Intervjuu | Thomas Häberli: valin end võitjatena tõestanud mehi ja mind ei huvita, kas nad esindavad Levadiat, Paidet või Florat (30)
Eesti jalgpallikoondise peatreener Thomas Häberli ütleb Soccernet.ee-le antud intervjuus, et on kursis jaanuarikuu koondisenimekirjast tekkinud poleemikaga ning sellega rahul, sest pettumus tõestab, et koondis läheb mängijatele korda ning sinna pääsemise nimel pingutatakse.
Häberli on Eesti peatreenerina töötanud veidi üle kahe kuu. Jaanuaris peeti Marbellas treeninglaager mängijatega, kes parajasti saadaval olid. Selle lõpetuseks kohtuti treeningmängus Budapesti Ferencvarosega (0:1 kaotus).
Nüüd aga läheb asjaks, sest esmaspäeval koguneb koondis juba täisjõus (miinus mängijad, kes koroonapiirangute või -asjaolude tõttu meeskonnaga liituda ei saa), et alustada MM-valiksarjaga, kus esimesteks vastasteks Tšehhi kodus ja Valgevene võõrsil. Neile kahele matšile järgneb maavõistlus Stockholmis, kus vastaseks erust välja tulnud Zlatan Ibrahimoviciga täienenud Rootsi.
Soccernet.ee-le antud oma esimeses pikemas üks-ühele intervjuus Eesti ajakirjandusele räägib Häberli koroonapandeemia mõjust oma tööle, jaanuarikuisest Marbella laagrist, seal tehtud platsivälisest tööst, Flora kõrge esindatuse loogilisusest, MM-valiksarja keerukusest Eesti koondise praeguses objektiivses olukorras ja Balti turniiri pakutavast harukordsest võimalusest.
Thomas, sa avaldad kolmapäeval koondise nimekirja märtsikuu mängudeks. Kui keeruline on olnud selle nimistu koostamine, arvestades ühelt poolt nii koroonaepideemiast tingitud kõikvõimalikke takistusi ja teisalt sportlikke aspekte ehk kas valikud, keda võtta ja keda jätta, olid pigem lihtsad või mitte?
Koroona tõttu on see protsess olnud ebatavaline. Kahjuks on Eestis mitmed klubimängud edasi lükatud. Soovisin näha võimalikult palju kohtumisi, aga kahjuks see pole võimalik olnud. Ent olen väga rahul, et sain möödunud nädalavahetusel oma silmaga vaadata FCI Levadia ja Paide Linnameeskonna kohtumisi.
Nüüd pean mõtlema ja mõttekohtadega on väga otseselt seotud ka FC Flora meeskonna isolatsioon. Lahtisi otsi on seega päris palju, aga see on praegusel ajal ilmselt normaalne. Sarnaste küsimuste ja probleemidega maadlevad ka kõigi teiste rahvuskoondiste peatreenerid. Kolmapäeval avaldatav nimekiri tuleb tavapärasest veidi pikem, et ootamatusteks valmis olla.
Asusid tööle keset ülemaailmset pandeemiat. Too välja mõned asjad, kuidas koroonaviiruse tingimustes elamine ja toimetamine on su tööd nende paari kuu jooksul mõjutanud?
Eelkõige oleksin tahtnud külastada ja isiklikult kokku saada välisklubidesse kuuluvate jalgpalluritega. Aga see on paraku liiga keeruline või riskantne. Sooviksin minna Domžalesse Mattias Käidi või Ferrarasse Georgi Tunjovi juurde. Kumbki koht pole ju Šveitsist kaugel, aga see polnud ikkagi kahjuks võimalik. Tuleb leppida ja leida muud moodused.
Olen kasutanud mängijatega suhtlemiseks nii Zoomi kui ka telefoni. Ent jällegi – ma pole ainuke koondise peatreener, kes sääraste takistustega silmitsi seisab. Veebruari lõpust alates paiknen Tallinnas ja vähemalt kõigile Premium liiga mängijatele olen nüüd lähedal, kuigi ettevaatusabinõusid tuleb ikkagi järgida.
Muidugi on mängijatega näost näkku kohtudes oluliselt hõlpsam oma ideid kohale viia. Ning tulevikus, kui oleme juba tuttavad, on ka kaugside oluliselt tõhusam. Aga praegu näiteks pole Küprosel mängiv Nikita Baranov minuga mitte kunagi vahetult kokku saanud. Esmaspäeval näeme ja kolmapäeval mängime Tšehhiga. See on päris ebatavaline.
