärnu JK-d (2017-2019) ja Tallinna Kalevit (2020-2021), enne kui tegi hooaja 2021 järel jalgpallist 1,5-aastase pausi.

Eesti naiste A-koondises jõudis Šilina enne pausi mängida seitse korda. EM-valikkohtumistes Hollandi, Türgi ja Sloveenia vastu kuulus ta Eesti põhikoosseisu.

Meistriliiga väljakule naasis Šilina 1,5-aastase pausi järel Tabasalu särgis tänavu 6. juulil. Tema kolm juulikuist kohtumist lõppesid kõik kaotustega (1:4, 1:4, 0:3).

3. augustil tegi Šilina Tabasalu eest esimese täismängu (90 minutit) ning lõi ka esimese värava, aidates viiendal tabelireal paikneva naiskonna Saku Sportingu vastu 2:2 viigini.

Evelyn, miks pärast hooaega 2021 Eesti tippjalgpallist pausi tegid?
Ausalt öeldes oli kõik üsna proosaline. Esiteks pidin oma prioriteedid ümber vaatama, sest alustasin iseseisvat täiskasvanuelu. Ning teiseks tundsin end lihtsalt tühjaks põlenuna.

Mõnda aega ei pakkunud jalgpall mulle enam rõõmu ega uusi elamusi. Üha sagedamini tekkis peas küsimus: "Miks nõutakse minult täielikku professionaalsust, kui see on lihtsalt minu hobi?" Motivatsioonikaotus on naiste jalgpallis alati olnud levinud probleem, eriti noorte seas. Ning see puudutas ka mind.

Mida selle pausi ajal tegid? Kas jalgpalli ka vahel ikka puutusid? Kas käis ka läbi mõtteid, et loobud üldse jalgpallist ja ei tulegi enam Meistriliigasse tagasi?
Pausi ajal sain lõpuks tundma vabadust nautida õhtuid ja nädalavahetusi. Peamiselt tegelesin samasuguste asjadega nagu iga teine üliõpilane: öösel lõbutsesin, päeval õppisin ja õhtuti töötasin.

Ei mõelnud jalgpallile kuni 2022. aasta juulini, kui mind kutsuti suvepealinna rannajalgpalli turniirile. Mida veel öelda, läksime lõbu pärast, mängisime lõbu pärast ja võitsime turniiri lõbu pärast. Pärnus sain taas kogeda mängust naudingut ja meenutada, miks ma seda spordiala nii väga armastan. Lisaks mängisin seal ühes võistkonnas Tabasalu mängijatega, mis võimaldas mul nendega lähemalt tuttavaks saada. Tekkis mõte liituda mõne Rahvaliiga tiimiga, kuid tol hetkel ei tulnud Meistriliigasse naasmine isegi pähe.

Kuidas jõudsid nüüd otsusele tagasi tulla, kas keegi käis Sind veenmas ja meelitamas? Kas igatsesid Meistriliigat kõvasti? Miks valisid just Tabasalu, mitte näiteks Kalevi, kus olid viimati mänginud?
Igal jalgpalliga seotud üritusel leidus alati keegi, kes küsis: "Kuhu sa kadusid?" Ja: "Millal tagasi tuled?" Lisaks ei lõpetanud mu ammune sõbranna Laada [Tereštšenkova] minu tulevikuplaanide kohta küsimist ja uuris, kas need on jalgpalliga seotud.

Kuid esimese otsese pakkumise sain alles Aastalõputurniiril 2022. Rääkisin nii Tabasalu kui ka Kalevi treeneritega ja lubasin neile teada anda mai keskel, kui olen lõpetanud õpingud. Sel ajal oli mu soov naasta juba tugev, ootasin lihtsalt sobivat võimalust.

Mais lõppes kõik minu kasuks ja mul oli vaja vaid valida, kelle juures mängida. Kaleviga seostusid soojad mälestused. Kahjuks olin lahkunud meeskonnast kriisi ja treenerivahetuse ajal, mis oli jätnud kerge ebameeldiva järelmaitse. Mulle meeldis mõte alustada, nagu öeldakse, puhtalt lehelt uues kohas.

Tabasalu võistkond oli suurepärane valik. Ma ei väsi kordamast, et pean Tabasalu naiskonda Meistriliigas kõige perspektiivikamaks. Siin on rohkelt noori jalgpallitalente, kellest suurem osa on ka klubi kasvandikud. Samuti oli minu jaoks suureks plussiks see, et siin mängib mitu minu vana head tuttavat Pärnu naiskonnast.

Olid jõudnud ikka päris heale tasemele - hooaeg 2020 oli Sul eriti hea, pääsesid naiste A-koondise valikmängudes põhikoosseisu ja Sind valiti Kalevi hooaja parimaks mängijaks. Kuidas Sa tunned, kuidas see 1,5-aastane eemalolek selles mõttes mõju avaldas, et potentsiaalne aeg veelgi edasi areneda läks kaduma ja võib-olla on nüüd koondisesse tagasi saada raskem? Ega Sa 1,5 aasta tagust otsust ei kahetse?
Teha paus oli minu teadlik otsus, seega ma ei kahetse seda. Püüan üldse mitte kunagi midagi kahetseda.

Kui mõtlesin väljakule naasmisele, hirmutas mind mõte, et ma ei pruugi jõuda samale tasemele. Kuid mind rahustasid ja innustasid lood nendest, kes pidid pausi tegema näiteks tervislikel põhjustel. Kui nemad suutsid jõuda tagasi samale tasemele, siis suudan kindlasti ka mina.

