Pärnu Vapruse peatreener Igor Prins rääkis intervjuus Soccernet.ee-le, mis augustis juhtus, milline on õhkkond meeskonnas, kas koondisepaus tuli heal või halval ajal, esile kerkinud noortest, välismängijate võimalikust liitumisest, enda muutumisest treenerina ja paljust muust.

Vaprus alistas 14. juunil Tallinna Kalevi 3:0, millele järgnes viiemänguline võiduta seeria, kui Paide Linnameeskonnale kaotati 1:2, Nõmme Kaljuga mängiti 2:2 viiki, Narva Transiga 0:0 viiki, Kuressaarele kaotati 1:2 ja Harju Laagriga mängiti 2:2 viiki.

Seeria lõppes 30. juulil, kui Pärnu Rannastaadionil löödi karikamängus Viljandi Tulevikule koguni 13 vastuseta väravat. Sellele järgnes imeline augustikuu, kui Premium liigas alistati Kalev 2:0, Kalju 2:1, Tartu Tammeka 8:1, FCI Levadia 3:1, Paide 1:0 ja karikamängus saadi 9:0 jagu Keilast.

See tähendab, et Vaprusel on käsil seitsmemänguline (viis liigas ja kaks karikas) võiduseeria. Järgmine kohtumine toimub laupäeval, 13. septembril, kui A. Le Coq Arenal minnakse vastamisi FC Floraga.

Vaprus asub Premium liigas kuuendal kohal, edestades jälitajaid mäekõrguse eduga. Trans on ees kuue ja mängu vähem pidanud Kalju kaheksa punkti kaugusel.

Igor, kas sa oled praegu kõige õnnelikum jalgpallitreener Eestis?
(Naerab.) Me räägime ju õnnestunud augustikuust ja Vaprus on kuu parim meeskond. Ma võtan selle tiitli vastu, aga meeskond õnnestus. Mul on hea meel, et selle kuu jooksul oli hästi palju häid momente, mängijate mõnus minek, tahtmine ja kõik need asjad kokku. Palju treenerile vaja on? Kui seda näed, siis vaatadki kõrvalt ja naudid seda kõike. See oli tõesti hea aeg Vaprusele.

Kuidas selgitada seda, mis augustis juhtus? Kas seda on üldse võimalik kuidagi selgitada?
Meil on selle hooaja jooksul olnud õnnestumisi ja nüüd läksid need õnnestumised kuidagi ühte kuusse. Mulle öeldi, et karikamängudes lõime kõik väravad ette ära, nagu ikka öeldakse, aga läks kuidagi edasi.

Me saime kaitses pidama. Meil on olnud sellised mängud, kus tuleb üks eksimus, teine eksimus, kolmas eksimus, neljas eksimus ja siis värav ka veel. Nüüd suutsime lappida seda. Meil ei olnud ühtegi olukorda, kus üks eksib, teine eksib, kolmas eksib ja väravavaht ka veel tassib. Okei, mingisugused olukorrad ikka kaitses tekivad, kus võib-olla jääd hiljaks, hea ründaja on paremal positsioonil, kuskilt minnakse läbi ja löögile. Ikka neid olukordi tekib, aga saime selle pidama ja meile ei löödud lihtsaid väravaid.

Lõppkokkuvõttes on meeskonna kaitsetöö märgatavalt paranenud. See ei ole ainult kaitseliini ja väravavahi töö, see on kõigi 11 mängija pingutus.

Kui keegi oleks sulle enne seda seeriat öelnud, et Vaprus võidab kõik mängud, siis kuidas oleksid reageerinud?
Enne augustit oli meil 1:2 kaotus Kuressaarele. Olime esimesel poolajal 1:0 ees ja lõime penalti mööda. Tegelikult oli ilus mäng ... Aga see on jalgpall. 15 minutit oli pausi ja ma ei osanud oodata sellist teist poolaega. Me ei saanud Kuressaare pikkade pallide ja õhuvõitlusega hakkama. Selle pealt tegelikult tulime augustisse, aga midagi juhtus, et augustis läks nii hästi.

Kui sa küsid, kui keegi oleks enne seda öelnud, siis me tahame iga kuu võimalikult hästi mängida. Saime augustis viis võitu, tegime väga okei vahe sisse ja saime sealt tagant minema. Aga loomulikult ma ei oodanud sellist kuud.