Tore, et jaanuari alguses olid näiteks Mattias Käit ja Joonas Tamm Eestis. Sain nendega kokku ja ajasime juttu ning nüüd koondiselaagris on meil omavahel mõistmise leidmine sellevõrra lihtsam.
Minu hinnangul on minu kui peatreeneri esimene kohtumine mängijaga väga tähtis. Ma pean seal talle väga selged sõnumid edastama, et kuidas ja miks ma mingeid asju näen ning kus sel mängijal on minu arvates parandamisruumi.
Kui ma külastaks teda koduklubis, siis saaksime esmalt kokku ja vestleksime. Siis vaataksin tema mängu ja pärast seda ajaksime veel jalgpallist juttu. Kõike seda praegu teha ei saa ja tuleb tegutseda teisiti. Aga see on mu töö.
Sain aru, et pühapäeval viibisid Paide – Narva Trans mängul?
Jah.
Kas ma eksin, kui ütlen, et see oli sinu jaoks plaan B ja plaan A nägi ette Tartu Tammeka – FC Flora mängu jälgimist, mis aga samal päeval ära jäeti?
Ei, sa ei eksi. Paide – Narva oli tõesti plaan B. Olin teel Tartusse, kui tuli uudis, et mäng jääb ära. Minu teadmised Eesti geograafiast on praeguseks piisavad, et taipasin, et nüüd on mul võimalik minna hoopis Paidesse. Jõudsin täpselt õigeks ajaks kohale ja olen väga rahul, et Paide mängu nägin, sest seal meeskonnas on kaks-kolm mängijat, kes on minu jaoks väga huvipakkuvad.
Mida rohkem mänge kohapeal vaadata saan, seda parem. Aga tõesti tahtsin näha Florat mängimas. Samuti Taijo Tenistet, keda ma pole oma silmaga kordagi mängimas näinud. Kahju, et sellest võimalusest ilma jäin, aga hea, et õnnestus näha Paidet.
Räägime veidi jaanuarikuisest laagrist. Rahvuskoondiste peatreeneritel avaneb võimalus pikemaks treeninglaagriks reeglina ainult juhul, kui kvalifitseerutakse finaalturniirile, mille eel on võimalik koondis pikemaks ajaks kokku tuua. Kogunemine Marbellas oli seega üpris erakordne sündmus. Milliseid mõtteid on see laager järgnenud kahe kuu jooksul tekitanud, sest kindlasti oled seal toimunust ja nähtust väga palju mõelnud?
See laager oli väga tähtis. Vaatamata asjaolule, et osalesid peaaegu ainult Eesti klubidesse kuuluvad mängijad. See oli ikkagi tähtis, sest sain paljud jalgpallurid oma nägemusega kurssi viia. Plaanid ja ideed, mida hakkame kasutama nüüd märtsis, on samad, mida tutvustasime Marbellas viibinud mängijatele. Neid me muuta ei kavatse ja on hea, et mitmed mehed on nendega juba kursis.
Muidugi liituvad nüüd meeskonnaga ka mängijad, kes Marbellas ei viibinud ja peavad mu ideedega väga kiiresti kohanema. Aga kokkuvõttes on meil järgmise sammu astumine tänu sellele treeninglaagrile ikkagi lihtsam.
Olen kuulnud, et lisaks treeningväljakul tehtud tööle pöörasite Marbellas palju tähelepanu ka koosolekutele ja grupiülesannetele.
Jalgpallis on edu aluseks meeskondlikkus. Võistkond peab olema ühtne. Väike riik, kelle valik pole nii suur nagu näiteks Saksamaal või isegi minu kodumaal Šveitsil, mis on ka väike, aga Eestist ikkagi selgelt suurem, peab suutma iga enda jaoks kasulikku mängijat kasutada ja ta sidruni kombel tühjaks pigistada. Suhted peavad toimima nii platsil kui ka selle kõrval. Laager oli selles plaanis väga edukas ja tunnetasin võistkonnas saavutusnälga.
Mul pole võimalik mängijat ühe-kahe treeningpäevaga paremaks teha, aga saame üles leida mängijate omavahelised sidemed, mille tulemusel 1+1=3. Tõsi, peame seda kõike tegema väga lühikese aja jooksul, sest enne esimest võistlusmängu jõuab meeskond koos olla ainult kaks päeva, millega saame teha poolteist trenni ehk aeg treeningväljakul on kasin ja piiritletud.
Aga meil on aega vestlemiseks ning peame seda võimalust kasutama, et kasvatada mängu avavileks meeskonna ja mängijate sisemist jõudu. Väljakule minnes peab jalgpallur tundma usaldust iseenda suhtes ja end turvaliselt. Ta ei tohi karta.
