Kolleegi soovitusel juhtusin kuulama taskuhäälingu "Pikk ette (ja ise järele)" lõiku, mis pööras tähelepanu jalgpallihallidele. Teema on mulle isiklikult väga lähedane ja seetõttu pean vajalikuks hallide rajamisega seonduvat lähemalt selgitada.

Mäletan hästi, kui enne 2019. aasta Riigikogu valimisi tulid toonane majandus- ja taristuministri nõunik Jaan Männik ning Jaanus Karilaid (olgu Isamaa talle kerge) välja algatusega rajada maakonnakeskustesse jalgpallihallid. Jalgpallurite keeruliste talviste treenimistingimuste üle arutleti ühiskonnas juba varem ja seetõttu ei tulnud teemapüstitus mulle ootamatult.

Hallil palju kasutamisvõimalusi

Lubadusest katta Eesti jalgpallihallidega, sai Keskerakonna valimisprogrammi spordipeatüki üks kandvamaid ideid. Valimistejärgselt moodustasid koalitsiooni Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Mäletan hästi ka neid arutelusid, kus jutuks oli hallide rajamisega seonduv. Kui maksu- ja tervishoiuküsimuste üle käisid tulised vaidlused, siis hallide osas leidsime suhteliselt kiiresti ühise keele. Isamaa erakonna toonane esimees Helir-Valdor Seeder on spordimaailmas toimuvaga hästi kursis, EKRE-t juhtinud Mart Helme seos spordiga on veidi tagasihoidlikum, kuid elukogenud inimesena mõistis ta projekti vajalikkust.

2020. aasta riigieelarves kajastus riigipoolne kuue miljoni euro suurune toetus kohalikele omavalitsustele hallide ehitamiseks ning Haapsalus, Raplas, Tartus ja Viljandis sai rajamisega algust teha. Südantsoojendav oli kuulda Soccernet.ee peatoimetaja Kasper Elissaare tõdemust, et veel kolm aastat tagasi oli Eestis vaid kaks halli Tallinnas, kuid nüüdseks on kaasaegsed talvised treenimisvõimalused Haapsalus, Tartus, Viljandis, Raplas ja Pärnus ning ehitustööd on käivitunud Narvas. Hangetega seonduv protsess on pooleli Paides, Viimsis, Rakveres ja Kuressaares. Need rahastamisotsused langetas eelpool nimetatud valitsuskoosseis.

Petlik on arusaam, nagu oleksid multifunktsionaalsed hallid mõeldud vaid jalgpalluritele - mina näen kasutusotstarvet oluliselt laiemana. Seal saab läbi viia koolide liikumistunde, kergejõustikutreeninguid, kontserte, koertenäitusi ja näidata kasvõi kino. Justnimelt, Viljandi Männimäe hall muudeti tänavu kevadel kinosaaliks.

Mul on olnud võimalus oma jalaga tunnetada Madridi Reali legendaarse kodustaadioni Santiago Bernabeu muru. Teeb kadedaks küll, kuid ma ei ole nii naiivne, et hakkaksin unistama samasugusest väljakust Eestimaal. Elame teistsugusel laiuskraadil ja peame lähtuma oma võimalustest ehk tuleb tagada elementaarsed treenimisvõimalused. On täiesti normaalne, kui riik ulatab sporditaristu rajamiseks omavalitsustele abikäe. Ei ole normaalne, kui jätta halli rajamine alaliidu õlule - ujulate ja pallimängusaalide puhul me ju niiviisi ei talita.

10 aastat = 7,5 aastat

Meie jalgpallikoondist on lihtne kiruda, kuid murekohtade teadvustamine ja lahendamine juba oluliselt keerulisem tegevus. Lihtne arvutus näitab, et kui Eestis käib noor jalgpallur kümme aastat trennis, siis tegelikult saab ta jalgpallioskusi umbes seitsme ja poole aasta jagu. Ülejäänud aja on väljakud meie kliimas mängukõlbmatud, sest need on kaetud lume ja jääga.

Islandil käivitati sajandi alguses jalgpallihallide rajamise projekt ning tõsiasi on, et vähem kui 400 000 elanikuga riigi rahvusmeeskond on pärast seda jõudnud nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistluste finaalturniirile. Ka Soome, Rootsi ja Norra on üleriiklikult hallidega kaetud. Muudmoodi lihtsalt ei ole võimalik.

Rõõm on tõdeda, et Keskerakonna käivitatud jalgpallihallide rajamine on olulisel määral parandanud treenimistingimusi, kuid paraku tuleb nentida, et 2024. aasta riigieelarves ei näinud Reformierakonna juhitav valitsus projektiga jätkamiseks võimalusi. Keskerakonna fraktsioon tegi vastavasisulised muudatusettepanekud, kuid neid isegi ei arutatud. Väike samm oleks veel astuda - paar halli Harjumaale, üks Tartusse ja Kagu-Eestisse -, kuid kahjuks ei kuulu spordivaldkond tänase valitsuse prioriteetide hulka.

"Pikk ette (ja ise järele)" värskeimas osas tuli juttu jalgpallihallidest: