Isegi kui asetada Lionel Messi Põhjanabale, võib olla kindel, et üksi ta seal pikalt viibida ei saa. Argentina jalgpallistaari külgetõmbejõud on ainulaadne ning tagab palverändurite hordi igas maailma otsas.

Argentina meeskond laagerdab Baskimaal ning tegi nädala alguses Bilbao Athleticu kodustaadionil San Mamesil ühe avatud treeningu. Kohale tuli 15 000 pealtvaatajat. Ning erinevalt kolmapäevaseks Finalissimaks Wembley staadioni täitnud kohalikule Argentina diasporaale polnud Bilbaos tegu rahvuskaaslaste, vaid pigem ikka tavaliste jalgpallisõpradega.

Kui kahekordse maailmameistri peatreener Lionel Scaloni oleks otsustanud Messile käimasolevast koondiselaagrist vabastuse anda, tulnuks tollest 15 000-st San Mamesile vast kümnendik. Argentina koondis on muidugi võimas, aga mis sa neid ikka palli toksimas ja kõksimas vaatad. Aga palli toksib ja kõksib Messi? No siis on ju hoopis teine lugu!

Ilmselt on vähe jalgpalliajakirjanikke, kel poleks moel või teisel olnud Lionel Messi külgetõmbejõuga väga otsene kokkupuude. Panen kirja mõned kirglikud episoodid, mis selle vägeva jõu embuses veedetud.

Soccernet.ee ajakirjanik Ott Järvela kirjutab Eesti meeskonna Pamplona – Malta – Tirana võistlusreisilt artikliseeria "Järvela reisikiri", mis on koondise tegemistega seotud, aga mitte tingimata väga tihedalt või otseselt. Jutt jõuab välja sinna, kuhu mõtted ja mälestused parajasti viivad. Ebaloogilised jänesehaagid on tõenäolised.

2018. aasta 15. juunil, MM-finaalturniiri kolmandal päeval kohtusid Moskvas, Otkrõtoje Arena staadionil Argentina ja Islandi meeskonnad. Sergio Aguero viis Argentina 19. minutil juhtima, aga Alfred Finnbogason, Ragnar Klavani meeskonnakaaslane Augsburgi-päevilt, viigistas neli minutit hiljem. Mäng lõppes 1:1 viigiga, sest Islandi väravavaht Hannes Halldorsson tõrjus 64. minutil Lionel Messi penalti.

Kajastasin kohtumist Postimehe ajakirjanikuna ning tunnistasin pressitribüünil Messi külgetõmbejõust tulenevat episoodi, mis oma jaburuses ülimalt detailselt mällu sööbis. Nimelt avanes Argentina kaptenil veel 90+5. minutil võimalus vigade paranduseks, kui meeskond teenis karistuslöögi umbes 28 meetri kaugusel Islandi väravast. Muidugi asus Messi palli taha ja terve staadion kahises ootusärevalt – kas tšempion suudab?

"Hetk on vägev, pinge maksimaalne. Kõik teavad, et Messi tabab sääraseid karistuslööke väga hea protsendiga. Kas kahekordne maailmameister saab kohustusliku võidu kätte või kirjutatakse Islandi jalgpallisaagasse järjekordne peatükk imeloost? Just sellised momendid muudavad jalgpalli vastupandamatuks. Maagiline Messi või maagiata Messi?

Kohtumist pressitribüünil jälgiv Senegali ajakirjanik keerab aga platsile selja, kougib taskust telefoni, lülitab selle selfirežiimile, manab näole jäiga naeratuse ning vajutab filmimisnuppu. Ta on nõus ohverdama iga jalgpallisõbra unistuste elamuse – näha oma silmaga mõnekümne meetri kauguselt praegusaja ühe fantastilisema jalgpalluri ülitähtsat sooritust –, et saada üks selfivideo, millega hiljem poosetada.

Muuseas, see on senegallasel juba teine katse, täpselt samamoodi talitas ta ka 64. minutil, kui Messi penaltit lõi, aga Islandi väravavaht Hannes Halldorsson tõrjus löögi. Lionel Messi ongi nii võimas mees, et paneb inimesi arulagedalt käituma. Tõsi, seekord see tema esituses ja meeskonna tulemuses ei väljendunud. Messi lööb palli müüri ja veel enne, kui senegallane jõuab telefoni ohates taskusse tagasi pista, kõlab 1:1 viigi fikseerinud kohtuniku lõpuvile," kirjutasin toona Postimehes.

