Kaheksa nimega mees ja need, kes mõtlevad isemoodi (1)
Baskimaa suurklubi Athletic Bilbao on Barcelona ja Real Madridi kõrval kolmas võistkond, mis pole iial Hispaania kõrgliigast välja kukkunud. Nii, nagu 11 aastat tagasi ja ka möödunud hooajal, ähvardab punane tsoon neid taas. Ajaloolise staatuse säilitamiseks peab uus peatreener meeskonna koostöö käima saama, sest mujalt ei ole abi oodata.
Seekord seisid tunnelis kolm meeskonda. Kaks äärmist olid kuhjuvate pingetega harjunud; nad ergutasid üksteist kõvahäälselt, patsutasid omasid õlale. Kitsa koridori seinad võimendasid kära, jättes mulje, nagu oleks areenile minemas gladiaatorid. Tõsi, lahing neid ju ootaski.
Keskmine meeskond oli vaikne, mitte närvis, aga nende jaoks uudses olukorras. Neid ei oleks me nägupidi tundnud ja see, et üks meestest kandis nime Jon Maia, ei ütle meile samuti midagi. Oodates käsklust väljakule astuda, kuulasid kolm leeri San Mamesi staadionil kõlanud Bilbao Athleticu hümni.
Aritz zarraren enborrak
loratu dau orbel barria.
Aupa mutillak!
Gora beti euskalerria!
Athletic gorri-zuria
geuria.
Bilbo ta Bizkaiko gaztiak gora!
Euskaldun zintzoak aurrera!
"Edasi, õilsad Euskara rääkijad," kutsusid 45 000 inimest hümni viimase reaga. Ja seda nad tegid, keskmine meeskond nüüd juba kindlamalt kui nende kõrval seisnud Athletic ja Real Madrid. Need kaheksa meest olid bertsolari'd; ohustatud keele tähtsaimad edasikandjad, iidse baski improvisatsioonilaulu meistrid. San Mamesi katedraalis olid nemad jutlustajateks.
Bertso't kantakse ette võistlusvormis. Publik annab poeedile ühe sõna või idee, bertsolari paneb selle oma värssides elama. Kohtunikud otsustavad, kelle laul kõnetab neid kõige enam ja paneb võitjale triumfipärjaks pähe txapela, baski bareti. Nõnda olid ka globaalse spordihiiu Real Madridi miljoneid eurosid väärt mängijad tunnistajaks baski kultuuri kõige traditsioonilisemale; kõige autentsemale kombele. Vana ja uus maailm põrkusid San Mamesi staadionil.
"Ühel pool meist olid Guerrero, Lacruz, Urzaiz," meenutas üheks bertsolariks olnud Jon Maia. "Teisel pool Casillas, Roberto Carlos, Zidane. Mäletan, et Beckham ei mänginud sellel päeval. Ja kahe rea vahel meie, kaheksa bertsolari't. Andoni [Egana; ajaloos enim võite kogunud laulja] andis mängule sümboolse avalöögi, millele eelnes tema bertso keskringis. Mida oskasid need mängijad meist arvata? Ilmselt mitte midagi.
Sest mis on bertso Zidane'i jaoks?"
***
Athletic, klubi, mis jäi La Liga esimese 60 tegevusaasta jooksul esikümnest välja vaid kahel korral ning võitis samas ajavahemikus neli korda sama palju meistritiitleid, on käesoleval hooajal 16 vooruga alistanud ainult kaks vastast ja tiirutab väljalangemistsooni ümber kui vigastatud sakillu, karikormoran.
Eduseisu ei suudeta hoida; juhtima on mindud nii Reali, Atletico kui Barcelona vastu, teisel poolajal juhtub aga vältimatu. Teised raskustes meeskonnad lähevad jaanuaris täispanga peale välja. Mõni paneb võimalike päästjate otsinguil mängu ehk klubi tulevikugi. Aut Caesar aut nihil. Aga Athletic seisab, nagu igal aastal, maailma jalgpalli jaoks eriskummalise probleemi ees.