Emotsioonide ja kaine mõistuse vahel tuleb leida paslik tasakaal. Mõnel päeval on vaja emotsionaalsust natuke tagasi tõmmata, teisel jällegi üles kütta. Iga mängija peab leidma mooduse, kuidas oma sisemist energiat kõige paremini meeskonna hüvanguks kasutada. Ja selle jaoks on vaja meeskonnakaaslasi, kes tekitavad turvatunde ja aitavad selle sisemise energia esile tuua.
Koondise nimekirja koostades vaatame, et mängijad oleksid varem näidanud, et suudavad otsustavatel hetkedel oma kvaliteedi väljakul maksma panna.
Oled sa kursis, et sinu otsused Marbellasse viidud koosseisu osas tekitasid Eesti jalgpallis paraja tormi, sest nimekirjas oli väga palju FC Flora mängijaid ning mõned FCI Levadia ja Paide Linnameeskonna jalgpallurid, kes sinna ei pääsenud, olid pettunud?
Kuulsin, et nii oli. Aga minu jaoks pole vahet, kas jalgpallur mängib Levadias, Paides, Nõmme Kaljus või Floras. Mina valin mängijaid selle järgi, kas nende abil on võimalik saavutada võite. Sellest põhimõttest lähtun nii praegust kui ka järgmisi nimekirju koostades.
Koondisejalgpallis loevad tulemused. Mul pole poliitilist kohustust võtta igast klubist teatud arv mängijaid, et kõik oleksid õnnelikud. Kutsun koondisesse need mängijad, kes on minu ja mu abitreenerite silmis parimad. Need on mehed, kes on tõestanud, et siis, kui käes on tähtis tippmäng, suudavad nad sealt võitjatena välja tulla.
Aga mulle meeldib, et minu otsus tekitab reaktsioone. See näitab, et koondis läheb mängijatele korda ja nad väga tahavad Eestit esindada. Platsile ja kogunemisele pääsevad parimad. See oli niimoodi jaanuaris ja on ka nüüd. Vahepealse kahe kuu jooksul olen jälginud peetud kohtumisi ja kutse saavad ka mõned mängijad, keda jaanuaris valikus polnud.
Mainisid suutlikkust olla edukas olulistes mängudes. Seega kas üheks põhjuseks, miks jaanuari nimekirjas oli rohkelt FC Flora mängijaid, olid klubi eelmise hooaja edukad mängud Euroopa liigas?
Mitte ainult need mängud. Vaatasin ka Eesti-siseseid tippmänge. Kui tabeli tipmised neli-viis klubi omavahel kohtusid, siis millegipärast juhtus alati nii, et Flora võitis. See on oluline ja näitab midagi. Tänavune superkarikafinaal oli taas näide, et mingil põhjusel võitis selle mängu jällegi Flora.
Minu arust on see normaalne, et kui Flora on hetkel Eesti parim meeskond, siis on neil ka enim mängijaid koondises. Teistes riikides on olukord sarnane. Oma otsuseid tehes ei mõtle ma sellele, mis klubi mängija esindab.
Sinu esimene abitreener koondises on FC Flora spordidirektor Norbert Hurt. Nagu teada, tunnete teineteist juba mõnda aega. Valgusta palun, mille poolest te omavahel klapite, et soovisid just teda oma abitreeneriks?
Oleme Norbertiga nüüdseks juba kaks aastat jalgpalli kohta mõtteid vahetanud. Meie nägemused on üpris sarnased, vast umbes 80% ulatuses. Ülejäänud 20% peame põhjalikumalt arutama. Minu jaoks on väga tähtis, et Norbert tunneb väga põhjalikult Eesti jalgpalli ja siinset kultuuri. Mulle meeldivad tema oskused ja usaldan teda.
Teise abitreeneri Andres Operiga on olukord sama. Olin ju U17 koondise konsultant ning selle töö käigus puutusin temaga pikemalt kokku. Ta ei ole Norbertiga ülearu sarnane inimene, aga üheskoos moodustavad nad hea kombinatsiooni.
Ütlesid ennist, et koondisejalgpallis loevad tulemused. Kas tunned juba ka survet tulemusi saavutada? Kaks esimest MM-valikmängu, Tšehhiga kodus ja Valgevenega võõrsil, on ju Eesti koondise jaoks väga keerulised kohtumised.
Rahvuste liigas on vastased enamvähem samast mastist ja tulemuste saavutamine selle võrra lihtsam. MM-valiksarjas on olukord teine. Euroopa on maailmajagu, kust on tiheda konkurentsi tõttu kõige keerulisem MM-finaalturniirile jõuda.
