Harju JK Laagri tegevjuht Kalmar Liiv on olnud klubi teekonna juures alates selle sünnist. Mees, kes kunagi ise ka klubi eest platsile jooksis, on nüüdseks üks neist, kes oma kodukoha meeskonna Eesti klubivuti tippu on viinud. 

Harju teekond on Eesti jalgpallis midagi erilist. Nimelt on klubi viie aasta jooksul purjetanud kolmandast liigast Premium liigasse, tehes seda ilma ühegi vahepeatuseta. Kogu protsessi juures on suurt rolli mänginud ka Harju tegevjuht Liiv, kes on kiire tõusu juures pidanud tegema klubi majandusliku ja organisatoorse poolega. Soccernet.ee-le rääkis Liiv Harju teekonnast tippu, sellega kaasnevatest rõõmudest ja muredest ning Eesti Jalgpalli Liidu valimistest. 

Kalmar, kuidas sa ise jalgpalli juurde jõudsid?
Alustan sellest, et olen terve elu elanud Laagris. Mingil hetkel, ilmselt 1995., 1996. või 1997. aastal, tekkis Laagris päris suur hulk ühes vanuses poisse, kes tahtsid jalgpalli mängida. Siis kutsuti siia treeneriks legendaarne Uno Piir. Tegelikult oli minu esimene ja ka ainus nooruspõlve jalgpallitreener just tema, kes tegutses klubi all nimega RSK Kuuse. Minu teekond sai alguse umbes üheksa-või kümneaastasena. Kui ma jalgpalli läksin, oli seal minu vend ja kamp erinevaid naabripoisse. Nii see kõik algaski ja varsti mängisin ma jalgpalli juba täiesti regulaarselt.

Kuidas sai alguse Harju lugu?
Alguses oli see nii, et Harju JK mõte tuli tegelikult praeguselt peatreenerilt Lauri Nuumalt ja Lauri Eskolt. Nemad viskasid õhku idee, et võiks teha uue klubi, mille nimi ühendaks kõiki ümberkaudseid valdasid. Ei saa ju minna Kiili treeningule nimega FC Laagri, see lihtsalt ei klapi. Aga Harju seevastu kõlab õigesti, sest Harju on ju Laagri, Harju on Kiili, Harju on Rae. See nimi oli kohe selline, mis kõnetas kõiki.

Mina tulin peagi kampa, sest nad otsisid inimesi, kellega seda asja päriselt tegema hakata. Olin nendega juba varem koostööd teinud ja nii otsustasimegi, et teeme selle asja koos ära. Paneme klubi püsti ja hakkame pihta.

Mis aastatel see toimus?
Juriidiliselt sai klubi loodud 2009. aastal, aga esimene päris trenn toimus kusagil 2010. aasta septembris. Nii et võib öelda, et meil on justkui kaks sünnipäeva. Ühtepidi tähistame ametlikku, dokumentides olevat 2009. aastat, teine on aga see aeg, kui hakkasime tõsiselt treenima ja alustasime reaalselt tegevust. 

2019. aastal kolmandas liigas ja 2023. Premium liigas, korralik karussell. Kust tuli selline ambitsioon, et viie aastaga nii suur hüpe teha?
Meie ambitsioon sündis sellest, et nägime igas piirkonnas aastas sündimas üht-kaht või kolme-nelja eriti andekat mängijat. Mõtlesime, et mingil hetkel tuleb nad kokku tuua, et nad saaksid koos areneda ja kõrgemale tasemele pürgida. Küsimus oli, et millal seda kõike teha. Idee oli meil selge, et koguda kokku parimad noored ja pakkuda neile kvaliteetset keskkonda. Sellepärast otsustasimegi katta võimalikult palju piirkondi ja need Harju alla koguda. Rahvaarvult pole piirkonnad Tallinnaga võrreldes küll suured, aga kui vaadata väljaspoole pealinna tervikuna, siis oli see juba korralik baas ja andis võimaluse leida häid mängijaid. Sellest sündiski meie ambitsioonikate eesmärkide tagaajamine.

Teiseks, me ei tahtnud lihtsalt teha nii, nagu kõik teised Eestis. Algusaastatel käisime ennast välismaal palju koolitamas. Õppisime, kuidas seal tehakse ja mõtlesime, mida meie peaksime teisiti tegema, et sellele lähemale jõuda. Lähenesime jalgpallile metoodiliselt teistmoodi. Alustasime kuue- ja seitsmeaastaste poistega ning ei võtnud kohe vanemaid mängijaid. Esimesed aastad keskendusime täielikult noortele ja alles mõne aja pärast tekkis meil võimalus esindusvõistkonda üles ehitada.

