Viimased 11 aastat Premium liigat juhtinud Veiko Soo lahkub jalgpalliliidust ning asub taas tööle Tartu Tammekas - sealsamas, kust ta enam kui kümnendi jagu tagasi Eesti tippliigade arendamise juurde asus.

Hommikul kell kuus Tartus rongi peale, õhtul poole kaheksaks tagasi. Ja nii vähemalt kaks-kolm korda nädalas, vahel rohkemgi. 40-aastase Soo töö tippliigade tegevjuhina (selline on tema ametinimetus olnud alates jalgpalliliidu värskeimast struktuurimuudatusest) kätkes endas sisuliselt kõike, mis puudutab seda, kuidas muuta Premium liiga tootena varasemast paremaks, atraktiivsemaks, ägedamaks, kutsuvamaks, nauditavamaks ja publikusõbralikumaks. Lisaks ideedele, abistamistele ja juhtimisele on ta sageli ise staadionil ja paneb vajadusel käe külge, olgu tegu Kuressaare linnastaadioni, Kreenholmi staadioni või A. Le Coq Arenaga.

Käidud pikk tee on nüüd jõudnud (vahe?)finišisse. Alates septembrist lahkub Soo Elroni kuldklientide seast ning asub tööle Tartu Tammeka ürituste ja koostöösuhete juhina. Tegu on mõnes mõttes koju naasmisega, sest aastatel 2010-2013 oli Soo Tartu Tammeka tegevjuht ja mänedžer.

Ehk väga üldiselt rääkides: kui seni töötas Soo kogu liigas selle nimel, et inimesed tunneksid mängude vastu huvi ja tahaksid tribüünil käia, siis nüüd saab ta kogu oma energia suunata Tartu Tammekas selle valdkonna parendamisele. Turunduse ja brändiga seotud teemade kõrval on tema töölõiguks kõikvõimalike mängude ja ürituste korraldamine.

"Kõik see, mis puudutab igasuguseid edasiarendusi näiteks pealtvaatajatele elu paremaks tegemise osas!" räägib Soo oma uuest tööst. "Toon lihtsa näite: Coop staadionil on väga ägedad tribüünid, aga need on külje pealt lahti, mis tähendab, et sinna tekib teatav tuulekoridor. Kui saaksime need küljed kinni, oleks pealtvaatajatel juba elu natuke mõnusam."

Soccernet.ee-le rääkis Soo peamiselt oma seljataha jäävast tööst jalgpalliliidus, aga natuke ka Tammekaga seotud tulevikumõtetest.

Kummad tunded praegu sees suuremad on - kas jalgpalliliidust lahkumisega seotud või Tammekaga taasliitumisega seotud tunded?
Arvan, et võrdsed. 11 aastat ja natuke peale on olnud väga äge aeg. Olen teinud seda, millesse olen ise väga uskunud ja usun ka täna. See on otsapidi olnud üks elu unistusi ja võimalusi. Aeg on lennanud ja midagi selle aja jooksul ma ei kahetse.

Teisalt olen Tammekas ju varem töötanud, alustasin seal juba 15 aastat tagasi, aga sellest ajast on üle kümne aasta juba möödas. Päris suur vahe! Muidugi olen kogu selle aja klubidega töötanud ja seetõttu tean ka mingisuguseid Tammeka asju, aga detailideni ma kursis kõigega pole. Heas mõttes ootusärevus on muidugi suur - natuke teine suund, kitsam fookus. Väike vahe on ju sees, mida saad liiga tegevjuhina ellu viia ja mida reaalselt klubis töötades teha.

See uudis on paljudes inimestes tekitanud ootamatuid reaktsioone. Paljud on küsinud: mis siis nüüd juhtus? Tegelikult ei juhtunudki midagi, see on lihtsalt elu. Üks uks läheb kinni, teine lahti.