Tuleb meeles pidada, et alagruppide loosimisel kuulusime me viiendasse loosiurni ning sattusime viieliikmelisesse gruppi. Väljakutse on meie jaoks keeruline. Valgevene on FIFA edetabelis 88. ja meie 108. kohal. Kui nende vastu punkte teenime, tuleb rahul olla.
Muidugi läheme iga kord platsile soovi ja plaaniga mängida välja hea tulemus. Ent kui vaadata tänavust kaheksat valikmängu ning teadaolevaid maavõistlusi (võõrsil Rootsi ja Soomega, kodus Põhja-Iirimaaga – O. J.), on järjestikuste heade tulemuste saavutamine väga keeruline.
Isiklikult ma survet ei tunne, olen elevil. Marbellas olin veidi ärevil, sest siis oli kõik Eesti koondisega seotu minu jaoks ikkagi täiesti uus. Aga nüüd tunnen end kindlalt, esmaspäeva hommikul pidasime treeneritega koosoleku ja oleme mänguks Tšehhiga valmis.
Punktisummat ma praegu eesmärgiks seada ei taha. Võtame ühe mängu kaupa. Vaadates eelmise aasta tulemusi, on meil MM-valiksarjas punktide võitmiseni minna pikk tee. Ootame ära mängud Tšehhi ja Valgevenega. Seejärel võime võib-olla sel suunal rääkida.
Lisaks MM-valiksarjale ja maavõistlustele on Eesti koondise kalendris ka Balti turniir, mis on Euroopa koondisejalgpalli kontekstis omapärane võistlus, sest regionaalsed turniirid on üldjuhul jäänud minevikku. Mis roll on Balti turniiril tänavuses aastaplaanis?
See on Eesti koondise jaoks võimalus võita tiitel. On palju koondiseid, kellel polegi reaalset võimalust mõnda tiitlit võita. Meil on ja tahame Balti turniiriks igati valmis olla. Muidugi tuleb arvestada, et osad mängijad lõpetavad siis pikka hooaega ega pruugi osalemiseks valmis olla, aga minu jaoks on Balti turniir tähtis, sest pakub Eesti koondisele võimalust võita karikas.
Kui suudame seal edukad olla, siis see võib anda meile ka sügisesteks MM-valikmängudeks parema lähtepunkti. Sest head esitused ja tulemused kasvatavad enesekindlust ja usaldust oma tegemiste vastu. Kindlasti tuleks Balti turniiri võit meile edasist silmas pidades kasuks. Professionaalses jalgpallis minu silmis sõprusmänge ei ole.
Eesti koondise nimekiri mängudeks Tšehhi, Valgevene ja Rootsiga avalikustatakse kolmapäeval kell 11.
Võitjaid juhendada jääb äkki vajaka 😂
Mind pigem huvitaks plaan a b ja isegi c olemasolu puhul, et kas seekord plaanitakse võita!?
Tõmbame siis selle sae käima...
Loogika on ehk selline et muidu ei saaks võimalustki. Klubi tasandil juba kiire põlemine olemas. Lootus et peremehe kriteeriumeid trotsides teed tulemust jääb ikka ja kuuluvus pereliitu on garanteeritud pikkadeks päevadeks. Tulemused ei ole kunagi eesti koondise treenerile liidu poolt omastatav kriteerium, pigem ikka inimeste areng. Loomulikult annab mängijale see kõvasti juurde, kogemused, linnukesed paberil ja mängudel olevad agendid. Sinjavski:"Olen peatreeneriga rääkinud, aga mitte sellest, kes mida ootab. Ta lihtsalt küsis, kuidas mul läheb, ja ütles, et pean valmis olema agressiivseks ja jõuliseks mänguks," meenutas Sinjavski esimest jutuajamist Karvina peatreeneri Juraj Jarabekiga (58). "Ta ütles, et on näinud minu mänge Flora ja Eesti koondise eest. Ma arvan, et jäin silma koondise ja Euroopa liiga mängudes."
Viimasel kahel aastal oleks Flora väga suure tõenäosusega alistanud Eesti koondise. Täiesti kindlalt koondise ilma Flora mängijateta, aga ilmselt ka hüpoteetilise vastaseisu, kui mõlemad oleksid nö parimas rivistuses.
Karm reaalsus on see, et viimased aastad on Hurt saanud oma klubisse põhimõtteliselt kõik keda ta on tahtnud. Õnneks on Paide ja Leva pannud väga kõvasti juurde ja edaspidi on see rohkem tasakaalus. Niipalju kui mina Hurta tean, siis ta on oma ettevõtmistes küllalt kõigutamatu ja enesekindel.