Me alustasime esindusvõistkonnaga umbes 2015 või 2016, aga alguses mängis see neljandas liigas ja oli pigem amatöörtasemel. Seal sai selgeks, et peame alustama oma kasvandikega. 2019 võitsime kolmanda liiga ja siis said esimesed meie kasvandikud juba mängida, teises liigas oli neid veel rohkem, aga siiski veel väike osa.

Teiega liitus 2020. aastal ka Premium liigas 128 kohtumist pidanud Andre Järva. Kas ütleksid, et just tema on üks teie edu rajajatest?
Andre on tõesti mängija, kes meid väga palju aidanud on. Aga enne kui temast rääkida, tahaksin välja tuua mehed, keda kutsume klubi legendideks. Esimene neist on Erik Listmann, kes lõi kolmandas liigas väga palju väravaid. Teine oli Laagri poiss Ken-Glaid Nool, kes koos Erikuga kolmanda liiga võrgud puruks lõi. Kolmandana kindlasti minu enda vend Silver Liiv, kes oli kahel hooajal ka meeskonna kapten. Lisaks Siim Suppi, Martin Pley, Mikk Tomson ja Magnar Vainumäe, kellest igaühel oli oma selge ja väga tähtis roll.

Teises liigas liitus meiega Järva, kes on ühtlasi ka Uno Piiri lapselapselaps. Tema roll teises liigas oli suur, ta tõesti tassis meid väravate löömisega. Muidugi oli Andre selles pundis kõige nimekam mängija ja ta aitas meil tõusta kolmandast liigast Premium liigasse välja. Selliseid mängijaid saab tõesti nimetada klubi legendideks. 

Millised olid kõige suuremad raskused madalamates liigades mängides?
Sportlikult tähendab liigataseme võrra tõusmine uut konteksti ja täiesti uut dimensiooni. Kolmandas ja teises liigas oli kõige keerulisem leida mängijaid, kes oleks piisavalt head ja tahaksid jalgpalli ka tõsiselt võtta. Pigem oli tahtjaid, aga siis polnud taset või oli tase aga siis polnud enam tahtmist. Piisava sportliku taseme ja motivatsiooniga mängijate leidmine, kes tahaks jalgpalliga ka tõsiselt tegeleda, oli kõige suuremaks mureks.

Kuidas kulges samm Esiliiga B-st ja Esiliigast Premium liigasse? Kas oli mingi hetk ka tunne, et lagi tuleb vaikselt ette?
Kui aus olla, siis sellist tunnet, et lagi tuleks ette, mul ei tekkinud. Tagantjärgi mõeldes polnud mul isegi aega selle peale mõelda, mis järgmisel hooajal saab, sest need aastad läksid nii kiiresti. 

Kui oled näiteks Esiliigas, siis teed ühe hooaja ära, tunnetad taset ja oskad järgmiseks hooajaks juba palju paremini eelarvet paika panna, mängijaid valida ja treenida. Meie jaoks läks see aga väga kiiresti ning paari esimese mänguga saime kohe tunnetuse kätte ja panime oma sihikud paika. Meil polnud kaotuste puhul aega pead norgu lasta, sest kogu energia läks edasi liikumisele. 

Teil oli kunagi ka noorteakadeemia, mis sellest saanud on?
Ütleme nii, et akadeemia mõte tuli Euroopa mõtteviisi pealt. See oli pigem soov eristada jalgpalli kui harrastust ja jalgpalli kui sooritust. Akadeemia oli nagu sooritusosakond. Eestis ei olnud tollal kedagi, kes niimoodi oleks mõelnud, et peaks olema eraldi osakonnad. Euroopa mõistes tähendab akadeemia näiteks majutust, toitlustust ja muid elamise korralduslikke asju, aga meil oli lihtsalt sooritusosakond, kuhu kogusime parimad poisid.

See mentaliteet, et peab olema sooritus osakond, on oluline, sest kui kõik on segamini, ei pruugi tulemus olla optimaalne. Kui on eraldi grupid, mis keskenduvad tõsiselt arendamisele ja tehnika lihvimisele, on tulemus parem. See ei tähenda, et noortes peab kohe võitma hakkama. See võib juhtuda, aga see ei ole eesmärk omaette. Tippjalgpall ei sõltu sellest, kas noorteturniir võideti. Noorsportlased arenevad erinevalt, nii füüsiliselt, tehniliselt kui ka mentaalselt. Mõned arenevad kiiremalt, osad loobuvad ja mõni areneb hiljem. Seetõttu on noorte sooritusi ainult tulemuse pealt hinnates ebaõiglane öelda, kellest mängumees saab või mis klubi teeb head tööd.