Sa ütlesid pärast Kalevi alistamist, et Vaprus mängib püsimajäämise peale. Vahe oli siis Kaleviga 11 punkti. Kas sa päriselt mõtlesidki seda niimoodi või see oli mängijate utsitamiseks?
Igasuguseid jutte tuleb vahepeal rääkida. (Muigab.) Meil on hooaja algusest kindel eesmärk. Juba kolmas aasta ütleme samamoodi. Meie eesmärk on vältida üheksandat-kümnendat kohta, kuues kuni kaheksas koht on okei ja väga okei, kui saame sealt kõrgemale. Me ei saa oma plaane teha ja muuta pärast iga võitu ja viiki.

Kui meil õnnestub kuuendast kõrgemale saada, siis see on väga okei tulemus meie jaoks, aga aasta alguses on mingisugused eesmärgid-plaanid kokkulepitud.

Aga kuidas sa motiveerid mängijaid? Kuidas augustis motiveerisid? Kas nad üldse vajasid motiveerimist?
Meil on selline mõnus tööprotsess ja kõik jutud käivad läbi selle. Eks ma üritan neid toetada rohkem kui võib-olla mingid aastad tagasi. Kui ma Pärnusse tulin, siis tahtsin enda juures mingeid muutusi näha ja teha. Minu soov on ilma suurema motiveerimiseta lihtsat ja ausat juttu nendega rääkida. Ma püüan ilma loosungiteta edasi minna nendega.

Palun kirjelda, milline on õhkkond riietusruumis ja treeningutel. Jalgpallisõbrad näevad ainult seda, mis toimub mängudes.
Me oleme selle satsiga olnud kolm aastat koos, küll väikeste muudatustega, aga selline 80 protsenti on võistkond koos püsinud. Oleme teineteise mõistmiseni jõudnud ja nad väga palju ise aitavad oma suhtumisega. Kui on normaalsed mängijad, ma mõtlen kasvatust, siis väga paljud asjad nad reguleerivad ise ära ja mul palju teha ei ole.

Oluline on, et sul on üks-kaks-kolm-neli liidrit, kes mõtlevad samamoodi nagu sina ja suudavad paljud asjad siseringis paika panna. Ma võib-olla mingeid asju ei tea. Ma olen öelnud ka neile, et ma ei pea kõiki asju teadma ja minu kõrvu ei pea kõik jõudma. Kui nad saavad mingid asjad ise ära klattida, siis see on minu jaoks super.

Kui palju on sulle viimasel ajal sõnumeid saadetud või lihtsalt kuskil juurde astutud ja öeldud, et lahedat asja teete?
See on meeldiv! Seda ma olen poistele ka öelnud, et see on kihvt, kui inimesed tulevad juurde ja ütlevad, et Vaprus teeb väga lahedat asja. Ja mitte mina, vaid Vaprus. Pärnakad. See, mis praegu toimub, on mõnus jalkaelu elavdamine Pärnus. Kindlasti need sõnumid, mis semudelt ja vanadelt tuttavatelt on tulnud, soojendavad.

Ma kujutan ette, et nende hulgas on ka täiesti võõrad inimesed?
Jaa! Messengeris on inimesed, kes soovivad õnne. Mulle see näputöö iseenesest ei meeldi, ma olen telefonimees. Kui on vaja, siis helista ja ma räägin, aga see ühe pöidla liigutuse emotsioon ... Teen seda austusest nende inimeste vastu ja vastan neile.

Milline augustis saadud võit sulle endale kõige rohkem korda läheb?
(Mõtleb.) Ma arvan, et ei ole oluline midagi eraldi välja tuua. Ma arvan, et poiste ja enesekindluse jaoks olid Paide, Kalju ja Levadia. Need võidud olid kindlasti igale mängijale emotsiooni koha pealt väga innustavad.

Vaprus on tänavu kõik Eesti tippklubid alistanud.
Jaa, sest Florat võitsime ka kevadel, kui Henri lõi karistuslöögi küljevõrku. Need ongi väikesed rõõmuhetked. Klubi jaoks, kes ütleb hooaja alguses, et tahab püsima jääda, annavad need jõudu ja julgust edasi mõelda.

