Narva Transi president Nikolai Burdakov ei taha ega oska varjata oma pettumust, et Ida-Virumaa jalgpallihall rajatakse poliitmängude tõttu Jõhvi, mitte Narva. Tema meelest on see läbinisti ebaõiglane ning järjekordne näide, kuidas ülejäänud Eesti Narvast ei hooli. Ka jalgpalliväljakul juhtuvast rääkides ei varja Burdakov tunnet, et vahel kehtivad Transile ühesugused ja ülejäänutele teistsugused reeglid.

Kolmapäeva hommikul kell 10 on Burdakovi tööpäev hoogu sisse saamas. Lisaks jalgpalliklubile vajab juhtimist ka tema transpordiettevõte ning enne Soccernet.ee-ga tunnikeseks maha istumist tuleb ühe autojuhiga paika panna plaan, mida teha Riias hooldust vajava masinaga.

Suvel 70. juubelit tähistanud ja sel puhul jalgpalliliidu hõbemärgiga tunnustatud Burdakovi kabinet asub Tiimani tänava kontorihoone kolmandal korrusel. Vana kooli mehe töölaual arvutit pole, küll aga paberihunnikud ja taskukalkulaator. Ning kuigi transpordi korraldamisele viitavad paar automudelit, siis eelkõige on kabinet ikkagi jalgpalli päralt.

Transi lipuke, posu karikaid ja valik muid jalgpallimeeneid, mille seas näiteks ka 2009-2014 Peterburi Zeniti peatreeneriks olnud tuntud Itaalia juhendaja Luciano Spalletti autogrammiga foto. "Käisime mõned korrad Zenitiga sõprusmängu pidamas," selgitab Burdakov foto päritolu.

Muuseas, pea igal hooajal Meistrite liigas palliv ja Venemaa meistritiitlile pretendeeriv Zenit on narvalaste jaoks nagu Kaunase Žalgiris Eesti korvpallisõpradele – piiritagune, aga oma. Narva enda jalgpalliklubi tänavune hooaeg õnnestunute sekka ei kuulu, sest homse viimase vooru eel on olemas võimalus, et kõrgliigakohta tuleb kaitsta üleminekumängudel.

Episoodides, kus intervjueerija vene keele oskus napiks jäi, aitas vestlust vahendada Transi mänedžer, Nikolai poeg Konstantin. Aga kuna jutt käis jalgpallikeeles, siis oli tõrkeid vähe. Ning teietades alanud intervjuu läks mingil hetkel üle sinatamisele.

Härra Burdakov, alustame teisipäevasest mängust Kaleviga. Minu meelest oli see 1:1 viik tüüpiline tänavune Narva Trans – ei mängita halvasti ega hästi, aga potentsiaali realiseerida ei suudeta. Kuidas teile tundus?
Soovitud tulemust jälle ei tulnud. Meil on tänavu tõesti olnud rohkesti mänge, kus me ei esine halvasti, aga tulemust ei tule. See on meie nõrkus. Kuna me ei suuda mängulist ülekaalu tulemuseks vormida, siis järelikult pole meeskonnas piisavalt mängijaid, kes suudaksid rünnakul kohtumisi ära otsustada.

Geoffrey Chinedu peaks ju selline mängija olema?
Muidugi peaks. Eelmine peatreener rääkis veendunult, et Geoffreyst saab edurivi liider, kes annab rünnakul otsustava panuse. Kahjuks pole see nii läinud. Ta lihtsalt ei suuda seda.