Lihtne küsimus: miks?
Mul kasvab kodus kolm last, nad on praegu 11, 6 ja 3. Nad on veel suhteliselt väikesed - kõike muud saab hiljem uuesti teha, aga lapsed on vaid korra väikesed. Kui tahta seda tööd teha suure kirega, nagu mina olen teinud, siis paramatult jääb kodus olemise aega väheks. Jalgpalli mängitakse ju õhtuti ja nädalavahetusel. Üheksast viieni pole seda spordis tööd sisuliselt võimalik teha, võib-olla mõnel üksikul positsioonil. Kogukonnajuhid on ka sellest hea näide - see töö peab olema elustiili osa.

Teine pool on seotud sellega, et ehitame perega Tartusse maja - see on jõudnud faasi, kus on lootust, et varsti saame sisse kolida. Kõige sellega seoses on soov kodu lähedal olla järjest kasvanud. Tundus ratsionaalne hetk praegu niisugune otsus teha.

Tammekasse on lühikese aja jooksul naasnud veel kaks tegelast, kes kümmekond aastat tagasi klubis tegusid tegid - Kaarel Kiidron ja Kalle Paas. Kas istusite suvel kuskil koos ja otsustasite, et paneme selle bändi uuesti kokku?
Päris nii ei olnud! (naerab)  Tammeka inimesed tahtsid minuga ühel hetkel rääkida ja meil oli huvitav vestlus, kus nad rääkisid, mis mõtted neil liiguvad ja mida mina sellest arvan. Kuna minul olid ka seoses isikliku eluga sellised mõtted tulnud, siis sobis ajastus väga hästi.

Muide, niimoodi kolmekesi me kusjuures korraga klubi kontoripoole peal kunagi ei olnudki. Kaarel oli 2011. aastani mängija, enne kui ta Tšehhi siirdus ning kui ta tagasi tuli ja Sepa staadioni asju ajama hakkas, olin mina juba jalgpalliliidus.

Tulid jalgpalliliitu tööle 2014. aastal. Mis vallas on Premium liiga selle aja jooksul kõige suuremaid samme edasi astunud?
See on päris hea küsimus. Tegime eelmisel aastal ETV otseülekannetest videolugu, kus käis läbi 2014. aasta hooaja esimese vooru mäng Levadia ja Paide vahel, mille Paide üllatuslikult 1:0 võitis. Kui täna vaadata, milline see video ja kõik mängu ümber üldse välja nägi, siis... Juba Sportland Arena ise on palju muutunud.

Otseülekannetega on tulnud palju tegeleda. Praeguseks on see ju täiesti tavaline asi, et saame kõiki Premium liiga mänge otseülekandes jälgida, aga 2014. aastal oli ju olukord selline, et voorus tegi ühest mängust ülekande ERR, ühest Postimees ja mõnes voorus oli veel mõni ülekanne juures. Alustada tuli seega sellest, kas üldse ülekanne on või ei ole, aga sinna juurde tuli kogu tehnilise poole koostöös ülekandepartneritega arendamine. 

Ühel hetkel saime kõikidest mängudest otseülekanded ja hakkasime juurutama näiteks väravasöötjaid - varem sellist žanri üldse ju Premium liigas polnudki. Tipphetkeid kokku lõiganud videotoimetajad hakkasid söötjaid üles märkima! Täna on see täiesti elementaarne. Ülekanded on ju praeguseks väga mitme funktsiooniga: ühest küljest on seda vaja videokohtunike jaoks, aga selle taga on veel mitmeid kasulõikajaid: statistikaettevõtted, treenerite videoanalüüsid, kohtunike RefPal. Ja mida kvaliteetsemat sisu me ise toodame, seda paremini saame seda liiga promomiseks ära kasutada, näiteks sotsiaalmeedias.