Kas koondisepaus tuli Vapruse jaoks halval ajal?
Ei tulnud. Viimane mäng Paidega oli kuidagi väsitav meie jaoks, aga saime selle võidu kätte. Poisid said augustikuus võib-olla natuke liiga palju emotsioone jalgpallist. Ma arvan, et meil tegelikult oli seda puhkust vaja oma enesetunde parandamiseks. Kõik said kodudes ja perega koos olla, jalgpallist natuke eemal.

Kui palju andsid puhkust mängijatele, kes ei läinud noortekoondistesse?
Eelmisel neljapäeval kogunesime ja hakkasime vaikselt valmistuma. Meil on mäng Floraga alles 13. septembril, nii et saame joonele.

Vigastatud Markkus Seppiku ja Reimo Madissoo hooaeg on lõppenud, aga kas koondisepaus on selles mõttes hea, et mingid pisimured saavad korda? Kas üldse on mingeid muresid?
Magnusel on põlves mingi väike vigastus, aga läheb paremuse poole ja midagi hullu ei ole. Paus on kõigile meeskondadele hea, kui on mingisugused vigastused, mis vajavad puhkust. Meil samamoodi. Ma arvan, et meil on okei.

Sa juba mainisid, et järgmine mäng on Floraga. Võib-olla veidi rumal küsimus, aga kas viik Floraga oleks pettumus?
Ei oleks. (Mõtleb pikalt.) Meil oli hea august ja tahame edasi liikuda. Ma igal juhul väldin ülemõtlemist ja olen seda ka poistele öelnud. Me läheme seda mängu hästi mängima. Tahame sealt punkte võtta ja nii ongi. Teinekord isegi kaotus ei valmista pettumust, sest oleneb sellest, mida kutid väljakul teevad. Läheme mängima ja vaatame, mis ja kuidas õnnestub.

Tabeliseis on praegu selline, et Vaprus ei pea enam püsimajäämise pärast muretsema. Aga kas süües kasvab isu?
(Naerab.) Noh, eks vaatame! Ma enne mõtlesin pikalt, mida Floraga mängu kohta öelda, sest meil on kaks mängijat (Virgo Vallik ja Magnus Villota – K. I.) kaartide tõttu väljas. Ma usun, et see ei muuda väga palju mängurütmi, aga põhikoosseisus tulevad väikesed muudatused. Vigastused ja kaardid – sellised asjad tulevad, aga siiamaani on õnneks läinud ja oleme läbi vedanud.

Kui sa küsid, kas süües kasvab isu, siis muidugi. Hooaeg kestab veel september-oktoober ja mõned nädalad peale. Praegu on põhiküsimus, kuidas edukast augustist edasi minna. Kerge väsimus ja hooaja lõpp, võib-olla on poistel mingisugune kindlus tekkinud, et vahe on sees. Nendega peab tegelema ja neid peab õigel ajal märkama. Kui suudame selliseid võnkeid vältida, siis läheb kõik okeilt edasi.

Vaprus ja euromängud. Kas sa julged niimoodi unistada?
Kui sa mäletad, siis esimesel aastal juba karjuti seda. Ja oligi lähedal, aga Kalev napsas ära selle. Unistama peab, unistama peab! Aga kõik need muutused klubi arengus ja nii edasi. Nagu sa ütled, et süües kasvab isu, eurokoht ja medalid ... Hooaeg koosneb kaheksast kuust ja meil oli üks õnnestunud kuu.

Meie jaoks on huvitav, kuidas sellele reageerime. Peame oma rütmi säilitama ja edasi minema. Kui oleksime selline sats, kes võtab igas ringis 15 punkti, siis räägiksime teist juttu. Saime viie vooruga 15 punkti ja enne seda 21 vooruga 24 punkti. Peame stabiilsuse saavutama ja klubi nii tugevalt üles ehitama, et meil oleks enne hooaega sellised plaanid.

Räägime mängijatest. Tänavu on esile kerkinud noored mängijad – Tristan Pajo, Marten-Chris Paalberg ja Matthias Limberg. Mida sa ütled nende kohta?
(Mõtleb.) Pajo on meie juures leidnud enesekindluse, näidanud väga edukalt oma loovust ja oskusi. Aga peab olema ka inimene, kes oskab seda kõike lugeda ja teha õigeid liikumisi. Tänaseks päevaks on meil selleks Paalberg, kes saab väga hästi hakkama. Pajo on meie jaoks väga tähtis mängija, kes suudab tempot ja rütmi väga hästi hoida. Tema on ka selline mängija, kes võtab julgelt üks-ühele ja tekitab järgnevaid olukordi. Ta on saanud hoo sisse, kuigi võib veel paremini mängida. (Muigab.)