Millest tal puudu jääb?
Paljudest asjadest! Füüsilised eeldused on tal head, aga jalgpallimängust arusaamine, tehnika, löögitäpsus ja peamänguoskus pole Eesti meistriliiga jaoks piisavalt head. Aga see kõik tuli välja alles siis, kui ta oli juba Eestis kohal ja leping sõlmitud. Mina ja teised klubijuhid tegime vea, kui kuulasime toonast peatreenerit Cenk Özcani. Meil oli valikus mitmeid ründajaid, aga Özcan soovis just teda. Ta ju ütles, et Geoffreyst saab Premium liiga parim ründaja …

Kas ka Cenki palkamine enne lõppevat hooaega oli tagantjärele vaadates viga?
Ilmselt tõesti. Jah. Tuli välja, et tal pole piisavalt kogemusi ega arusaamist, kuidas meeskond hooajaks ette valmistada. Kui Özcan meil esimest korda töötas (2018. aasta augustist novembrini – O. J.), siis oli ta siin lühikest aega ja rollis, mida meil tol hetkel vaja oli. Selle pealt tundus, et ta võiks klubile ka püsiva lahendusena sobida ja olla mees, kes suudab saavutada häid tulemusi. Aga eksisime.

Özcani lahkumise järel meeskonda juhendama hakanud Oleg Kurotškin ja Maksim Gruznov jõudsid üpris kiiresti perioodini, kus saite seitsmest mängust viis võitu, aga seejärel pole näppude vahele jäänud peaaegu mitte midagi. Mis juhtus?
Ühelt pool langes nende mängijate vorm, kelle toel me teises ringis neid häid tulemusi saavutasime. Aga teisalt sattusime taas sinna sohu, et vaatamata korralikule esitusele ei kippunud punkte kätte jääma. Näiteks FC Florale kaotasime tänavu kolm korda ainult ühe väravaga. See fakt võtab meie hooaja päris hästi kokku.

Samuti oleme sattunud päris mitmete kohtunike eksimuste ohvriks. Meie vastu on vilistatud 11 penaltit, aga meile antud kaks. Kaks väravat, mis võinuks tulemust muuta, on meilt ebaõiglaselt ära võetud. Neist ei tohi mööda vaadata!

Ning kui meeskonda nõrgendasid vigastused ja võistluskeelud, siis polnud asendusmehi võtta, sest meie reservmeeskonda kuuluvad noored, kes pole veel Premium liiga tasemeks valmis. Kõige selle tulemusel olemegi praegu seisus, kus me oleme.

Uueks hooajaks on teil ilmselgelt vaja uut peatreenerit.
Esmalt tuleb Premium liiga koht ära tagada, ent peatreenerit on vaja tõesti. Aga kust tema tuleb, ei oska veel öelda. Pakkumisi juhendajatelt, kes tahavad siia Narva tööle tulla, on tõesti väga palju. Telefon heliseb pidevalt ja laud on sooviavaldusi täis. Aga Premium liiga pole lihtne koht, kuhu tööle tulla. Cenk arvas, et tuleb siia, saavutab tulemusi, teeb endale nime, tõstab prestiiži ja jõuab seeläbi karjääriredelil kaugemale.

Nii lihtne see siiski pole. Eriti praegu, kui kõrgliiga keskmine tase on selgelt tõusnud. Võib-olla tipp pole niivõrd terav, aga meeskondade keskmine tase on raudselt tõusnud. Nii head konkurentsi pole Eesti kõrgliigas viimase 30 aasta jooksul olnud.

Seda näitavad mängude tulemused, sest ootamatusi jagub. Varem võis hoopis kindlamalt öelda, kus me igal juhul võidame ja kus pole peaaegu mingit varianti. Ning sellises olukorras ongi kohtunike eksimused eriti lubamatud, sest ohvrid peavad nende eest kõrget hinda maksma.

Kohe tuleme kohtunike teema juurde tagasi, aga enne veel üks küsimus Transi toimimise kohta. Kui olete nende paljude avalduste seast viimased kolm-neli välja sõelunud, siis kuidas sünnib otsus, kelle te peatreeneriks palkate? Kuidas Transis otsuseid tehakse? Kas ainult teie või on see ring laiem?
Ma ei ole ainuotsustaja. Cenk Özcani teine ametiaeg Narvas oli eelkõige teiste klubi juhtkonna liikmete ettepanek, eriti Kostja oma (Burdakov vaatab siinkohal noomiva naeratusega poeg Konstantini suunas, kes muigab ja vangutab pead, et isa talle intervjuus nii tuimalt puid alla paneb – O. J.).