Turunduse poole pealt on meil "imelaps" olnud Ats Purje. Kui ta eelmisel aastal Pärnu vastu 89. minutil selle pöörase värava lõi, kus ta kogu kaitseliini ära konksutas, sai see esimese hooga meie sotsmeedias miljoneid vaatamisi. Nüüd, kui tal oli 40. sünnipäev, postitasime video uuesti ja saime veel kaks miljonit vaatamist!

Üks väga lihtne mõõdik on ju ka keskmine publikuarv.
Hästi lihtsustatult: 2013. aastal oli meil keskmine publikuarv liigas 215 - 2024. aastal oli see arv 406. Sisuliselt 90 protsenti kasvu. Ja üldiselt on publikuarvud muutunud stabiilsemaks. 2015. aastal käis ka näiteks ühel aastal publikuarv ülevalpool ära, aga pärast seda kukkusime tagasi, nii umbes 250 juurde. Kogukonnajuhtide projekti, täiendava turunduse ja muude meetmete abil oleme saavutanud liigana parema stabiilsuse. Mõned klubid on selles vallas hakanud esile tõusma.

Hooajal on kokku 180 mängu - 2013. aastal oli neist 107 sellised, millel oli alla 200 pealtvaataja. 59 protsenti! Tänaseks oleme selle näitaja kõvasti allapoole saanud - sel hooajal on olnud 21 sellist mängu, eelmisel aastal oli neid 30. Need ei ole näitajad, millega me täna kaugeltki rahul oleksime, aga ka see näitab natuke, kuidas oleme edasi tulnud. Sportlikus mõttes on liiga alumine ots ja seeläbi keskmine tase kindlasti tõusnud.

Üldisemalt rääkides on  jalgpall hakanud üha rohkem tähendama enamat kui ainult seda, mis toimub väljakul. Heaks näiteks on praegused heategevusüritused: Tammekal oli laupäeval just "Roosa jalgpall", Pärnu korraldab nädalavahetusel koos vähiravifondiga oma heategevusmängu.

Turunduse poolelt tulevad kohe meelde nii-öelda täiendava meetme mängud, kus oleme tulnud jalgpalliliiduga klubidele appi konkreetseid mänge promoma. Parim näide on ilmselt eelmisel aastal toimunud 100. Tallinna derbi, mis sai lõpuks minu meelest väga väärikalt ja uhkelt tehtud. Kogu kajastus oli värvikas ja ehe, inimesed rääkisid väga ägedalt, mida see derbi neile tähendab. See mäng, see vastasseis ja kõik see, kuidas see ajas on kujunenud - tegime sellest ju isegi väikese dokfilmi. See läks inimestele korda.

>

Ühest küljest võib ju tore olla, et ümmarguselt on publikuarv kümne aastaga kaks korda tõusnud, aga vaatame kas või üle mere - Paide käis hiljuti mängimas Stockholmi AIK-ga, kellel on igal kodumängul paarkümmend tuhat inimest kohal. Kui seda möllu vaatad, siis mõtled: 200 või 400, mis vahet seal on?
Kas oleme hullult rahul? Seda kindlasti mitte. Muidugi tahaksin, et meie arvud oleksid veel ja veel suuremad. Oleme aga algusest peale hoidnud joont, et igal klubil on oma identiteet ja omad viisid, kuidas nad korraldavad ja toimetavad. Me ei ole tahtnud tegevuspõhimõtteid tsentraliseerida, vaid laseme klubidel endil proovida ja katsetada ja teha asju nii, nagu nad ise tahavad.

Muidugi on tore kuulda, kui inimestel on kirge kurta, et publikut on vähe, aga sellele on alati lihtne lahendus - tuleb ise kohale tulla oma klubi toetama!

Juurde on ruumi alati panna, nii klubidel, kui liidul aga usun, et oleme loonud üsna okei platvormi ja sellele saanud taha arvestatava stabiilsuse.