Raha on Bilbaos küll. Vana nalja kohalik variatsioon kõlab järgmiselt: Bilbao mees kõnnib Madridis sugulasi külastades baari, tellib pudeli veini ja lööb lauale 500-eurose. "Kas teil teist rahatähte pole?" küsib baarmen. Bilbaino ulatab talle ka teise viiesajase ja pomiseb: "kurat, vein on teil kallis ..." Raha on. Seda ei ole lihtsalt kellegi peale kulutada. Alates 1912. aastast on Athleticu ridadesse kuulunud vaid baski juurtega mängijad. Gure estiloa, ütlevad baskid. Teeme seda meie viisi.
Need salapärased baskid. Euskara on Euroopa ainus isoleeritud keel, selle rääkijad muu maailma silmis rahvaks aegade koidikust. Üks Hispaania tuntumaid kirjanikke Miguel de Unamuno ning Napoleoni vennapoeg Louis Lucien Bonaparte, baski dialektide kaardistaja, uskusid, et "nuga" (aizto), "kirvest" (aizkora) ja "kõblast" (aitzur) tähistavad sõnad tulenevad sõnast "kivi" (haitz) ja Euskara on seega kiviaja inimeste otsene pärand. Hiljem lükati see hüpotees ümber, aga baskid on jäänud Euroopa müsteeriumiks, globaliseerumisele vastanduvaks iidsete traditsioonide elushoidjateks. Athletic seisab Euskara-maailmas kesksel kohal.
Kaks nädalat tagasi sai Athleticu peatreeneriks Gaizka Garitano. Kuidas kindlaks teha, kui bask üks bask on? Loe ta perekonnanimed kokku. Kui neid on kaheksa, siis enam puhtaverelisemaks minna ei saa. Gaizka Garitano Aguirre Urkizu Asla Zubikarai Madariaga Garraminia Arteche. Kui saatus poleks oma korrektuure teinud, oleks Garitano tol 2005. aasta õhtul vanal San Mamesil võinud olla üheks bertsolari’ks. Ehk isegi seisnud keskringis Egana asemel.
"Sa pead olema väga, väga, väga intelligentne, et bertsolari'ks saada," sõnas Garitano mõned aastad tagasi World Soccerile. "Nende keelekasutus on uskumatu, nad on kui poeesia Messi ja Ronaldo. Baskimaal osalevad bertsolari'de meistrivõistlustel 15 000 inimest. Ma oleksin olnud üks neist, aga jalgpall takistas selle juhtumise ..."
Garitanot ootab kevadel ees keeruline ülesanne, mitte ainult seetõttu, et meeskonnas peavad ründekoormat kandma vaid olude sunnil äärelt tippu nihutatud Inaki Williams ja juba 38. eluaastat kõndiv Aritz Aduriz. 11 aastat tagasi aitas Garitano isa Angel Athleticul üle noatera väljalangemisest pääseda. Nüüd on Gaizka kord. Ja baskid kipuvad ikka poega tema isaga võrdlema.
***
Hooajal 2006/07 oli Athletic 12 vooru järel kogunud vaid kaheksa silma, enne kui senise peatreeneri Felix Sarriugarte asemel toodi baske päästma Jose Manuel Esnal ja tema parem käsi Angel Garitano. See oli kõige närvesöövam kevad klubi ajaloos. Otsustavaks sai hooaja viimane mäng Levante vastu - Joko salbazioa, päästev matš.
Nädalapäevadel enne kohtumist täitus Athleticu kontor tuhandete kirjadega nii Bilbaost kui Bizkaia, Alava ja Gipuzkoa provintside väikeküladest, heleroheliste niitude äärtelt, kust on kõrvuti sirgunud nii kuulsad jalgpallurid kui vaheda mõistusega bertsolari'd. "See hooaeg on olnud täis ängi, pettumusi ja kannatusi. Kui langeme esiliigasse, ei ole me enam maailma jalgpalli unikaalseimaks klubiks," muretses väriseva käekirjaga eakas naine.
