Hiiumaal sündinud ja sealsamas jalgpalliga sõbraks saanud Robin Valtingul on Hiiumaale südames väga eriline koht. Soov kogukonnale midagi tagasi anda ja laiemale avalikkusele Hiiumaa jalgpalli tutvustada viis ta mõtteni haarata kaamerad ja jäädvustada üht jalgpallihooaega algusest lõpuni.

Valtingu huvi jalgpalli vastu sai alguse kodusaarel Hiiumaal, kus trenne küll alguses ei olnud, kuid mängulusti ja tahet jagus küllaga. Koos kohalike poistega käidi suviti staadionil palli taga ajamas, kuni lõpuks hakati Robini isa eestvedamisel ka regulaarselt treenima ja liigamängudel osalema. 

Aastaid hiljem otsustas ta putsad uuesti jalga tõmmata ja kaamerasilma ühes haarata. Soov näidata, milline näeb välja kohalik jalgpallielu ja kuidas käivad asjad madalamates liigades, viis dokumentaalsarja loomiseni. Soccernet.ee-le rääkis Valting Hiiumaa jalgpallist, säravamatest karakteritest ja oma sidemest kodusaarega. 

Robin, räägi mis sind ennast Hiiumaaga seob?
Hiiumaaga seob mind väga palju asju. Esiteks olen ma seal sündinud, üles kasvanud ja inimeseks saanud. Läksin Hiiumaalt ära pärast üheksandat klassi, aga mõtetes on see alati minu nii-öelda päris koduks jäänud. Täna ja praegu on ta mulle rohkem nagu pelgupaik. Kui tahad rahu ja vaikust, siis sõidad saarele ja unustad mandril toimuva. Hiiumaal hakkas pihta ka minu lugu spordiga, kui hakkasin käima võrkpalli- ja jalgpallitrennis. 

Kuidas ja millal sai alguse su suhe jalgpalliga?
Ma arvan, et see oli 2007. või 2008. aastal. Siis mängis jalgpalli selline kodanik nagu Cristiano Ronaldo Manchester Unitedis ja sellest kõik alguse saigi. Aga Hiiumaal oli selline probleem, et jalgpallitrenne polnud. Käisime lihtsalt suviti poistega staadionil ja lootsime, et keegi ikka ju mängima tuleb. Õnneks oli mu isa terve elu jalgpalli mänginud ja mingil hetkel läksime talle uksetaha kuttidega ja moosisime teda, et ta meile peale tööpäeva trenne hakkaks andma. Lõpuks ta hakkaski meiega õhtuti väljakul möllama ja nii see läks. Mäletan, et panin enne trenni ise paika, et kes on väravavaht, kes ründajad ja kaitsjad. Ega ma kelleltki ei küsinud, mis positsiooni nad mängida tahavad, vaid tegin kõik ise ära. 

Mis positsiooni sa endale valisid?
No loomulikult olin ma ründaja, pidin ikkagi kõige magusama koha endale napsama!

Kuidas trennid su isaga siis välja kujunesid?
Hakkasime kaks korda nädalas trenni tegema ja mingil hetkel ka noorteliigat mängima. Käisime ikka pidevalt Tartus, Võrus ja mujal ka. Võistkonna nimi oli alguses Kärdla Ühisgümnaasium, mis muutus hiljem Kärdla Linnameeskonnaks. Meil oli satsis ka vanemaid poisse, aga siiski käisid kõik Kärdla koolis. Sellessuhtes viis isa trenne läbi täpselt nii, nagu ta oskas. Ma ei mäleta, kas ta selle eest isegi palka sai. Lõpuks läbis ta ka mingisuguse jalgpalliliidu koolituse ja nii me iganädalaselt kütsime!

On sul oma esimesest trennist ka mõned eredad mälestused?
Ikka, soe suveilm ja kutte oli kokku pea 30. Suur arv tulenes muidugi sellest, et oli väga palju eri vanuses poisse kokku tulnud.  Alguses oli tuhin hästi suur ja käidi ilusti kohal, aga hiljem hakkas see vaibuma. Mul endal oli nii, et kell viis algas võrkpallitrenn ja pooleteise tunni pärast hakkas samas saalis jalgpall. Mäletan seda ka, et käisin vahepeal Tallinnas regionaaltreeningutel, Aivar Pohlak saatis mu sinna. Ma ei ütleks, et seal väga halvasti läks, aga mul olid baasoskustes ikka suured puudujäägid. Tallinna poistele õpetati kehapetteid ja igasuguseid liikumisi, aga meil oli trenn pigem selle mõttega, et poisid nurga taga suitsu ei teeks.

Kas peale Cristiano Ronaldo oli sul ka mõni kohalik eeskuju?
Ega meil kohalikke staare väga ei olnud. Kunagisest Kärdla Linnameeskonnast ehk mõnele mehele vaatasin üles, aga sellega asi ka piirdus. Mandrilt teadsin muidugi ikka Ragnar Klavanit ja Konstantin Vassiljevit, aga see kõik tundus Hiiumaa poisile ikka väga kaugena. Jalka ajakiri käis meil ka kodus ja selle abil sain ennast mandril toimuvaga kursis hoida. Nutitelefone ju tol ajal ei olnud. 