Too jabur episood tuleb meelde pea iga kord, kui Messi väljakul jälle midagi erakordset näitab. Näiteks pärast kolmapäevast matši Itaaliaga, kus ta teisel poolajal väljakut nii kuninglikult valitses, et itaallased tõstsid käpad üles ja hakkasid pettumusest vigu raiuma.

Maailma parima jalgpalluri valimist on Cristiano Ronaldo vs Lionel Messi telg saatnud viimased 15 aastat. Sinna on sekkuda suutnud üksnes Luka Modric 2018. aastal. Ja kui ei juhtu midagi imelikku, siis nopib tänavuse Ballon d’Or’i Karim Benzema. Aga Ronaldo ja Messi haare ajakirja France Football poolt välja antava jalgpallimaailma hinnatuima individuaalse auhinna üle on olnud tohutult tugev.

Hispaania koondis võitis 2008-2012 kolm järjestikust suurturniiri, aga Ballon d’Or jäi nende jalgpalluritele – näiteks Iker Casillas, Carles Puyol, Andres Iniesta – püüdmatuks. Manuel Neuer etendas Saksamaa 2014. aasta MM-tiitlis kandvat rolli ning sätestas turniiri käigus uued nõuded ja standardid, mida jalgpall kaasaegselt väravavahilt nõuab. Ballon d’Or’i Neuer ei saanud.

Messi ja Ronaldo persoone ümbritsev võimas aura ei andnud teistele võimalust. Lisaks tekitas kahe suurepärase jalgpalluri vastasseis omajagu pahameelt, kohati isegi siirast viha. Kuna üheksa hooaega valitses olukord, kus üks esindas FC Barcelonat ja teine Reali, kes olid ühtlasi lisaks El Clasico rivaliteedile ka Euroopa klubijalgpalli suurimad tooniandjad, leidis aset ohtralt põkkumisi.

Ning mitte ainult Hispaanias või kahe suurepärase jalgpalluri kodumaal, vaid ka siin Eestis. Vähe on jalgpalliteemasid, mis suutnuks 2010ndate keskel niivõrd palju kirgi kütta kui Messi vs Ronaldo.

Olen ise seisukohal, et kuna Ronaldo on suutnud läbi lüüa ja suuri võite noppida kolmes erinevas keskkonnas (Manchester United, Madridi Real, Torino Juventus), aga Messi ainult ühes (FC Barcelona, sest PSG-ga võidetud Prantsusmaa meistritiitel liigitub "suureks võiduks" suurte mööndustega), siis on tema karjäär vägevam.

Ronaldo kasuks räägib ka koondisega saavutatu. Messi täitis mullu suvel lõpuks suure tühimiku, kui tuli Argentinaga Lõuna-Ameerika meistriks. Aga Ronaldo juhtis Portugali 2016. aastal Euroopa meistriks, mis on suurem saavutus põhjusel, et Portugali esikoht oli Argentina omaga võrreldes ootamatum.

Samas kuigi ma isiklikult annan eelise Ronaldole, saan väga hästi aru ka neist, kelle meelest on parem Messi. Tsiviliseeritud debatt antud (suures plaanis mitte ülearu tähtsas) küsimuses osutus aga enamasti võimatuks, sest punased jooned tõmmati ruttu maha. Nii talitasid mõlemad leerid, aga kirglikum oli Messi oma. Mis on järjekordne tõestus tema ainulaadsest külgetõmbejõust.

Kui koroonapandeemia 2020. aasta alguses lahti läks ning maailma, sealhulgas jalgpalli, mõneks ajaks täiesti lukku pani, asus Soccernet.ee sarnaselt teistele ajakirjandusväljaannetele nuputama ajatuid lugusid, mida pakkuda lugejale seniks, kuni võistlustega jätkatakse.

Soccernet.ee kaks kandvamat projekti selles vallas olid Koroonakarikas, mille võitis Sander Laht, ja toimetuse liikmete poolt maailma kõigi aegade 20 parima jalgpalluri valimine, mille võitis Lionel Messi.