Tagatipuks avaldas Bilbao kohalik päevaleht mängu eel viimase klubi presidendiks kandideeriva inimese nime, lisades, et uustulnuk on valmis palkama ka mitte-baske. See ongi Athleticu põline dilemma: kas jääda truuks enam kui sajandipikkusele traditsioonile ja ainult oma poegadega mängides riskida ajaloolise väljalangemisega? Või minna kaasa ülejäänud maailmaga, ulatada käsi raha peibutusele ja unustada enda kvintessentslik identiteet?
Emma-kumma juhtudes minetab Athletic midagi teistele kättesaamatut. Aga ilmselt pole mõtet välja öeldagi, mis usku on Bilbao. Viimasena oma nime mütsi visanud ärimehe kandidatuur ei kestnud pikalt.
Gure estiloa da.
Baskide isoleerituse ja komplekssete sotsiaalsete sidemete tõttu on Athleticu mängijad Bilbaos ja mujal Bizkaias enamat kui vaid sportlased. Vahepeal loobime kergekäeliselt sõnapaare nagu "parimad pojad", kuid Athleticu puhul ongi suhted pigem perekondlikud.
"Fännide kogukond on meie jaoks vanemliku tähendusega," kinnitas 1980-ndatel Athleticuga kaks korda Hispaania meistriks tulnud Dani Ungari antropoloogile Mariann Vaczile. "Nad peavad sind oma pojaks. Lapsed sünnivad, kasvavad ja unistavad [Athleticus mängimisest]. Muidugi enamikel see ei õnnestu. Aga kui pere saab klubilt kirja ... milline õnn! See on tema inimeste; tema küla jaoks suurim rõõm, nende uhkeim hetk."
"San Mamesil on mängu vaatamas 40 000 isa ja ema," lisas endine mängija Ritxi Mendiguren. "Mõnikord hellitavad nad sind, mõnikord karjuvad su peale, aga armastavad sind alati tingimusteta."
Minutid enne Joko salbazioa algust valitses Athleticu riietusruumis vaikus. "Me istusime seal, kabuhirmul," rääkis toonane keskkaitsja Ustaritz Aldekoaotalora Vaczile. "Üks meist proovis jääd murda naljaga ja ütles, et kui kaotame, peame kaevama riietusruumist lennujaama ulatuva tunneli ja Bilbaost igaveseks kaduma. Aga see ei olnud naljakas. Olekski olnud võimatu see mäng kaotada ja Bilbaosse jääda."
Poolkaitsja Carlos Gurpegui sõnul oli samades toonides möödunud kogu hooaeg. "Meeskond kõndis terve aasta sõna otseses mõttes kikivarvul. Linnas, kus jalgpallur elab muidu tavainimesega üsna sarnast elu, vältisime me tänavatel kõndimist, et me ei tunduks inimestele ebaprofessionaalsetena." Otsustavas mängus juhtunut kirjeldavad kõige paremini ühe Bilbaino isiklikud mälestused.
Staadionile sisenedes mõtlesin koheselt aita'le, oma surnud isale. Vahetasin sõbraga kohad, sest ta tahtis istuda oma venna kõrval. Ma ei olnud vastu. Täpselt minu uue istekoha kõrval oli tool, kus mu isa istus nelikümmend aastat, enne kui ta lahkus. Lubasin endale, et vaatan mängu nii, nagu saaksin seda teha koos temaga. Me läksime juhtima 2:0 ja kuigi tundus, nagu ma oleksin rääkinud iseendaga või inimestega minu ümber, rääkisin sisemuses oma isaga. Seda polnud minuga varem kordagi juhtunud. Kõlas lõpuvile ja ma nutsin ilma häbitundeta; seda tegid ka inimesed minu ümber, inimesed, keda olin aastaid San Mamesil enda kõrval näinud. Ma vaatasin oma isa istmele ja nägin tedagi nutmas, hirmust; suurest õnnest.
***
2012. aasta augustis teatasid oma soovist Athleticust lahkuda nii tipuründaja Fernando Llorente kui meeskonna pulmon, kops, Javi Martinez. Järgmisel avatud treeningul seadsid fännid üles suure plakati kirjaga "palgasõdurid!". Selja taha oli jäänud hiilgav hooaeg, mis kulmineerus Euroopa liiga finaali jõudmisega, aga fännide jaoks sellest ei piisanud. Javitxu'st, "meie väikesest Javist", oli järsku saanud reetur.