Mis sa arvad, kui palju on Hiiumaa jalgpall selle ajaga muutunud?
Kindlasti on väga palju edasi liigutud. Kõik on muutunud palju organiseeritumaks ja nii-öelda professionaalsemaks. Tõsiasi on aga see, et ressursse napib, aga seda on Eestis igalpool. Siiski on kohalik omavalitsus infrastruktuuriga aidanud ja klubil iseenesest ei lähe ka sugugi halvasti. Kindlasti vääriks treener Mario Degtjov suuremat tasu, sest just tema on see mees, kes kogu seda asja koos hoiab.

Kes on sinu arvates Hiiumaa jalgpalli värvikaim karakter?
Oi, neid on palju, aga ennekõike kindlasti FC Hiiumaa kapten Sander Laur. Mu enda vend on suhteliselt spordivõõras inimene, aga peale mängu ütles ta sellise lause, et kui meil oleks 11 Sandrit, siis me võidaks kõik vastased ära. Ta on täielik võitleja ja muidugi saab temaga kohutavalt palju nalja ka. Hiiumaal on ta selline mees, et kui teda mängul pole, tunneb kogu publik end murelikult. Kindlasti ei ole ta tehniliselt maailma kõige osavam mees, aga tal on palju südant. Peale karikamängu Kalevi vastu ütlesid Joel Lindpere ja Alo Bärengrub, et sellel mehel pole ju häda midagi. Oleks ta noorem, siis kutsuks Kalevisse.

Aga kes on kõige edukamad?
Neid mehi näeb enamasti Hiiumaa ja Saaremaa vahelistel maavõistlusmängudel, aga kindlasti ei ole seal kõik mängumehed kohal. Näiteks Robert Kirss ja Andre Frolov on Hiiumaalt pärit, aga Hiiumaa eest nad mänginud ei ole. Hiiumaa mängijatest on Hargo Liiving näiteks Floras testimas käinud ja see mees on arvatavasti tugevam, kui Karol Mets. Ta on Hiiumaa kõige suurem mägi. Lisaks on ka Algis Kelder ja Sander Karu Hiiumaalt pärit ja nemad on mänginud ka maavõistlusmängudel. 

Kust tuli idee teha dokumentaalsari FC Hiiumaast?
Tead, ma olin puhkusel ja mõtlesin, et võiks midagi ägedat korda saata. Olen ka varasemalt erinevate klubide ja sportlastega lühemaid videolugusid teinud. Sain aru, et mul on kõik olemas, et midagi vinget korda saata. Tegelikult oli mul juba varem mõttes, et see hooaeg FC Hiiumaaga kaasa teha ja siis mõtlesin, et kui ma niikuinii juba mängin, võiks ka midagi muud teha.

Tahtsin inimesteni selle Eesti teise liiga jalgpalli lähemale tuua ja näidata, et mis seal tegelikult toimub. Varasemalt on ainult Eesti tippklubidega dokumentaale tehtud, aga madalamad liigad on justkui ära unustatud. Teises liigas on need asjad teistmoodi. Mehed on automehaanikud, ehitajad ja päästjad. Mõtlesin, et kui kombineerida see nii-öelda tavaline elu jalgpalliga, siis võiks sealt midagi väga ägedat tulla.

Mis olid su eesmärgid selle sarja loomisel?
Seal on väga mitu asja. Tahtsin ise üle pika aja taas palliplatsile astuda ja kindlasti on Hiiumaa jalgpallile sellest dokumentaalist palju kasu. Lisaks pakub sari ka vaatajatele mingit väärtust. Kui oled miskit videosse püüdnud, siis saad seda hiljem meenutada. Saad kunagi hiljem järgi vaadata ja analüüsida, et kas mingi progress on toimunud või mitte. Ma ütleks, et selle dokumentaali põhiline eesmärk ei olegi üllatuslikult jalgpall. Tahtsin kindlasti näidata, et millised on mängijate omavahelised suhted madalamates liigades, kuidas asjaajamine käib ja millised ägedad persoonid Hiiumaal on.

Kui suur meeskond sarjaga tegutseb?
Meeskonnas on viis põhilist liiget: monteerija-operaator, operaator, graafikadisainer, mina ja Karl Johan Kastein. Vahel liitub ka kolmas operaator, seega vahetevahel toimetame kuuekesi. Ideaalis võiks tiimis olla seitse liiget, aga ka praeguse koosseisuga saame kõik vajalikud asjad tehtud. Nuriseda kindlasti ei saa!

Mitu episoodi veel tulemas on?
Viis episoodi on veel tulemas, seega kokku on kaheksa. Kaheksanda osaga peakski ideaalis hooaeg lõppema ja siis saab otsad kokku tõmmata.