Seega neil, kelle Hurt on nö välja praakinud, ongi praegu koondisse saamine keeruline, sest Hurt siiralt arvab, et nad ei tugevda koondist. Mida rohkem peatreener mängijaid näeb ja tundma õpib, seda rohkem hakkab see koondis olema tema nägu.
Jormma, kas sinu arvates ei oleks pidanud Sinjavskit koondisse võtma? Milleks sa tema üldse välja tõid, ausalt ma ei saa aru. Teema ei ole ju üldse temas või Kreidas või Sappinenis, nendega nõustub ehk isegi Kebab. Küsimus on nendes, kes niikuinii platsile ei saa, et keda nende meeste hulgas eelistada. Mitteametlikus laagris eelistati florakaid, mina oleks samamoodi nii teinud, sest uuel peatreeneril ei olnud eelkäijast midagi kaasa võtta. Nüüd ta sai midagi ehitama hakata ja kaasatud pooleteramehed olid vähemasti kokku mänginud ja seetõttu täitsid oma (ajutist) rolli paremini.
Ootame homset!
Ma toon su eelmise teksti tsitaadi välja. siis ehk mõikab miks ma selle sinjavski öeldu välja tõin. Mitte et mul midagi sinjavksi kaasamise vastu oleks olnud-ära poogi mulle jura külge.
trk: "Kas mõne koondise võimaliku vahetusmehe kaasamine või mittekaasamine muudab selle mängija käekäiku!? Täna kui koondise ja klubi eest rahvusvahelisel tasemel soliidselt väravaid löönud Sappinen on müümata? See on nii absurdne väide, et polegi midagi kommentaarida."
NB: seda et sa arvad et flora florata koondist täiesti kindlalt võidaks. sinuga pole mõtet mul vaielda - meie seisukohtade vahe on selgelt ilmatu (pawnstars classic).
NB! ma ei haibi võrdluses koondisega Florat, aga mingid asjad on meeskonnaspordis siiski selged. Enam-vähem võrdse taseme korral on kokkumängu ja üksteisemõistmise vahe määrav.
Kuhu nüüd siis need üllad ideed kadusid? Eks see käi ikka nii, et, need, kes kõige kõvemat häält teevad, käituvad tavaliselt oma tegudes täpselt vastupidi.
See viimatine koondise koosseis ongi hea näide, miks peatreener ei tohi sõltuda ühe klubi abitreenerist. Iga treener arvab, et tema mängijad on parimad ja võiksid kuuluda koondisesse. Ok, anname andeks, ta oli uus ja kuulas täielikult Hurta. Vaatame, kas on siis munadega mees ja teeb oma valikud edaspidi ise või on tegelik mängijate valija ikkagi Norbert Hurt ja Häberli on vaid taktik ja motiveerija.
Tegelikkus on natuke keerulisem, kui paistab. Seal on kindlasti muud asjad, miks teatud mehi Marbellase ei võetud (pere, klubi, puhkus, oskused, potentsiaal jne). Ehk ei tormaks kohe meest tembeldama Flora käpikuks, kui ta on vaid ÜHE, ma rõhutan ÜHE koondisenimekirja esitanud, see ka veel treeninglaagrisse.
Pluss, hetkel on Flora Eestis domineeriv klubi, ainus õlekõrs n.ö. allakäigul. Oleme ausad, Eesti jalgpall on suht pasas prg, samas jäi Flora vaid mängu kaugusele Euroopa suurklubiturniiri alagrupist. Jah, ka Paide teeb suurepärast mängu, mõni üksik Leva mees kah. Aga see on kõik.
Tulles tagasi Marbella nimekirja juurde, siis ei usu ka mina, et selle koostas Häberli ise. (Pigem kaldun uskuma, et selleks oli Hurt) Aga see on ju täiesti OK, ju ei olnud peatreener veel Eesti jalgpalliga niivõrd kursis. Siis pöörduski abitreenerite juurde, esmajärjekorras Hurta, kuna teda tunneb enim. Ja ega Hurta ka süüdistada ei saa, tema on siiski Floras tööl.
Pealegi on Häberli vast jõudnud kaugemale, kui mõni meie mängija eales võimeline on.
Niiet mina soovin Thomasele edu ja jaksu ning loodan, et ta suudab kuidagi uppuva laeva päästa. Isegi, kui seda on palju palutud.
Tänu sinusugustele tüüpidele polegi võimalik koondisel ju ühist hingamist leida.
Sa oledki üks kebab, kelle peaks lihtsalt eemaldama ja sapivedelikku viskama