Paalberg on 16-aastaselt kerkinud mängijaks, kes lööb väravaid. Ta on oma nooruse kohta väga-väga palju arenenud ja suudab täiskasvanud jalgpalli mängida. Ta on hästi palju juurde pannud kaitsetöös, armastab seda tööd teha ja teeb isuga, ei säästa ennast selleks, et rünnakul palliga olla. Tema on selline mängija, kes võib kaugele jõuda.

Paalberg ja Limberg said eelmisel aastal oma kooliasjad korda ja käisid meiega hommikuti trennis. See on töö tulemus. Nad said eelmisel aastal vähe mänguaega, aga kui nad tänavu jaanuaris hakkasid mängima, siis oli näha nende küpsust. Ma ei öelnud neile, et nad saavad kohe põhisse, aga tänaseks on nad oma koha välja võidelnud.

Matthias on juba oma kasvu puhul meie jaoks väga oluline mängija ja me saame teda erinevates olukordades hästi ära kasutada. Kui rääkida veel mängijatest, siis Virgo Vallikul eelmisel aastal kõik ei õnnestunud, aga tänaseks päevaks on ta oma mängulusti tagasi saanud ja ta on meie jaoks väga oluline mängija.

Pajo on Florast laenul, aga Paalberg ja Limberg on Vapruse mängijad. Kas nad peaksid sinu arvates enne välismaale siirdumist mängima mõnes Eesti tippklubis või saab ka otse Vaprusest minna?
Oleneb, millise eesmärgiga välja minnakse. Kui Paalberg läheb Hollandi kõrgliigasse, siis arvan, et see on pärssiv tema jaoks. Aga kui ta läheb klubisse, kus on tugev noortetöö ja võib-olla mingisugused noorteliigad ... Oluline on vastavalt oma vanusele leida koht, kus ta suudab mänguaega saada. See käib kõigi kohta. Keskkond on hästi oluline. Sellises vanuses on vaja vastavalt oma võimetele ja tasemele mängida, ei tohi olla liiga kerge või liiga raske.

Ehk vahesamm Floras, Levadias, Kaljus või Paides ei ole oluline?
Ma arvan, et ei ole oluline.

Noored on esile kerkinud, aga nende kõrval ei saa ära unustada kogenuid mängijaid. Ma julgen öelda, et isegi 20-aastane Ott Nõmm on juba kogenud mängija, rääkimata Magnus Villotast ja teistest vanematest mängijatest. Kui rahul sa selle komplektiga oled?
Tasakaal peab olema noorte ja vanade vahel. Nagu ma enne rääkisin, siis sellega haakub riietusruum ja see teema. Noori ei tohi liiga palju olla. Ma olen klubis ka öelnud, et noorte kaasamine ei ole see, et noor tuleb ja pakume talle lihtsalt treeningkeskkonda. Ta peab enne tõestama, et väärib seda kohta. Aga praegu on väga okei.

Kogenud mängijatest on kaitseliinis veel Lipp, Villota, Aloe ja poolkaitses Välja. Nad ei ole vanad, aga oma parimas eas. Tasakaal on praegu okei. Kaasasime esindusse veel mängijaid – Ako Kõrre ehk Uku venna ja Emil Dolgovi, kes käis vahepeal Levadias ja on nüüd tagasi meie juures. Praegu on meil kaheksa-üheksa noort, kellel on Premium liiga mänge minimaalselt, aga anname võimaluse ja vaatame, kes ujub välja ja kes mitte.

Vaprus laenas Florast keskväljale Roland Lukase, aga see on ka suvel kõik. Miks nii rahulik üleminekuaken?
Meil on jutuks olnud, kaasa arvatud sel aastal, kuidas paremini läheneda nendele akendele ja välismängijatele. Praegu oleme jäänud selle juurde, et vaatame kohalikke mängijaid. Nagu ikka välismängijatega, siis nendega on natuke riskantne. Kohalikul mängijal on võib-olla kergem, mugavam sisse elada ja tekib vähem tõrkeid. Kui oleks väga häda käes olnud, siis oleks agressiivsemalt tegutsenud, aga antud juhul võtsime ainult Rolandi.

