"Kas postiljon tähistab, kui ta viib kirja kohale?" viskas ründaja Mario Balotelli omal ajal õhku, põhjendades, miks ta väravaid ei tähista.

Jalgpalli staatust Eesti kultuuriruumis on püütud aastaid analüüsida. Palju näitab ära publiku huvi - kas Eesti kõrgeimal liigatasandil või koondisemängudel, mille mõlema puhul on näha arenemisruumi. Ei tahaks ju keskmiselt 190 pead või lääne- ja põhjatribüünil haigutavat tühjust võtta normina. Teist tahku pakub see, kui palju jalgpallist räägitakse ning millises võtmes; kui sisukad on need arutelud.

Läbi staatuse tekib jalgpallile väärtus. Selle loo konteksti arvestades võtmes, et mida hinnatum on ala ise, seda rohkem saavad selle liikmed tagasi. Näiteks tulihingeline kaasaelaja elab ka võite suuremalt läbi või tuntud esiründaja teenib kõrgemat palka. Samal ajal on see kõik hästi personaalne, sest iga inimese väärtuste skaala on isemoodi.

Väärtustamise küsimus taandub jalgpalli kui äri mõõtmes rahakotile. Ühest küljest loeb, kui palju tuleb klubi uksest sisse läbi treeningtasude, toetavate ettevõtete, mängijate müügi, edu ja muu. Aga sealt edasi on iga klubi majandada vastavalt vahenditele, kui kõrgelt hindab ta oma mängijat - tema kutsealast meisterlikkust.

Eesti meeste kõrgliiga Premium liiga funktsioneerib professionaalsel tasandil ja tulenevalt sellest kutsutakse seda ka profiliigaks. Mängijad saavad palka, klubide tegevus on läbimõeldud, liiga toimib kindlate reeglite järgi, meedia kajastab ning ka sportlik tase on see, mis aitab kogu segu enam-vähem ühtlaseks segada. Profiliigale ja profiliigale jääb muidugi alati vahe sisse.

Fakt on aga see, et iga mängija Premium liigas pole lõpuni professionaal. Tema suhtumine ja töömaht võivad olla tipptasemel, aga pangakonto täitub hoopis teisest ametist. Selliseid mängijaid on kümnes klubis jalgpall.ee andmetel (ehk esindusmeeskonna nimekirjas) kokku 25. Kõigi 229 mängija võrdluses moodustab see peaaegu ühe mängija algrivistusest.

See näib olevat üsna tervislik statistika, kui panna numbritele ka teatud nimed taha. On ju teada, et ongi hulk mängijaid, kes on leidnud jalgpalli kõrval teise karjääri, samas oskusi kõrgeimal tasemel palli taga ajamiseks jagub. Olgu see omaette küsimus, kas meie n-ö esindusjalgpall (kui jätta kõrvale A-koondis) peaks "nii lihtne" või "hõlpsalt kättesaadav" olema.

Premium liiga meeskondades on pärast suvist üleminekuakent keskmiselt 23 mängijat. Vaid elukutselised mängijad on üles antud Tallinna FCI Levadia, Nõmme Kalju FC ja Paide Linnameskonna ridadesse. Enim harrastajaid on Tartu JK Tammekas ja FC Kuressaares, kelle seast leiab vastavalt 7 ja 6 pallurit, kes mängimise eest palka ei saa. Ei saa muidugi väita, et nende pingutusi üldse ei kompenseerita mingi muu (seadusliku) kokkuleppe alusel.

Harrastaja staatus ei tule tõenäoliselt üllatusena Deivid Andrease (Tallinna FC Flora) puhul, kelle liitumisel rõhutas klubi isegi sõna "amatöör". Ka on seda Mathias Villota (Pärnu JK Vaprus), kes on aina harvemaks jääva jalgpalli mängimise kõrval tuntust kogunud hoopis kettagolfiga. Harrastajatena on üles antud näiteks ka Sander Sinilaid, Märten Pajunurm (mõlemad Kuressaare), Carl Kaiser Kiidjärv (Tammeka), Kaspar Laur, Kristofer Piht (mõlemad Harju JK Laagri) ja Irie (JK Narva Trans).

Kuidas saab profiks?

Eesti Jalgpalli Liidu lehel olevast mängijate staatust ja üleminekuid reguleerivast korrast leiab esiteks, kuidas kahte mängijate gruppi eristada. "Elukutseline jalgpallur on mängija, kellel on klubiga sõlmitud kirjalik leping, kellele makstakse tema jalgpallilise tegevuse eest rohkem kui mängija poolt selleks tehtavad kulutused. Kõik teised mängijad on harrastusjalgpallurid," seisab punktis 3.2.

