Konstantin Vassiljev, 34 aastat noor. Eesti rahvuskoondise võtmemängija, kahtlemata. Aga kui kaua veel?

Aasta on 2011. Eesti koondis mängib Tarmo Rüütli käe all parimat jalgpalli, mida fännisektor näinud. Kõige keskmes on 27-aastane Konstantin Vassiljev, parimas mängijaeas poolkaitsja. Kodus ta Põhja-Iirimaale väravat ei löö, võõrsil aga küll ja Vassiljevist saab maestro. Meie Kostja. Meie kangelane. 

Kaheksa aastat hiljem võõrustame Põhja-Iirimaad Tallinnas uuesti. Peatreener on vahetunud, mängijad ka. Loogiline. Võrreldes tolle septembrikuu õhtuga kümnendi alguses on kümme nägu algkoosseisus uued. Aga mitte Kostja. Jalad on ehk kraadi aeglasemad ja näos mõni korts rohkem, aga Kostja on Eesti koondisele endiselt vitaalne.

Ma ei tahaks pikemalt peatuda laupäevasel mängul, eriti sellel, miks me teisel poolajal ei tahtnud enam jalgpalli mängida. Esimesed 45 minutit oli Eesti mäng nauditav ja kõik võisid oma silmadega olla tunnistajaks sellele, et kõige keskmes oli ikka ja jälle Vassiljev. Rääkimata mõõdetud karistuslöögist, järjekordsest kandidaadist Hõbepallile. Aga kaua me veel nii saame?

Tõsi, meie koondise teine vaieldamatu liider, kapten, juunikuu mängudest kahjuks eemale jäänud Ragnar Klavan mängis Põhja-Iirimaa vastu juba 2004. (!) aastal. Ent viimaste aastate kogemused on näidanud, et kaitses saame ehk ühe mehe lahkumisega hakkama veidi valutumalt; läks Raio, varem või hiljem läheb ka Raku. Sinna kasvab uusi tegijaid peale. Enda ja oma riigi kaitsmine on eestlasel veres.

Kostja on teist masti mees. Mees, keda väljakul vaadates ei oskaks kahtlustadagi, et tegu on eestlasega. "Tema jalgpalliintellekt, tema mängust arusaamine on natuke teisel tasemel kui teistel Eesti jalgpalluritel," võttis Vassiljevi hea semu ja pikaaegne koondisekaaslane Dmitri Kruglov poolkaitsja omadused möödunud kevadel igati asjakohaselt kokku.

Viimasel paaril aastal oleme vilksamisi saanud näha, milline on koondis siis, kui Kostjat ei ole. Vigastused, probleemid klubirindel ja viiemehelise kaitseliini sage kasutamine on aeg-ajalt pannud küsima, kas koondises on Kostjale üldse kohta. Teda on katsetatud erinevates rollides. Tulemus? Koht tuleb leida, sest taseme poolest teda naljalt välja jätta ei saa. Reimi õnneks suudab heas füüsilises vormis Kostja tegutseda ka kahemehelises poolkaitses, viimases hädas ka valeründajana.

Maestro puudumisel tekkivale vaakumile paralleeli otsides ei tule minna üldse kaugele. Olgem ausad, me ei ole tänaseni suutnud asendada Andres Operit. Henri Anier/Sergei Zenjov on toredad mehed ja Eesti mõistes väärika koondisekarjääri kokku pannud, aga nad ei ole suutnud täita Operist (ja Indrek Zelinskist) vabaks jäänud väravakuninga saapaid. Kostja on ligi kümme aastat olnud ka selle vankri vedur.

Aga edasi? Viimane kaotus kinnitas veelkord seda, mida realistid teadsid ka vahetult pärast loosimist, pärast kahte kaotust Põhja-Iirimaale tulid ka unistajate jalad maa peale. Sellest valiktsüklist ei ole meil midagi püüda. Isegi peatreener Martin Reim märkis, et "peame igat mängu võtma eraldi" ja "iga selline mäng on noorematele tuleviku väetiseks".

2020. aasta EM-i aastal saab Kostja 36 - ja sinna me ei jõua -, järgmise MM-i ajaks oleks ta juba 38-aastane. Et peagi saavad taskusse treeneripaberid, viitab, et pikemalt me maestro mänge vaevalt nautida saame. Veel aasta? Või kaks? Siit ka küsimus: kas valiktsüklis, kus püüda ei ole suurt midagi, tasuks ehk öelda Kostjale "aitäh" ja anda rahvusvahelist õhku nuusutada neile, kes peaksid meid viima (näiteks) 2024. aasta Euroopa meistrivõistlustele?

Täna ja praegu ei ole selge, kes peaks Kostja saapad ühel (läheneval) päeval täitma. Mattias Käit on sinisärgis kanda kinnitanud ja võrke sahistanud, aga klubikarjäär lonkab ja vigastused segavad, saati ei ole selge, mis positsiooni ta koondises lõpuks enda omaks teeb; koduliiga ehk kõige naturaalsem number kümme Herol ei ole koondisesse veel jõudnud; Martin Millerit kasutatakse nii klubis kui koondises pigem teistel positsioonidel; Zakaria Beglarišvili on oma lae saavutanud ja teda ei saa pidada pikaajaliseks lahenduseks, kui ta ühel hetkel sinisärgi selga tõmbamiseks üldse loa saab. Meil on huvitavaid kujusid noortekoondistes, aga kes - ja millal - on valmis meeste mängu mängima?

Kui me ei vii protsessi läbi kiirendatud korras, ei ilmne vastust tõenäoliselt enne, kui Kostja lõpetab. Laupäev tõestas veelkord, et ta jääb koondise võtmemängijaks kuni viimase paeltesidumiseni välja. Ootamisega kaasneb aga risk, et õige valiku tegemisele, järgmise lahenduse leidmisele kulub pärast Kostja lõpetamist veel hea jupp väärtuslikku aega. Kuidas käituda?