Bilbao lapsed kasvavad üles teadmisega, et maailma parimad mängijad ei ole mitte Messi, Ronaldo, ega Modric; vaid vaikselt, ilma suurema tähelepanuta oma kontosse enam kui 400 mängu kogunud ja klubi kapteniks saanud Markel Susaeta; raskete vigastuste kiuste tagasi tippu tõusnud Iker Muniain; kahel korral vähi seljatanud kaitsja Yeray Alvarez. Need on Euskara tõelised kangelased.
Sama liini järgides ei mõista Bilbainod kunagi, miks ei peaks mõni bask tahtma Athleticus mängida või juba klubi ridadesse kuuludes sealt lahkuda. Iga müük on kogukondlik tragöödia, iga sellise otsuse vastuvõtmine mängija jaoks lõikavalt keeruline. Suvised üleminekuaknad tekitavad hulgaliselt pingeid ja tihti muutub juulikuine atmosfäär Bilbaos rusuvaks.
Martinez lahkus Bilbaost Münchenisse öö varjus ja naasis nädal hiljem, et San Mamesile oma asjadele järgi minna. Baski päevalehed, reeturlikust käitumisest löödud, serveerisid uudist nii, nagu oleks Martinez staadionile ilmunud purjus peaga ja sattunud sealse turvatöötajaga käsikähmlusse. Alles möödunud aastal lükkas Martinez Players Tribune'is ilmunud artikliga jutud ümber.
"Kui mu lapselapsed 40 või 50 aasta pärast internetist minu nime otsivad, mida nad leiavad?" mõtiskles Martinez. „"Võib-olla loevad nad hullumeelseid artikleid oma vanaisast, "Bilbao bandiidist". See oleks tegelikult päris naljakas." Kuivõrd tõsiselt Martinez viimast viit sõna mõtles, on iseasi.
Ülimalt lähedaste, aga tihtipeale ka klaustrofoobiat tekitavate suhete taustal on uue juhendaja Gaizka Garitano lähenemine veidi ebaharilik. Kui mees tõstis baski väikeklubi Eibari kahe imelise hooaja järel La Ligasse, küsiti talt, kas ta suudaks Eibaris töötada terve elu – pidada vastu 30 aastat, nagu Alex Ferguson Manchester Unitedis?
"Ma ei tea, kuidas on võimalik, et ta sai ühes ametis nii kaua olla," vastas Garitano. "See kulutab nii mind kui inimesi minu ümber. Mitte keegi ei vaja, et see suhe kestaks igavesti. See ei ole riigiamet. Tean, et üks päev pean lahkuma ja ka [fännid] teavad seda, sest nii on. Elu on lihtsalt selline."
***
Eelmisel aastal tõlkis hispanist Merilin Kotta baski noorema põlvkonna ühe silmapaistvama kirjaniku Kirmen Uribe teose "Bilbao-New York-Bilbao". See on esimene Euskara'ist eesti keelde tõlgitud romaan, mis on ühelt poolt muidugi tore; teisalt veidi kahju, sest eestlastel ja baskidel oleks väikese, aga kauni keele säilitamistööst vahetada palju mõtteid ja kurba ajalugu. Kindral Franco valitsemisajal kehtestati Hispaania ainsaks riigikeeleks castellano, Euskara'st sai separatismi märk ja suured bertsolaritza-võistlused kadusid pildilt enam kui kahekümneks aastaks. Nende korraldaja hukati.
Lasen korraks kirjeldada Kirmen Uribel endal, kes oli Franco surma ajal viieaastane:
Mulle meenus üks seik lapsepõlvest. Franco oli suremas, mõni päev tagasi oli lastud maha teisitimõtlejad, politsei korraldas majast majja läbiotsimisi. Nagu paljud teised, kogus ema kokku ja hävitas kõik dokumendid, plakatid ja pamfletid, mis võisid kahtlust äratada.
