Võib ju mõtiskleda küll, et mis kannustas Andre Frolovi taga ajama Premium liiga mängurekordit, ja miks jahib 500 mängu pealtnäha tavaline amatöörpallur. Lubage tutvustada tavalisest teises võtmes – Arto Saar.

• Lugu ilmus esialgselt oktoobrikuu Jalkas.

Kõik, kes vähegi tunnevad Paide Linnameeskonda või on kursis kogukonnajuhtidega, teavad väga hästi, milline aktiivne tegelane on Arto Saar. Ta on Järvamaal pannud käe külge arvukates valdkondades – alustades kõnnijalgpalli populariseerimisega, jätkates vabatahtliku pritsumehe ametiga Järva-Jaani tuletõrjeseltsis ja vallavanema ametiga nii endises Järva-Jaani vallas kui nüüdses Järva vallas – ning ajanud samal ajal ise ka järjepidevalt jalgpalli taga. Ja nii enam kui 500 kohtumises!

41-aastase järvamaalase süda päris 500 välja kuulutama veel ei kipu, sest õige eesmärk veel täitunud pole. "Jah, kui arvestada kõiki hooaegu ning kõiki liigasid, siis tuleb 500 muidugi täis," tunnistab ta ajal, mil tehtud on kõikide sarjade ja tiimide peale 501 kohtumist. "Aga tegelikult on plaanis murda 500 mängu piir FC Järva-Jaani eest, ja see peaks saabuma ülejärgmisel aastal. Loodame, et tervis peab vastu – hetkel olen optimistlik."

Saar alustas palluriteed Kõrvemaa JK-s, kus ta veetis kaks hooaega. Pärast seda hakkaski ta tegusid tegema Järva-Jaani esindustiimis, mille ridades on praeguseks kirjas 470 kohtumist. Kõik see on muide kindlalt talletatud ka klubi Vikipeedia lehele, kust leiab muuhulgas suurimate väravalööjate paremusjärjestuse. Kui lisada juurde käimasoleva hooaja statistika, jääb Saar esikohal olevale Raido Vesperele alla 11 tabamusega.

Tänavu 25. liigahooaega mängiv Saar hakkas jalgpalliga tegelema alles 12-aastaselt. "Mitte mingisuguse kindla eesmärgi või kõrge sihiga," meenutab ta, kinnitamaks, et ei kahetse amatöörpalluri karjäärivalikut. Nii ongi ta üsna stabiilselt mänginud III liigas ehk ikka seal, kuhu FC Järva-Jaani on püsima jäänud.

Viktor Metsast, saepurust ja "kolmandast silmast"

Alguspäevilt ehk Jänedal tegutsenud Kõrvemaa JK aegadest (aastad 2000 ja 2001) meenub Saarele nii mõndagi värvikat. "Mäletan, kuidas Meelis Rikken meid oma kaubiku peale võttis ja koos [Tõnis] Vanna ja Idavainudega (vennad Taavi ja Taivo – toim.) trenni viis. Istusime rõõmsalt kaubiku põrandal ja olime täitsa rahul," toob ta ühe näitena välja, lisades, et kuna tiimis mängis ka legendaarne Viktor Mets, jagus õppimiskohti kamaluga. Kui 2002. aastal loodi FC Flora ja Järva-Jaani SK koostööna FCF Järva-Jaani SK, asus Mets tiimi juhendama.

"Esimestel hooaegadel oli meie koduks Jäneda staadion, sest Järva-Jaani oma oli liiga lühike. Käisime Jänedal mängudel oma autodega ja mäletan, et alguses oli mul punane ZAZ 968 ehk maakeeli sapikas, millele olid triibud peale tõmmatud ja millel aknad tuunitud," jätkab ta värvikate memuaaridega.

"Kuna meil polnud staadioni joonteks lupja ja värvi, siis kasutasime hoopis saepuru. Selleks oli mul alati Järva-Jaani puiduettevõttest kaasa võetud neli-viis kotti saepuru ning need reisisid mängudele justnimelt sapika esikapoti all! Muidugi kuna nädalavahetustel oli ettevõte suletud, siis pidi saepuru toomiseks roomama aia alt läbi ... Nüüd kasutame juba aastaid ikka kustutatud lupja ja joonemasinat!"