Vapruse suund ei ole ainult Eesti mängijad? Uks on lahti ka välismaalastele?
Jah, nagu ma ütlesin, siis meil on see jutuks olnud. Ma arvan, et selleks peab olema hea ja usaldusväärne agent, kes sellega tegeleb, vajadusel pakub neid mängijaid ja on teadlik klubi siseelust. Ma arvan, et need peaksid kuidagi koos käima. Tänaseks päevaks on meil oma kamaral kasvanud mängijad.

Kas mingile positsioonile oleks olnud vaja jõudu juurde?
Ikka oleks vaja olnud. Kindlasti oleks vaja kedagi kaitseliini ja keskväljale, aga nende välismängijatega oleneb, millise kriteeriumi järgi neid valid. Kas leiad sellise, kes on oma positsioonil kõigist parem? Või mängitad sisse oma noort, kes on grammi võrra taseme poolest nõrgem? Selliseid valikuid peab tegema.

Mida sa arvad Tammeka, Harju, Kuressaare ja Kalevi võidurelvastumisest?
Eks nad samamoodi istuvad, arutavad ja mõtlevad, kuidas on parem edasi minna. See on iga klubi siseasi, millise strateegia nad valivad oma eksisteerimiseks.

Sul on Vapruse peatreenerina käsil kolmas hooaeg. 2023. aastal kuues koht, 2024. aastal seitsmes koht ja tänavu on Vaprus kuuendal kohal. Märkimisväärne stabiilsus.
(Ohkab kergelt.) Ma ei ütleks, et eelmine aasta oli stabiilne. Saime selle koha kindlustatud alles hooaja lõpus. Eesmärk on keskmikku kuuluda. Kuidas seda sammu edasi teha? Kas hakkad välismängijaid tooma teatud positsioonidele või proovid enda noori kasvatada? Paalbergi ja Limbergi puhul see õnnestus, aga kindlasti oli väga suur osa mängijate potentsiaalis, nende suutlikkuses ja tahtes eelmisel aastal korralikult trenni teha.

Vaprus oli enne sinu ametiaega Premium liiga põhjas või mängis Esiliigas. Kas Igor Prins on Vapruse edu peamine põhjus?
(Muigab.) Minu tulekuga on asjad õnnestunud, aga mul on abilised Henri Rüütli, Priit Pikker ja Valdo Järvekülg, kes vastutab poiste tervise eest. Ma arvan, et jalgpalli poole pealt oleme Henri ja Priiduga väga okei kontakti saanud, meil asjad sujuvad väga hästi. Ma arvan, et peamine põhjus on see, et oleme suutnud luua mõnusa keskkonna, kus mängijad, keda oleme kaasanud, tahavad seda asja teha ja tahavad Pärnu jalgpalli elavdada.

See ei ole ühe treeneri teene. Kõik algab väikestest õnnestumistest. Esimene aasta andis võib-olla kõigile indu juurde, et kõik on võimalik. Me ei saa ümber ja mööda minna meie fännidest, kes on ülioluline osa meie edukusest. Ja lõpuks ka toetajad leiavad tee meie ukseni. See on väga kihvt! Oleme mõnusat jalkaelu Pärnusse viinud.

Sa oled olnud peatreener Eesti tippklubides – Kaljus ja Levadias. Mis on suurimad erinevused Vapruses?
Kõige suurem erinevus on see, et kui räägime minust, siis Pärnu on minu kodulinn. Pärnus minu jalkaelu algas. Ma olin pärast Levadia teist perioodi viis aastat PJK-s ja kui see Vapruse kutse tuli, siis ütlesin kohe, et kui diiliks läheb, siis oleks hästi lahe ja ma tahaks seda jalkaelu elavdada. Tahtsin ise muutuda ja tahtsin aidata Vaprust.

Kui ma võrdlen Levadiasse minekut, siis olin Täri (Tarmo Rüütli – K. I.) abitreener. Kui Täri lahkus koondise peatreeneriks, siis ta ütles Viktor Levadale, et miks mitte proovida ja panna mind peatreeneriks. Ma olin kogu aeg kõrvalt Täri tööd jälginud ja siis tuli selline laks, võistkond oli ju Täri poolt ette valmistatud. Kaljuga saab võrrelda. Kalju üritas ja tahtis edu kindlustada. Selle me ka kindlustasime 2012. aastal.