Olin tulemuses pettunud, sest leidsin, et kolleegid olid lasknud end kaasa tõmmata soovist olla isiklikult tunnistajaks kõige-kõigemale. Kuna Messi karjäär käib praegu ja tema esitusi on võimalik iganädalaselt imetleda, on täiesti inimlik otsida kinnitust, et see on kõigi aegade parim. Niimoodi saab ju end kõigist teistest kõrgemale tõsta. Väga paljud ei näinud, aga mina näen!

Enda pingerida koostades otsustasin kirjeldatud kihu alla suruda ja proovisin asetada end vaatleja positsioonile. Sündis järgmine pingerida: 1. Johan Cruyff, /pikk jupp tühja maad/, 2. David Beckham, 3. Franz Beckenbauer, 4. Alcides Ghiggia, 5. Diego Maradona, 6. Zinedine Zidane, 7. Ferenc Puskas, 8. Cristiano Ronaldo, 9. Eric Cantona, 10. Lionel Messi. Põhjendasin seda toona nii:

"Kõigi sportlike parameetrite – oskused, saavutused, üleolek rivaalidest – võrdlemine oleks mõttetu, sest ajastute objektiivne kõrvutamine on võimatu. Alates 1871. aastast, kui jalgpallis ametlike võistlustega alustati, on pidevalt muutunud ümbritsev keskkond, rõhuasetused, reeglid, eesmärgid, võistlussüsteemid, motivatsiooniallikad.

Ainuke enamvähem objektiivne parameeter on jalgpallurite kultuuriline mõju. Aga sedagi tuleb hinnata nii selle tekitamise ajastut kui ka järgnenud ajajärke kontekstualiseerides. Keeruline? Jah. Aga erinevalt sportlike võimete ja saavutuste võrdlemisest siiski rahuldaval tasemel tehtav. Jalgpallilist kultuuripärandit – tegelikult on seegi totter termin, sest defineeritav nii väga kitsalt kui ka mõõtmatult laialt! – on praegu just nemad minu hinnangul enim mõjutanud."

Nagu öeldud, jäi minu vaatenurk erandlikuks ja enamik kolleege vaatasid olukorda teisiti. Nüüd, kaks aastat ja mõned kuud hiljem oleks Messi mu edetabelis kõrgemal. Näiteks Cristiano Ronaldost on ta minu meelest sõnastatud parameetrite mõõtmes möödunud (eelkõige tänu mullusele Copa America võidule), aga esiviisikule veel järele ei jõua.

Messi on tohutult vägev, aga kuidas ta suhestub jalgpallimaailma endiste suurkujudega, hakkab selguma alles siis, kui tema karjäär on lõppenud ja tekkinud settimisperiood.

Nagu öeldud, peaks tänavune Ballon d’Or kuuluma Benzemale. Kuna France Football muutis reglementi ning seni aastapõhine auhind on nüüd hooajapõhine, ei tohiks suurt vaidlust olla. Benzema lõi suure hunniku väravaid, millega tassis Madridi Reali nii Hispaania meistriks kui ka Meistrite liiga finaali. Lisaks võitis ta sügisel Prantsusmaa koondisega Rahvuste liiga.

Aga Messi (ja Ronaldo) ei pruugi sugugi olla Ballon d’Or’i osas oma viimast sõna öelnud. Kolmapäevases Finalissimas näitasid Messi ja Argentina valitseva Euroopa meistri Itaalia vastu vägevat kvaliteeti, mis sunnib neid MM-i peafavoriitide sekka asetama. Pretendent on Argentina alati, kõik eksmaailmameistrid on. Aga praegu lõhnab, et nad on kolme-nelja tipmise soosiku seas.

Kui Kataris läheb nii, et Messi ja Argentina tulevad maailmameistriks, kuulub hooaja 2022-23 Ballon d’Or igasuguse kahtluseta talle. Teised võivad Meistrite liigas teha sada imet, Liverpool või Manchester City saavutada tänavu jutuks tulnud nelikvõidu ning Messi koos Pariis Saint-Germainiga eurosarjas (jälle) põruda, aga kirjeldatud stsenaariumi puhul kuuluks Kuldne Jalgpall igal juhul talle.