Mis puudutab koondist, siis on selge, et sinna pääsemine on nüüd keerulisem. Võistkond on saanud ühtsemaks, lisaks on uute treeneritega naasnud ka mõned võtmemängijad ning üldiselt on näha, et ühine atmosfäär on tugevnenud. Ja muidugi head tulemused räägivad enda eest. Seal koha väljavõitlemine ei saa olema lihtne ülesanne. Praegu ma seda enda prioriteediks ei sea. Kavatsen kõvasti treenida ja kui treenerid arvavad, et olen juba valmis taas esindama oma riiki rahvusvahelisel tasandil, siis võtan pakkumise uhkusega vastu.

Kuidas oli esmakordselt pärast 1,5 aastat tagasi Meistriliiga väljakul olla? Ja mis tunne oli mängida kohe oma eelmise koduklubi Kalevi vastu?
See oli kindlasti erutav. Kuid väljakule astudes tundsin end kindlalt. Usun, et see, et esimene vastane oli Kalev, pigem rahustas mind. Ma tean nende tugevaid ja nõrku külgi nagu ei keegi teine. Üldiselt oli kodune tunne. Ka oli väga rõõmus näha jälle kõiki tuttavaid nägusid ja kuulata palju meeldivaid sõnu.

Kas esimeste mängude põhjal tundub Meistriliiga olevat 1,5 aastaga kuidagi muutunud ka, kas oli midagi harjumatut või tundus kõik sama, nagu poleks vahepeal eemal olnudki?
On rõõm näha, et iga aastaga suudab üha enam meeskondi säilitada oma taseme terve hooaja jooksul. Liiga üldine tase on muutunud ühtlasemaks ning lisandunud on suur hulk noormängijaid.

Saku püsib endiselt samal kõrgel tasemel, Tammeka on teinud märgatava arenguhüppe, Kalev on leidnud oma mängustiili ning Viimsi uustulnukad jätkavad meie üllatamist. Olen kindel, et sel aastal säilib intriig kogu hooaja lõpuni. Kõik on muutunud paremuse suunas.

Kui kaua oled nüüd Tabasaluga treeninud ja kuidas oled seal kohanenud? Milliseks hindad tiimisisest konkurentsi?
Tabasaluga liitusin mai lõpus. Tore on näha, et kõik lähenevad treeningutele ja mängudele professionaalselt. Alates mängijatest kuni fännideni, ja loomulikult suur tänu klubi juhtkonnale tohutu toetuse eest.

Oli väga ebatavaline tunda end uues võistkonnas kogenud mängijana, mitte noore uustulnukana. Olin elevil, sest suurem osa meeskonnast mängib juba lapsepõlvest saati koos, aga mind võeti soojalt vastu. Peale minu liitus meeskonnaga ka Marie [Heleen Lisette Kikkas], mis tõstis konkurentsi taset veelgi. See aitab kindlasti meeskonna arengule kaasa, kuid võib põhjustada mõnede mängijate jaoks mänguaja vähenemist ja motivatsioonilangust. Mäletan, kui emotsionaalselt ja füüsiliselt keeruline oli noorena konkureerida kogenud mängijatega. Tahaksin nii palju kui võimalik toetada pealekasvavat põlvkonda ja olla heaks eeskujuks.

Mitmendale kohale Tabasalu võiks Meistriliigas platseeruda? Kas oli suur pettumus, et esimesed kolm mängu järjest lõppesid kolmeväravalise kaotusega?
Kuna ma ei olnud meeskonnaga hooajaeelse ettevalmistuse ajal, mil tavaliselt arutatakse eesmärke hooajaks, ei saa ma täpselt öelda, millele Tabasalu alguses lootis. Isiklikult arvan, et meeskond vääriks kohta esimeses kolmikus.

Meil õnnestus ootamatu kaotusteseeria lõpetada. Punktide kaotamine on muidugi pettumustvalmistav. Kuid minu arvates on ebastabiilsus noore koosseisu üks omadustest ja selle kallal tuleb lihtsalt töötada. Loodan, et see on noortele mängijatele hea õppetund. Lisaks ei tohi unustada, et hooaja vaheajal olid paljud mängijad koondistes ja neil ei olnud võimalust rahulikult puhata.

Viimane mäng Sakuga andis meile uue hingamise. Me katsetasime uut formatsiooni ja viisime ründemängu paremale tasemele. Kuid vähemalt minu jaoks on kõige tähtsam see, et mängijatel hakkasid lõpuks silmad särama. Jätkame samas vaimus.

Mis on nüüd Su edasised plaanid jalgpallurikarjääris? Kui suured ambitsioonid Sul on?
Minu põhieesmärk on tunda rõõmu oma armastatud spordialast. Ausalt öeldes ma ei näe ennast välismaal professionaalselt jalgpalli mängimas. Jalgpall on minu jaoks eelkõige hobi, ning väljak on koht, kus saan sõpradega mõnusalt aega veeta. Ma kardan, et kui see muutuks tööks, siis kaoks rõõm ja muutuks kogu protsess rutiiniks. Pärast pausi mõistsin, et ei taha, et minu elu keerleks ainult jalgpalli ümber. Vähemalt praegu.

Hetkel on plaanis jõuda tagasi endisele mängutasemele ja tuua naiskonnale maksimaalset kasu. Liigun vooluga kaasa ning vaatan, kuhu see mind viib.