Üks fookus on taustal läinud ka sellele, et kasvatada piletimüüki, et seda järk-järgult klubide jaoks arvestatavaks tuluks muuta. Kui mängule palju inimesi kohale saad, aga kõik on tasuta piletitega, siis on see ju ühest küljest tore küll, aga pileteid müües saab klubi selle pealt ka vahendeid, millega katta mängu korraldamisega seonduvaid kulusid. Ehk üks suund on olnud kasvatada seda kultuuri, et jalgpallimängule pileti ostmine on samamoodi tavapärane nagu teatri- või kinopileti ostmine. Eelmisel aastal kasvas näiteks klubide teenitud piletitulu liigas umbes 25 protsenti.

Üks sinu fookus on alati olnud ka nn kasutajakogemusel. Publikul peab mängul olema hea olla!
Päris suur aur on läinud sellele, et liigat koos klubidega edasi viia - kõikidele nendele tegevustele, mis aitavad nähtavust, kajastatavust ja liiga tähendust arusaadavaks teha ja seda paremini inimesteni viia. Oleme tahtnud mängupäeva kogemust aina paremaks disainida - oleme töötanud välja standardid, lükanud käima mängukorraldusjuhtide projekti ja pidevalt korralduslikku taset tasapisi tõstnud.

Energiat ja kirge on sellesse palju pandud, et seminaride ja tagasisidestamise abil jõuda sinnapoole, et inimene, kes mängule tuleb, tunneks, et ta on sinna oodatud ja teretulnud. Väljendub see siis istumisalustes, Paide kogukonnajuhi Arto Saare legendaarses võidutees, mida ta kevadistel mängudel tasuta pakub või mugavas piletiostuvõimaluses.

Üks viimase aja näide on perealade tekkimine Premium liiga staadionitele. Kõigil klubidel on selleks oma lahendus, aga näiteks Vaprusel on koostöö Lottemaaga, kus igal kodumängul on kohal mõni Lotte tegelane, kes lapsi lõbustab, nendega räägib ja mängib.

Kuidas on klubide suhtumine selle kümmekonna aasta jooksul muutunud?
Klubide omavahelist positiivset suhtlust on tohutult juurde tulnud. Kümme aastat tagasi korraldasime ehk lihtsalt hooaja eel mõne seminari - vahel oli fookuses meedia, vahel turundus, vahel publik. Klubid said siis korra kokku, kohvipausi ajal rääkisid ehk mõned tuttavad omavahel juttu ja siis mindi laiali. Kogukonnajuhtide tulekuga on see kõvasti muutunud - nad saavad iga kahe kuu tagant kogu päevaks kokku, jagavad oma rõõme ja muresid ja korraldavad ühiseid ajurünnakuid. Head infot jagatakse omavahel üldiselt hea meelega - publiku nimel pole ju näiteks eri linnades asuvad klubid üldiselt konkurendid.

Turunduse poole pealt on äge olnud näha, kuhu vahepeal oma mängijate liitumisvideotega Levadia jõudis. Teised klubid on ka järjest juurde pannud ja visuaalne pool on kõigil täna väga äge. Kas arenguruumi veel on? Alati.

Ja muidugi puhtalt see tõsiasi, et kogukonnajuhi ameti peal on klubides inimene olemas - varem ei olnud neid üldse või oli vaid mõni üksik.

Keskmine publikuarv 406 ongi tänu sellele tööle, mis klubid on ise teinud. Minul on olnud rõõm ja au seda nendega koos teha, aidata neid inspireerida. Tänaseks näeme kindlaid klubisid, kus on see töö olnud viljakam ja kus klotsid on õiges kohas. Esiliigas näeme ju samuti Welcot ja viimasel ajal ka Viimsit, kus läheb nool aina ülespoole. Kihvt!