Ma jäin lõpuks nendega nõusse, kuigi mul olid oma kahtlused. Aga polnud ka mõnda teist kandidaati, kellesse ma oleksin kindlalt uskunud. Kõik ülejäänud olid tundmatumad. Cenki kohta veel see märkus, et kui ta 2018 lõpus meile tuli, siis oli olukord ju muretu – meil polnud eriti kuhugi tõusta ega kuhugi langeda ning koosseis oli korralik. Nii ta toona need võidud noppiski (2018 lõpus võitis Trans Özcani juhtimisel 14 mängust 8, tänavu 8 mängust 0 – O. J.).

Aga lisaks minule ja Kostjale arutame Transi asju abikaasa Galina, tütre Kristina ja juhatuse liikme Igor Sumarokiga.

Seega FK (futbolnõi klub) ei tähenda ainult jalgpalli-, vaid ka perekondlikku klubi (familija klub)?
Nii on need asjad välja kukkunud. Ühelt poolt on see meie tugevus, sest kõik inimesed on omad ja maast madalast klubiga seotud ega suuda sellesse ükskõiksusega suhtuda. Samuti tuleks töötajatele palka maksta, aga meie jaoks on Trans samaaegselt nii hobi kui ka töö, rügame siin jalgpalli nimel.

Jalgpall vajab pühendumust. Ja teiselt poolt vaadates pole Narvas kahjuks inimesi, kes sooviksid meie üritusele abistava käe ulatada. Me ei ole suletud klubi, vaid oleme avatud inimestele, kes soovivad meid kas rahaliselt või oma tööga aidata. Aga selliseid inimesi Narvast kahjuks ei leia.

Õnneks meil ikka mõned toetajad on. Are Altraja juhitud Sportlandiga seob meid pikk koostöö, samuti Fama keskus ja Lux Ekspress. Ning Narva linn toetab meid ikka kah.

Aga nüüd kohtunikest! Oktoobri lõpus kohtusite FCI Levadiaga ja kaotasite 1:2, kusjuures mõlemad vastase väravad sündisid penaltitest. Selle mängu järel silmasin teie poja Konstantini Facebooki-lehel Narva jalgpallisõprade vahel puhkenud arutelu, kus kurdeti kohtunike ebaõigluse üle. Tolle arutelu motiiv oli aga, et ülejäänud Eesti soovib, et Trans Premium liigast kaoks, sest see on Ida-Virumaa, see on Narva, see on Trans ja siin räägitakse vene keelt. Kas Narva jalgpalli-inimesed tõesti arvavad nii?
Inimesed, kes jalgpalli vaatamas käivad, hoolivad sellest. Kui nad näevad mängudel kohtunike suhtumist meie meeskonda, mis on kogu aeg ühesugune, siis muidugi jätab see oma jälje. Täpselt nii sellised jutud alguse saavadki.

Mitmes mängus on meie vastu määratud kaks penaltit? Vähemalt kahes (Burdakovil on õigus – juunis Viljandi Tuleviku ja oktoobris FCI Levadia vastu – O. J.). Võtame tolle 0:2 kaotuse Tulevikule. Kui esimene penalti oli arusaadav, siis teise puhul Irie ei puutunud ka vastast, kes aga kukkus. Ja vilistati mängu teine penalti, mis arusaadavalt selle matši saatuse ära otsustas. Miks selline otsus? Sest arvatakse, et Irie teeb alati vigu. Aga kohtunikul ei ole õigust niimoodi mõelda!

Järgmisena võtame Paides meie vastu määratud penalti (7. voorus, kui Trans kaotas 1:2 – O. J.). See oli ju täielik nonsenss. Kohtunik vaatas olukorda lähedalt, meie mängija vastasest meetri kaugusel, aga too kukkus ja otsuseks oli penalti (Burdakovil on täielik õigus vihane olla, too penalti oli 100% ebaõiglane – O. J.). Lisaks saime selles mängus üheksa kollast kaarti.