Sa ütlesid, et tahtsid muutuda. Kui palju sa treenerina muutunud oled?
Ma arvan, et päris palju. (Muigab.) Tänaseks päevaks on nii, et meeskond on enne mind ja siis tulen mina. See on võib-olla kõige suurem muutus. Ma olin varem selline, kes oli alati ees, käed püsti ja emotsioonid ... Tänasel päeval püüan protsessi kuidagi toetada, aidata ja kogu treeningelu kuidagi elavdada ja jälgida, et see oleks mängijatesõbralik. Kõige olulisem on meeskond, mina olen taustajõud.

Too mingeid näiteid. Mida sa tegid 10-15 aastat tagasi, aga enam mitte mingil juhul ei tee?
Kunagi ütlesin, et ma tekitan konflikte ja lahendan neid. Aga see ei ole õige. Konflikte ei pea tekitama. Kui neid liiga palju tuleb, siis mingi hetk on see linnuke läinud – kui ikkagi mingi sõna teele lased, siis see on läinud ja keegi võib selle endale päris kauaks talletada. Olen seda vältinud. Neid veel tuleb, aga neid on nii vähe. Proovin mängijatega nelja silma all need asjad ära klaarida.

Ehk sa oled treenerina palju rahulikumaks muutunud, kuigi see väljaku kõrval alati nii ei paista?
Enne lärmasin ikka iga valesöödu peale, aga tänasel päeval proovin lihtsalt häälekalt öelda, kui mingid olukorrad on valesti. Kõik asjad nii kiiresti ei muutu. Päris paljud asjad lähevad ka sissepoole, mis ei ole minu jaoks hea ja seda ma ei tahaks teha. Tervis on ka oluline.

Sa oled 58-aastane. Kas sa soovid veel kunagi Eesti tippklubi uuesti juhendada?
Mul on Pärnuga ka järgmiseks aastaks leping. Ma ei tea. Nagu ma ütlesin, siis üle-eelmisel aastal oli hurraaga tulek. Eks see natuke kulutab ka. Kõik sõltub õnnestumistest, kuidas hooajad lähevad ja milliseid emotsioone saad. Kõike negatiivset ei saa ka kõrvale jätta. Need lähevad sisse ja nendest peab lahti saama, aga see võtab aega.

Ma arvan, et aeg näitab, mis edasi saab. Nagu sa ütlesid, siis ma olen 58, teised treenerid Premium liigas on 30- või 40-ndates. Noored õpivad ja tuleb nendega kuidagi sammu pidada.

Kas mõni tippklubi on sind viimastel aastatel proovinud enda juurde meelitada?
Vaprus meelitas ja ma olen siin ju! (Muigab.) Aga ei ole. Ma olen Vapruses väga rahul praegu. Ma ei tea, kuidas see meelitamine käib?

Üks telefonikõne?
Jah, ma mäletan ka neid olukordi, aga praegu ei ole midagi sellist olnud.

Mida sa soovid veel treenerina saavutada?
Ma arvan, et praegu on need saavutused seotud Vaprusega. Võib-olla teha järgmine samm või mingi korraliku õnnestumisega hakkama saada. Aga eks me oleme juba midagi korda saatnud ja seda võib ka pidada õnnestumiseks, mida Vaprus on praegu klubina teinud. Rühime edasi ja vaatame, mida aeg toob ja kuidas pensionieelik edasi käitub.

Viimane küsimus. Kui Jürgen Henni ametiaeg Eesti koondises kunagi läbi saab ...
(Muigab.) Näe, Jürgen Henn on siin! (Näitab käega Soccernet.ee kontoris laua peal olevale Jalka ajakirjale, mille maikuu kaanelugu oli Henniga.)

... Henni ametiaeg kunagi läbi saab ja jalgpalliliit kutsub sind A-koondise peatreeneriks, siis kas lähed?
Ma pean minema tagasi meie jutu algusesse. See õnnestumine on olnud augustikuu pealt. Eks enne on ka olnud mingeid jutte, et Prins sinna ja sinna, aga jah ... Ma usun, et Jürgen õnnestub ja soovime talle edu! Ta on väga hea treener ja koostöö Arno Pijpersiga on super! Jätame minu välja ja las nad õnnestuvad veel aastaid ja aastaid. Nad on väga head tööd teinud, aga osa tööst peavad ära tegema ka mängijad. Las see Prins olla praegu. Kui tulevad need ajad ja mingisugused jutud, siis on parem konkreetsemalt rääkida nendest.