Täpsemini aitab piirjooni seada aga punkt 11.6, mis sätestab, kui palju tasu tuleb elukutselisele mängijale minimaalselt maksta. See võib tulla kas sportlasestipendiumina (2025. aastal seaduse järgi maksimaalselt 886 eurot) või n-ö palga ja sportlasetoetusena (toetus võib ühes kuus olla maksimaalselt 1772 eurot ehk kaks alampalka). Olgu üle rõhutatud, et need summad märgivad alampiiri:

• kuni 19-aastasele (k.a) jalgpallurile - 400 euro suurune neto kuusissetulek, mis võib olla tasutud sportlasestipendiumina
• 20-aastasele (k.a) jalgpallurile - 500 euro suurune neto kuusissetulek, mis võib olla tasutud sportlasestipendiumina
• 21-aastasele (k.a) jalgpallurile - 600 euro suurune neto kuusissetulek, mis võib olla tasutud sportlasestipendiumina
• 22-aastasele (k.a) jalgpallurile - 1-kordne Eesti Vabariigis kehtiva töötasu alammäära suurune brutokuupalk (886 eurot), mis on tasutud töölepingu alusel, ja 250 euro suurune sportlasetoetus
• 23-aastasele (k.a) - 1-kordne Eesti Vabariigis kehtiva töötasu alammäära suurune brutokuupalk (886 eurot), mis on tasutud töölepingu alusel, ja 350 euro suurune sportlasetoetus
• 24-aastasele või vanemale jalgpallurile - 1-kordne Eesti Vabariigis kehtiva töötasu alammäära suurune brutokuupalk (886 eurot), mis on tasutud töölepingu alusel, ja 450 euro suurune sportlasetoetus

Hetkeks tuleb nüüd sein ette, sest seda, kui palju palka ja lisaks sportlasetoetust klubid oma mängijatele maksavad, avaldada ei soovita. Ehk 2003. aastal sündinud mängija võib saada pärast maksude mahaarvestamist (stipendiumilt ja sportlasetoetuselt ei arvestata) kätte nii ligi 1000 eurot kui näiteks hoopis 1500, 2000 või 2500. Kõik sõltub, millise lepinguni läbirääkimised viisid.

Teatavat karkassi võiks aga pakkuda statistikaameti palgastatistika, mille kohaselt oli ametirühma "sportlased" 2025. aasta II kvartali keskmine palk 1022 eurot. Näiteks Harjumaa näitaja on 1044 eurot, samal ajal kui Tartumaa oma 841. Ja mediaanpalk - ehk võrdselt pooled teenivad vähem ja pooled rohkem - 886 eurot. Suppi on muidugi segamas teised spordialad ning see, et stipendiumi ja sportlasetoetust palga sekka ei loeta. Ehk täit tõde avalike andmete toel kätte ei saa.

Kõik taandub väärtustamisele

Eesti jalgpalli koondav alaliit on ette kirjutanud, millist mängijat saab elukutseliseks pidada ja vastava kirjega profiilil "premeerida". Latt ise on Eesti keskmist brutokuupalka - 2126 eurot - arvestades päris madalal. Seda enam on klubide enda tööks mõista ja välja näidata, kui palju on mängijad tegelikult väärt. Sõltugu see mängija oskustest, kogemusest, panusest, rollist või millestki viiendast-kuuendast.

Karmilt mõjuvad need numbrid aga võrdluses teiste ametitega. Kui lisada statistikaameti keskmisele palgale sportlasetoetust esindavad mõned sajad eurod, siis teenivad samaväärset palka näiteks baariteenindajad, postiljonid ja taksojuhid. Tahtmata kellelegi liiga teha, kuid ühiskond ei loe neid ameteid just kõige väärikamate sekka. Ning nii jääb samalaadne mulje jalgpalluritööst.

***

Olles viimased seitse aastat olnud tihedamalt kogu jalgpallimaastikuga seotud, siis ei oska ma neutraalselt hinnata, kui väärikas on olla profijalgpallur. Siit tundub, et see võib päris kihvt olla, siis samas tekib justnimelt see tasuvuse küsimus. Maastikul, mis on pidevast survest tingitult täiesti ettearvamatu ja halastamatu. Sellest vaatest väärivad profijalgpallurid jäägitut austust, et lubavad avalikkusel enda kallal voorust vooru võtta, saades selle eest üüri- ja toiduraha ja natuke kinoskäigukski.

Teisest küljest on jumet ka Paide Linnameeskonna peatreeneri Vladimir Vassiljevi väljaütlemises, et Eestis on hulk mängijaid, kes oma oskuste poolest tegelikult profiks ei passiks. "Välismaal nad ei saaks selle eest raha. Siin nad saavad, sest meil puudub konkurents," kõneles ta Õhtulehe taskuhäälingus "Kolmas poolaeg". Samas tuleb kuidagi ju need kümme meeskonda ligi 20 palluriga ära täita. Ja mitte lihtsalt, vaid nii, et nad saaksid segamatult end jalgpallile pühendada, sest ilma selleta hakkaks sooritus lonkama.

See on üks osa suuremast ringjast süsteemist, mida tasapisi aina paremaks proovitakse putitada. Kohati natuke läbi kunstlike liialduste - fake it till you make it, eks, mida on ka teinekord vaja. Aga siis meenuvad mõni aeg tagasi üsna meelevaldselt välja makstud EJL-i stipendiumid mängijatele, kelle puhul oli varakult näha, et tegelikult ju tõsist asja ei saa. Aga kuna nimesid sai nimetada, siis ...

Raha pole kunagi liiga palju ning veel vähem Eesti spordis. Kindlasti on neid klubisid, kes panustavad, majandavad targalt, näitavad häid tulemusi ja saavad seeläbi olla ihaldatud tööpakkujaks, kelle mängijad käivad uhkelt ka kodumaad esindamas. Nende töötasu jääb julgelt mitmekordse hinnangulise keskmise jalgpalluripalga juurde. Ent keskmine läbilõige Eesti jalgpallist ja selle väärtusest näib olevat võrdväärne mingisuguse teenindamisega. Et mida me siis tegelikult oodata tohime?!

***

Seniks - äkki postiljonid võiks ikkagi tähistada, kui kiri jõuab õigesse postkasti?