Saan ma õigesti aru, et teie arvates ei alusta Trans mänge puhtalt lehelt, vaid kohtunike seas valitseb meeskonna suhtes eelarvamus?
Seda ma ei saa öelda ega kommenteerida.

Aga kas te tunnete, et Transi vastu valitseb antipaatia?
Jah, seda ma tunnen. Mitmete kohtunike poolt. Nii ma tunnen, see peab paika.

Ma tahaks, et kohtunikud tunneksid vastutust valede otsuste eest. Ning et nad saaksid aru, et neist valedest otsusest sõltuvad inimeste saatused. Vigu võib teha ja neid tehakse alati. Aga ma ei ole esimest aastat jalgpallis. Tunnen seda mängu ja saan aru, kui episoodidest moodustub ebaloomulik jada.

Näiteks viimati Kuressaarega mängides (Trans võitis 3:0 – O. J.) läksin kohtuniku juurde ja ütlesin: suurepärane partii. Ta lubas võitluslikku mängu ja hoidis ühtlast joont. Mingeid küsitavusi ei tekkinud. Selle hooaja parim vilepartii, mida olen näinud, sest ta suhtumine mõlemasse meeskonda oli ühesugune. Eilse mängu kohta ma seda öelda ei saa.

Aga kui teie tunnete, et Transi suhtes valitseb antipaatia, siis see on ju suur probleem.
Ma ei ole kindel, kas teised ka nii arvavad. Olen Aivar Pohlakuga kohtunikest aastate jooksul korduvalt rääkinud, aga viimastel aastatel ütleb ta, et see valdkond puutub temasse väga vähe. Kordan: kohtunikud teevad alati vigu, selle vastu ei saa, aga ma tahan, et kohtunikule näidataks tema viga konkreetselt ette ja tehtaks selgeks, et see ei tohi korduda.

Meie vaatevinklist võttes asjad praegu nii ei käi. Ma ei tahaks nüüd rohkem kohtunikest rääkida, aga ütlen sama, mida olen Aivarile korduvalt öelnud: kohtunike töö Eestis vajab reformi. Kohtunikud peavad valede otsuste eest vastutama. Et nad tegelikult ka tunneks seda, kui tema viga määras kohtumise tulemuse.

Tunne on väga tähtis. Tribüünil meie mänge vaatavad inimesed tunnetavad kohtunike hoiakut. Samuti Transi mängijad. Kui kohtumise algfaasis teeb kohtunik mõned valed otsused meie kahjuks, hakkavad mängijad kartma ja lähevad võitlusolukordadesse hoopis ettevaatlikumalt, mis mõjutab esitust ja tulemust.

Usaldust Trans kohtunike suhtes seega ei tunne?
Seda ma ei ütleks. Aga tunne on, et paljudes mängudes pole suhtumine meisse ja vastasesse ühetaoline.

Vist on aeg teemat vahetada. Aga räägime edasi sellest, mida teie Transi presidendina tunnete. Kas te näiteks seda tajute, et ülejäänud Eesti klubide jaoks on võit Narvas omaette trofee, mida väärtustatakse kõrgemalt nii mõnestki teisest võõrsil-võidust?
Alati on nii olnud, et Narvas on keeruline võita.

Kas Transi selline staatus tekitab uhkust?
Uhkust tekitab võit hea vastase üle. Vahel isegi see, kui teeme hea esituse, kuigi tulemust ei saa. Aga Narva staatus Eesti jalgpallis kahjuks kahaneb. Narva jääb muust Eestist maha. Mitte ainult jalgpallis, vaid ka muudes valdkondades. Heaks tõestuseks valitsuse hiljutine otsus jalgpalli sisehalli ehituse osas (Ida-Virumaale ette nähtud jalgpallihall rajatakse valitsuse otsuse kohaselt Jõhvi, mitte Narva, nagu soovitas jalgpalliliit – O. J.).

Kas ülejäänud Eesti ei vaata Narvat teie meelest Eesti täisväärtusliku osana?
Jah, ei vaata. Elan Narvas 1967. aastast ehk 53 aastat. Olen siin elanud praktiliselt kogu oma elu, sest tulin siia ju 17-aastase noormehena. Meie rahvas ja meie linn tahame ja peame olema võrdne ülejäänud Eestiga.