Kas kaamera kohalolu paneb mängijad kuidagi teistmoodi käituma ka?
Mida aeg edasi, seda rohkem poisid avanevad. Praeguseks kaameratest enam väga välja ei tehta. Muidugi on kaamera ees mängimine teise liiga meestele harjumatu, aga praeguseks oleme sellest lisapingest üle saanud. Täielik üllatus oli minu jaoks peatreener Mario Degtjov. Tema paneb kaamera ees täiesti samamoodi edasi nagu tavaliselt. Ta ei hoia ennast ikka mitte millegagi kaamera ees tagasi ja tema on kindlasti üks neist, kes kogu seda sarja tassib.

Milline on FC Hiiumaa peatreener Mario Degtjov?
On väga raske leida paremat inimest, kui Mario. Ta on super motiveerija, väga konkreetne ja loomulikult ka erakordse huumorisoonega. Taktikaliselt on tal kindlasti omad väljavaated, aga kui sul on käsil teise liiga materjal, siis päris Pep Guardiolat mängida ei saa. Treenerina annab ta alati maksimumi ja on hingega asja juures. Ta oskab õigel ajal karjuda ja kui vaja, oskab ta ka kiita.

Mario ütleb otse välja, kui sa halvasti mängid – ta ei hakka keerutama ega midagi ilustama. Mõnele noorele mängijale võib see muidugi väga raske olla, sest nad pole harjunud, et keegi otse midagi näkku ütleb. Aga ausalt, see pole koht, kus solvuda. Kui midagi välja ei tule, siis pead peeglisse vaatama. Kõik käivad ju platsil ikkagi vabast tahtest ja kui juba kohal oled, siis võiksid ju vähemalt pingutada. Kui kaheksa kutti panevad täie rauaga ja kolm mitte, siis pole süüdi ei ilm ega treener. Valus? Jah. Õiglane? Kahtlemata.

Kuidas sa üldiselt hindad Hiiumaa jalgpalli praeguseid väljavaateid?
Kindlasti on palju arenemisruumi. Meil ei ole just kõige noorem meeskond ja oma noortega mängimine oleks ikkagi hirmus raske. Meil on ikkagi ka Hiiumaa väliseid mängijaid, näiteks Saaremaalt, Läänemaalt ja Tallinnast. Tallinna Kalevi vastu oli meie koosseisu keskmine vanus 24. Praegu on meil üks potentsiaalikas poiss, kes mängib Nõmme Unitedis ja tema peale loodetakse väga palju.

Kas on ka miskit, mida klubi ise saaks paremini teha?
Ma näen, et Hiiumaa jalgpallil on kogukonda ühendav potentsiaal, aga selle rakendamiseks peab kogu struktuur paremini toimima. Info mängude toimumise kohta peab inimesteni jõudma. Peaksime looma võimaluse, et inimene tulebki nädalavahetusel staadionile meeldivat aega veetma. Eriti suvel, kui ilm on hea, võiks jalgpall olla kohaliku elu keskpunkt. Näiteks karikamängus Kalevi vastu pakkusime staadionil süüa, toimusid poolajamängud ja üleüldiselt oli mega atmosfäär. Fakt on see, et kui pole rahvast, pole ka jalgpalli.

Kas tahaksid ennast tulevikus veel enam Hiiumaa jalgpalliga siduda, näiteks oma isa jälgedes käia?
Treenerina ma ennast kindlasti ei näe, vähamelt praegu mitte. Pigem näen end Hiiumaa poiste sillana mandrile. Kui keegi Hiiumaalt on andekas ja tahab jalgpallis kaugemale jõuda, siis saan teda aidata. Võib-olla saab mind nimetada Hiiumaa agendiks. Tunnen, et olen selles rollis kasulikum, kui taktikaid tahvlile joonistades. Ma ei välista, et proovin tulevikus mõnd muud ametit, kuid praegu tahan olla see lüli, kes ühendab Hiiumaa poisid mandriga.

Mis on su parimad mälestused seoses Hiiumaa jalgpalliga?
Mul on kaks väga eredat mälestust. Esiteks need varahommikused bussisõidud Hiiumaalt mandrile. Kogu see reis koos tiimiga on juba omaette seiklus. Teiseks on mul meeles Läänemere saarte mängud, kus mängisime teiste hulgas ka FC Kuresaare vastu. Lõin seal peaga võiduvärava.

Tegelikult oli veel üks mäng. Olime Jõgeva aleviku staadionil, Kärdla Linnameeskond mängis Jõgeva SK Noorus 96 vastu. Seis kõikus edasi-tagasi: Minu hea sõber Andrei Zevakin lõi esimese, Kärdla poiss viigistas ja siis läks Jõgeva punt taas juhtima. Teisel poolajal lõin ma kaks tükki järjest ning läksime 3:2 juhtima. 67. minutil jõgeva poisid viigistasid taas. Mäng kestis kokku 70 minutit ja täpselt viimasel minutil tõmmati mind kastis maha. Mõistagi läksin kohtuniku juurde küsima, et miks penaltit ei määratud. Ta vastas mulle, et ta ei taha seda ilusat mängu ära rikkuda ja nii pidimegi mandrilt viigiga lahkuma.