Kui me räägime näiteks 15-aastastest, siis mõned on füüsiliselt juba arenenud, teised mitte, aga teevad kõvasti tööd, lihvivad tehnikat ja käivad alati treeningutel. Nende mentaliteet muutub tugevamaks ka läbi kaotusvalu. Seega ei saa noormängijaid kunagi hinnata vaid tulemuste järgi. Harjutades noortele sisse väärtuspõhist mentaliteeti, sünnib mängumees ja täisväärtuslik inimene.

Teil on soojad suhted ka mainekate välismaa noorteakadeemiatega. Kunagi oli teie noorteakadeemia treeneriks ka portugaallane?
Välistreenerid oli meil tõesti. Meie esimene välistreener tuli otse Lissaboni Sportingu noorteakadeemiast. Kahjuks oli ta meil ainult ühe hooaja, aga see andis tõesti vajaliku lükke. Me ei tahtnud lihtsalt teha täpselt nii nagu kõik teised Eestis. Üritasime läheneda teises nurga alt ja see on tegelikult ka õnnestunud. Võtame näiteks Karel Mustmaa. Ta sai 16-aastasena otse Benficasse ja täna mängib ta Kreekas. See ei tulnud sellest, et tegime asju nagu kõik teised Eestis, vaid sellest, et tegime midagi teistmoodi. 

Mustmaa tegi nüüd A-koondise debüüdi ja ühtlasi on ta ka esimene harjukas, kes Laagrist otse välismaa tippakadeemiasse siirdus. Millised tunded sellega kaasnesid?
Arvestades, et ta sündis 2005. aasta lõpus ja sai tänavusel aastal alles 20-aastaseks, siis on ta väga andekas ja osav mängumees. Ma loodan väga, et tal on ees ere tulevik ja et ka tema annab oma panuse, et Eesti A-koondis tulevikus EM-ile või MM-ile kvalifitseeruks. Muidugi, üks mängija ei muuda kogu mängu, aga kui meil oleks selliseid mängijaid iga aasta kolm-neli, kes suudavad välismaale jõuda, siis 10 aasta jooksul võiks meil olla 30–40 tippmängijat rohkem. Minu arvates võiks see olla Eesti jalgpalli üks suur eesmärk.

Ütleksid sa, et olete hakanud nüüd vaikselt oma töö vilju noppima, kui kaks klubi kasvandikku – Karel Eerme ja Karel Mustmaa – on jõudnud A-koondisesse?
See on muidugi väga soe tunne. Meie mentaliteet on alati olnud, et töötame rohkem, targemini ja nutikamalt.  Poiste A-koondisesse kutsumine kinnitab, et oleme õigel teel. Meie kaks peamist eesmärki on täitunud. Oleme alati soovinud Eesti jalgpalli populariseerida ja luua motiveeritud talentidele võimalus Euroopas läbi löömiseks. Nende jõudmine A-koondisesse on meile auasi ning kindlasti tekitab see hea tunde. Kas see aga tähendab, et hakkame oma töö vilju noppima? Ma arvan, et sellega läheb ikka aega, sest kutid on veel liiga noored, ent viie aasta pärast loodetavasti küll.

Mis teeb Harju sinu hinnangul eriliseks klubiks?
Ma ütleksin, et see on kombinatsioon mitmest asjaolust. Esiteks oleme 16 aastat tegutsenud eesmärgipäraselt, alati teadlikult oma eesmärkide poole liikudes. Teiseks anname oma tegevusest selged signaalid, et miks ja mida me teeme. Kolmandaks on meie nutikus ja efektiivsus. Me tegutseme oma võimaluste piires ja ei sõltu "ühe inimese" välisest rahast, mis miinuseid kataks. Kõige olulisem on siiski kogukond ja meie kasvandike roll esindusvõistkonnas. See koosneb suuresti meie enda kasvatatud mängijatest, mis loob tugeva emotsionaalse sideme kogukonna ja pealtvaatajatega ja seda on meie uuel renoveeritud Laagri Arenalt tunda!

Olete nüüd teistkordselt Premium liigas. Kas nüüd selleks, et jäädavalt kanda kinnitada?
Me soovime kindlasti kanda kinnitada. Õpetame seda ka oma noormängijatele, et mäng pole läbi enne, kui lõpuvile on kõlanud. Meie jaoks on samamoodi, sest hooaeg pole läbi ennem, kui kasvõi matemaatiliselt pole võimalik liigast välja kukkuda. Tahame kõrgliigas jätkusuutlikud olla ja see on meie prioriteet number üks!