Mitmeid aastaid tagasi pandi riiklikul tasandil kirja, et Narva Kreenholmi staadionist peab saama Ida-Virumaa esindusstaadion, aga hiljem tõmmati kriips peale, sest tuli kriis ja raha polnud. Ning nüüd, kui jagati raha jalgpalli sisehallide ehitamiseks, siis kuidas oli võimalik Narva ilma jätta?

Sada protsenti nõus.
Aga vot niimoodi Eesti valitsejad Narva suhtuvadki! Meie klubis treenib 300 last, kes peavad praegu jalgpallioskusi omandama koolivõimlates. Me kõik teame, et see tähendab suurt mahajäämust. Ma ei saa aru, kuidas oli võimalik valitsusel selline otsus teha…

No põhjust me ju teame. Keskerakond on Jõhvis võimul ja seepärast riigieelarveline toetus jalgpallihalli jaoks sinna läkski. Narvas on poliitiline olukord teistsugune ja sellepärast siia seda ei ehitata.
Mis võim neil seal Jõhvis on? Iga nädal valitakse juhid ümber! Ida-Virumaale ette nähtud jalgpallihall ehitatakse Jõhvi ja mitte Narva Martin Repinski nõudmisel. See on absoluutselt ebaõiglane. Ning kui mina ütlen seda klubijuhina, siis veel valusamalt ja isiklikumalt tunnevad seda ebaõiglust meie lapsevanemad, kes tahavad oma lastele normaalseid tingimusi. Aga muidugi mõjutab olukord ka esindusmeeskonda, keda on keeruline hooajaks ette valmistada.

Me oleme nüüd pikalt rääkinud probleemidest – praegune hooaeg, Cenk Özcan, Transi jaoks ebasoodsad kohtunike otsused, sisehalli ehitus. Aga mul on tunne, et vaatamata kogu sellele kupatusele pole sul mingit varianti jalgpalli jätta, sest ilma elada ja olla ei oska?
Muidugi. Vähemalt praegusel hetkel küll. Aga kui ma mingil hetkel näen, et edasiminekuks enam üldse võimalust ei ole, siis võib küll tekkida küsimus, et mis kogu selle asja mõte on.Vaatame, mis toimub teistes Ida-Virumaa linnades? Sillamäel on jalgpall võrreldes kunagisega olematu. Kohtla-Järve langes Esiliigast välja. Jõhvis veab klubi Sergei Ivanov, aga seal on esialgu ainult lapsed.

Kui me jõuame Transiga tupikusse ja tekib tunne, et meid pole kellelegi vaja, siis võib-olla tulebki lõpetada, kuigi oleme koos FC Floraga ainuke klubi, kes alates 1992. aastast katkematult Eesti kõrgliigas mänginud.

Narva Trans on ju Eesti jalgpalli väga väärtuslik osa.
Kes seda väidab?

Praegusel hetkel mina, kes ma olen Eesti kõrgliigat üle 15 aasta järjest kajastanud.
(Valjult naerdes) Kahjuks arvan ma, et väga palju mõttekaaslasi me sinuga ei leia! Tegelikult ei ole meie seis lihtne, sest üha raskem ja raskem on leida vahendeid tippjalgpalli edendamiseks.

Kui Narva oleks otsustatud ehitada sisehall, andnuks see meile emotsionaalselt tohutu positiivse impulsi. Lõpuks ometi saanuksime ka meie normaalsetes tingimustes harjutada.

Aga praegu me igatahes alla anda ei kavatse.

* * *

Narva Trans võõrustab homme Premium liiga viimases voorus Tallinna Legioni. Võidu korral tõustakse Legionist mööda ja lõpetatakse hooaeg 7. kohaga. Viigi puhul on tulemuseks igal juhul 8. koht. Kaotuse korral langeb Trans 9. kohale ja üleminekumängudele juhul, kui FC Kuressaare alistab samal ajal Tallinna Kalevi.