Sinuga koos töötanud inimesed kirjeldavad sind tihtipeale uskumatu töövõime ja -tahtega kolleegiks. Kui ribadeks sa end nende aastatega tõmmanud oled, kõigele lisaks veel pidevalt Tartu ja Tallinna vahet pendeldades?
Kindlasti on see töö intensiivne ja täis katsumusi. Mingid hetked on kindlasti sellised, kus tunned, et hooaeg on pikk olnud. Raskeid hetki on kindlasti olnud. Paar aastat tagasi hakkas mul näiteks füüsiline tervis niimoodi jukerdama, et pidin tegema kümneks nädalaks tööst täieliku pausi. Kusjuures huvitaval kombel juhtus see üldse talvel, kahe hooaja vahel. Hooaja jooksul tekib rütm sisse, mängud käivad, asjad toimivad. Millegagi tuleb alati natuke tegeleda, aga üldiselt asjad liiguvad.

Kirg selle töö vastu aga ei lahtunud. Ma ei ole selline inimene, kes suudaks siis, kui see kirg ära kaob, ikka tuimalt samamoodi edasi kütta.

Kuidas Tammeka sulle jalgpalliliidus töötamise aja jooksul kõrvalt on paistnud?
Seal on olnud erinevad lained. Kui mina sealt ära läksin, siis oli just olnud nii-öelda kollaps (2014. aasta algul oli Tammeka tormituulte käes: klubi ei läbinud litsentseerimisprotsessi ning tartlaste koha võttis Tartu Jalgpalliklubi Tammeka asemel üle Tartu Jalgpallikool Tammeka, mida juhib siiani Kristjan Tiirik - R.O.). Jalgpallikool hakkas asja edasi viimaa ja sealt tuli mõndadeks aastateks tõusulaine - organisatsioon töötas hästi, Sepa staadioni ühisrahastus oli edukas, klubi oli linnapildis nähtav. Ühel hetkel jäi see kõik pisut kinni, koroonaviirus räsis kõiki moel või teisel niikuinii.

Selleks et teha heas mõttes head klubi, on vaja inimesi ja taustajõude. Kui mina Tammekast lahkusin, oli seal laste ja lastetreenerite arv poole väiksem kui praegu, polnud oma baasi. Rentnikuna on elu mõnes mõttes ju lihtsam: broneerid väljakud ära, kui on mingi probleem, helistad ja ütled, et lumi on lükkamata või midagi sellist. Oma baasiga on teistmoodi, seal tuleb kõigega ise tegeleda, see on hoopis teistsugune hulk energiat, mis tuleb sinna sisse panna ja klubis peab keegi selle eest vastutama. Teatud arvu inimesi peab selleks kaasama ja mulle tundub, et ühel hetkel jäi see arv natuke liiga väikeseks, et klubi edasi viia.

Nüüd oleme jõudnud sinna, kus inimesi tuleb juurde, et Tammeka loodetavasti uutesse kõrgustesse tõsta.

Mis on nüüd uues ametis sinu jaoks põhilised kohad, kus Tammeka saab senisega võrreldes juurde panna?
Juurde panna on kõvasti, kõige paremas mõttes. Ma ei taha seda lauset mitte kuidagi suunata sellele, mis on täna ära tehtud - need inimesed, kes on klubi juures pikalt töötanud ja toimetanud - Kristjan Tiirik, Ken Viidebaum, Monica Rand, varasemalt ka Indrek Koser - on teinud ägedat tööd, et klubi on nii kaua suutnud kõrgliigas püsida ja nii suureks kasvada.

Juurde panemise osas ma veel väga detailseks ei läheks, sest selleks on mul endal vaja ka parem pilt ette saada. Täna olen rollis, kus tean mingeid asju üldisemalt, aga varsti saan end kõigega juba täpsemini kurssi viia. Toetajate, koostööpartnerite ja inimeste kaasamine on kindlasti üks aspekt, kus soovime sammu edasi astuda, samuti publiku ja kodumängude korralduse poole pealt.

Sportliku poole peal on ka kindlasti ambitsioon juurde panna! Loodetavasti suudame mingi aja pärast Tallinnale tugevamat konkurentsi pakkuda, sest Lõuna-Eesti ja Tartumaa väärivad seda.