Ja miks ei võiks Harju kunagi ka mõnes eurosarjas mängida? See on kindlasti üks meie unistusi ja ma olen kindel, et kunagi see ka juhtub. See on ainult aja küsimus, unistada tuleb suurelt. 

Uus Laagri Arena on ka nüüd valmis. Kuidas sellega rahule jääd?
See tunne on väga eriline, sest olin ka ise tribüüni kavandamise juures ja olime sellega mitu aastat vaeva näinud. Arvestades eelarvet, saime minu hinnangul selle raha eest maksimumi, mis meil läbi kaasava eelarve kasutada oli. Olen tõesti uhke, et suutsime teha midagi, mis pole lihtsalt rauast kolakas, vaid soe ja esteetiline puidust lahendus. Samuti on väga hea meel selle üle, et saime üheaegselt ka uue kunstmurukatte. Laagri Arena ilme on tohutult muutunud ning kogukonna jaoks on see kindlasti väga tähtis. Samuti ka klubi mängijate, lapsevanemate ja toetajate jaoks. 

Räägime natuke ka Eesti Jalgpalli Liidu valimistest. Alustuseks - kuidas leidsid sa oma tee Ragnar Klavani tiimi?
Esimest korda kohtusin Ragnariga veebruaris või märtsis, kui ta oma tiimiga Harjut külastas. Nad tutvustasid oma plaane ja rääkisid, kuidas nad Eesti jalgpalli edasist arengut näevad. Samal ajal olin just alustanud üht rahvusvahelist juhtimiskoolitust UEFA Academy - CFM, kus rõhutati, et kui sa oled kuskil ainult mugavusest või harjumusest, siis pole sa õiges kohas. Koolituse ajal rääkisin üsna otse oma mõtetest Eesti jalgpalli kohta ja jagasin ka seda, mida oleme Harjus teinud. Ragnar kuulas tähelepanelikult, arutles kaasa ja tundus, et meil on sarnane arusaam, et jalgpallis peab toimuma värskendus.

Ma ei olnud sel hetkel veel tema tiimis ega mõelnudki sellele. Kohtusime veel mõned korrad ja kolmanda või neljanda kohtumise järel helistas Ragnar ja tegi ettepaneku. Ta helistas mulle ja küsis otse: "Kalmar, mis sa arvad, kas tuleksid minuga kandideerima?" Ma ei öelnud kohe jah, sest tahtsin enne täpselt aru saada, mida ta plaanib ja mis rolli ta minul näeb. Kohtusime veel mõnel korral ja arutasime pikalt, mis suunas Eesti jalgpall üldse liigub ja mis seal muutmist vajaks.

Lõpuks otsustasin nõustuda, sest ma tõesti usun, et aeg-ajalt vajavad suured organisatsioonid lihtsalt tuulutamist. Mitte selleks, et keegi ära pühkida, vaid et tuua sisse uus energia ja teistsugune mõtteviis. Eesti Jalgpalli Liit kuulub klubidele, mitte kellelegi teisele ja seetõttu peab aeg-ajalt uus põlvkond ohjad haarama. Ma ei usu, et ükski juht peaks juhtima 20–30 aastat järjest demokraatlikku organisatsiooni. Arvan jätkuvalt, et Ragnar on parim kandidaat, kes tooks uue energia ja tulemise Eesti jalgpallile, nagu juhtus 2012. aastal, mil algas harrastajate arvu kasv.

Kuidas sa tervele valimiskampaaniale tagasi vaatad?
Tagantjärele vaadates oli see väga vinge sõit! Team Klavani poolelt tundsin, et me võitsime paljude inimeste südamed ja saime ühiskonna poolehoiu. See kinnitas minu usku, et suurtel demokraatlikel organisatsioonidel on aeg-ajalt vaja värsket õhku ja uusi inimesi, kes asju liigutavad. Inimesed tulid vabatahtlikult kaasa, jagasid toetust, kandsid Team Klavani särke ja näitasid, et nad hoolivad Eesti jalgpallist. See oli tõesti võimas kogemus ja andis tunde, et me suutsime ühiskonna jalgpalli ümber taas elama panna.

Ja see sõit ei ole läbi! Kaotus või mitte, aga see energia oli midagi enneolematut, mida ma pole varem Eesti jalgpallis kogenud. Meil kõigil on sarnased väärtushinnangud ja kui on vaja sõna sekka öelda, siis seda me kindlasti ka teeme.