See viis Saare juba järgmise looni. "2008. aasta suvel saime poest vist natuke kehva lupja, mis polnud hästi kustutatud. Oli märg ilm, kukkusin ja libisesin ning lupja sattus käise kaudu kaenla alla. Tundsin juba mängu ajal, et natuke nagu kipitab, ja siis peale mängu avastasin põlenud naha – või õigemini naha puudumise. Käisin peale seda kuu aega sidemeid vahetamas." Tagajärg oli karm.

"Ilmselt on see mu kõige kummalisem jalgpallivigastus. Kõige hullem oli vast see, kui sain sellise tavalise pea-pea-vastu koksust koljuluumurru, millest kohe aru ei saanudki. Peale mängu tundsin, et silmade vahele oleks nagu mingisugune kolmanda silma auk tekkinud, ja läksin igaks petteks EMO-sse. Pilt näitas õnneks, et tegemist oli välimise koljuluu murruga, ehk ei midagi hullu! Väike paus ja sai edasi mängitud."

Parim trenn on võistlus!

Liigume tagasi helgematele teemadele.Legendi staatusesse jõudnud amatöörpallurräägib, et muutunud on palju ja peamiselt paremuse poole. Plusspoolelt toob ta välja paberimajanduse, mida tänu ERIS-ele enam suurt ei ole. Ka teevad mängu lihtsamaks lisandunud joonekohtunikud, kelle puudumine tõi kunagi "väga palju segadust ja väljakule mõttetut juttu".

"Kindlasti on mängu tase tõusnud. Ka III liiga satsid kiigutavad palli ja teevad liikumisi. Meie tiim küll saab suhteliselt harva kokku ja iga mäng ongi natuke nagu selline hea trenn – seda näitab ka selleaastane tabeliseis," arutleb ta. "Meie suurim puudus onhetkel ilmselt konkreetse treeneri ja ühiste trenniaegade leidmine. On mõistetav, et kõigil on palju tegemisi ja punti ongi raske kokku saada. Ja siis olen ise korraga nii mängija, treener, mänedžer kui ka platsimeister, ent vaja oleks kõrvaltvaataja pilku. Ses osas mõtted tegelikult liiguvad," kinnitab Saar.

Näib muidugi, et vähemalt Saart trennide puudumine suurt ei mõjuta ning palju saab ära teha vana rasva pealt. "Parim trenn on muidugi võistlus!" arvab mees, kes on sel aastal läbinud nii täispika Ironmani kui mitu väiksemat triatloni. "Sel suvel võitsime venna Ahtoga ära Tori Põrgu triatloni, mis koosneb ujumisest, jooksmisest ja kanuusõidust," lisab ta justkui muuseas.

Hooaja peale keskmiselt 20 kohtumist pidanud Saart on enim kasutatud keskkaitses, kuid viimastel aegadel on ta toimetanud rohkem 10 peal. Muidugi on tulnud ette sedagi, et peab hoopis postide vahel seisma. Kuidas on see kõik teda kui mängumeest voolinud? "Enda mängu on niimoodi keeruline hinnata. Eks ma ikka olen natuke targemaks saanud ja ei lenda iga palli peale. Oskan kindlasti paremini positsiooni valida," analüüsib ta. "Samas selline noore mehe põlemine on jätkuvalt sees: mängin isukalt iga mängu ja olukorda. Vastastele valmistan endiselt natuke peavalu ja üsna tihti kaetakse mind autide ajal kahe mehega."

"Kui niimoodi mõelda, et treeneriteks on mul läbi aegade olnud Veiko Kurim, Viktor Mets, Karel Voolaid ja Margus Luts, kelle kõigiga peale Kareli olen nüüd Paide Linnameeskonnas tööl, siis saaks ju üle küsida – kuidas areng on olnud!? Kas üldse on ..." Saar tundub muheluse taustal kergitavat tänutäheks kaabut.

Kord aeti Tammeka üsna närvi

See, et mängupäev on pidupäev, peab Saare kinnitusel paika ka madalamates liigades. "Kuna minu ülesanne on ka sats kokku saada ning korraldada kas kodumängu või loksutada võõrsilmängu logistikat, siis on see selline heas mõttes tavaline rutiin. Eraldi rituaale mul küll ei ole," selgitab ta. "Eks muidugi üritan kohtunikega head tuju üleval hoida ja küsin tavaliselt, kas täna mängime ikka vileni," lisab ta lõbusalt.

Järva-Jaani igat kodumängu on sel hooajal külastanud keskmiselt 71 jalgpallisõpra, mis teeb varasematele aastatele kindlalt silmad ette. Kui panna need numbrid alevi elanikearvuga (949) ühte kalkulatsiooni, saaks laias plaanis väita, et igal mängul on kohal 7,5% kohalikust rahvast. Näiteks kodumängude külastatavuse edetabelit juhtiva konkurendi Raasiku FC Jokeri näitajaks tuleb ligi 5,8%.

Saar annab mõista, et Järva-Jaani mängudel tasub käia, sest publikut rõõmustavad ikka ja jälle vaheajamängud. Kunagi valmisid igaks kodumänguks kavad ning matši kõrvale sai nautida küüslauguleibu – neist tuli Saarel ajanappuse tõttu loobuda. Samas viskab ta õhku, et ehk võiks mingil hetkel need traditsioonid tagasi tuua.

Millised mängud on aga erilisemalt meelde jäänud? See küsimus saadab Saare sügavamatesse mõtetesse. "Liigast on meeles mõned magusad võidud. Näiteks 2019. aastal, kui hea rivaali Türiga (Türi Ganvix JK – toim.) Kasekas madistasime ja olime 2:3 taga, kuniks ma lõpus kaks väravat lõin – üks oli otse õhust karistusala tagant!" meenutab ta.

"Karikamängudest oli ägedaim ilmselt 2018. aasta kodumäng Tartu JK Tammekaga, kui suutsime rekordpubliku – 132 inimest – ees hoida kõrgliigasatsi kuival paarkümmend minutit. Kaotasime poolaja vaid 0:1. Teisel poolajal küll löödi viis veel, kuid äge oli vaadata ikka, kuidas Tartu meiega hakkama ei saanud. Kirusid väikest platsi ja olid muidu ka närvilised," toob ta toonaste Tipneri karikavõistluste 1/8-finaali välja.

Mis on ikkagi see, mis Saart ennast platsile tõmbab?

"Ühelt poolt enda tervis – et oleks põhjus pidevalt liikuda ja pingutada ning olla heas füüsilises konditsioonis. Teiselt poolt on see seltskond ja sõbrad, kellega on pea 30 aastat platsi jagatud. Pean oluliseks seda, et Järva-Jaanis oleks meeskond, kellele rahvas saab kaasa elamas käia," toob oma 25. liigahooaega mängiv Saar välja.

"Kindlasti on üheks motivatsiooniallikaks ka pojale Arturile eeskujuks olemine. Oleme koos saaliturniiridel käinud– ehk järelkasvu tuleb peale küll –, aga hetkel mängib ta liigat Paide (Linnameeskonna – toim.) all." Seda, kelle ja mille nimel lõpuni pingutada, jagub.

Ja kuigi Saar suurte eesmärkide seadja pole, siis teatud lootused on tal küll. "Sihiks on kindlasti see, et Järva-Jaani tiim jätkab tegevust ja Kasekoplis toimuvad liigamängud. Vahel on pakutud, et võibolla oleks rahvaliigas lihtsam, aga senikaua, kui see minust sõltub, tahaks mängida ikka süsteemsemalt ja suluseisuga mängu, mida vilistab litsentsiga inimene," räägib ta.

Koorub välja seegi, et praegune 11 meeskonna konkurentsis käes olev 10. koht ei vasta lootustele. "Olen igal aastal pannud eesmärgiks, et lõpetame hooaja tabeli esimeses pooles, kuid paar aastat pole see õnnestunud. Järgmine aasta teeme selle ära!" lubab FC Järva-Jaani legend Arto Saar.

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.