Ema valvas aknal ja nägi, kuidas Guardia Civil'i musta värvi auto peatus meie maja ees. Nagu sisalikud, vulpsasid autost igas suunas välja politseinikud. Ühe hetkega olid nad meie ukse taga ja karjusid, et uks lahti tehtaks.
Väga enesekindla hoiakuga komissar astus tuppa; küllap oli tal meie vastu selgeid kaebusi, ta oli veendunud, et leiab asitõendeid. Ta käskis alluvatel läbi otsida väiksemgi nurgatagune, sahtel, kapp, seinapragu, kuhu midagi võiks olla peidetud.
Ainult üks tuba oli veel vaatamata.
"Es el cuarto de la nina. Esta enferma," hoiatas ema [See on mu tütre tuba, ta on haige – hisp.]. Asjaolu, et õde lebas voodis, ei takistanud neid tuba läbi otsimast.
Äkki leidis üks politseinik öökapisahtlist midagi ja kutsus komissari kohale. Komissar tuli viivitamata. Ema ehmus. Hakkas endas kahtlema. Võib-olla polnudki ta kõiki pabereid hävitanud? Ehk oli tal midagi kahe silma vahele jäänud? Ta oli hirmul. Vaatas kaastundlikult tütre poole.
"Lasai, ama, kantak dira," sosistas õde haige häälega [Ära muretse, ema, need on laulud - baski]. Komissar läks närvi. Küsis, mida tüdruk ütles.
"Tiene fiebre. Quiere agua," tõlkis ema [Tal on palavik. Ta tahab vett – hisp.].
Guardia Civil lahkus midagi leidmata.
Tol varjulisel kümnendil päästis keelatud baski keel mu ema ja õe pingeolukorrast. Enesekaitseks rääkisid nad omavahel seda vana keelt.
Et Franco on surnud juba enam kui 40 aastat, ei tähenda, et pingeid ei esineks veel nüüdki. 2008. aastal olid regiooni parimad jalgpallurid nõus Baskimaa iga-aastases jõulumängus (1996. ja 2011. aastal kohtuti Eestiga, neist viimane leidis küll aset mais) kaasa lööma vaid juhul, kui meeskonna ametlikuks nimetuseks saab Euskal Herria. Ühe mängijana kirjutas petitsioonile alla ka Athleticu staar Fernando Llorente, sattudes koheselt tulise vaidluse keskmesse. Veidi varem oli Llorente kinnitanud, et Hispaania koondise esindamine oleks tema unistuse täitumine.
"Kuidas siis," kirjutasid Hispaania ajalehed, "saab Llorente mängida Hispaania eest, kui ta toetab hoopis Baski koondise legaliseerimist? Või kuidas on võimalik, et 23-aastane mees allkirjastab petitsiooni, mis on otsene vastand tema eluunistusele?" Väljaspool Baskimaad sündinud, 12-aastasena Bilbao noortesüsteemiga liitunud Llorente pole sarnaste identiteeti puudutavate küsimuste vältimiseks kunagi öelnud, et ta on bask või hispaanlane, vaid lihtsalt seda, et ta on pärit La Rioja regioonist Baskimaa külje alt.
Kolm aastat tagasi ilmus Gaizka Garitano pärast Eibari võõrsilmängu Almeria vastu pressikonverentsile ja, nagu kirjutab Sid Lowe, "küsis Baski telekanal ETB temalt küsimuse baski keeles. Baski klubi baskist treener, kes ei pruukinud küll bertsolari'ks saada, aga kes valdab sellegipoolest ilusat baski keelt, kelle emakeeleks on baski keel ja kes räägib baski keelt kodus, vastas sellele. Baski keeles."
Nii oli ta alati teinud; nii, nagu Eibari mängudel kombeks oli – esmalt küsimused-vastused Euskara's, mis on nüüd Hispaanias ametliku riigikeele staatuses ja seejärel castellano's. Almeria ajakirjanikud ei mallanud aga oodata ja segasid nördinult Garitanole vahele. "Me ei saa ju midagi aru," ütlesid nad. Garitano lahkus vaikselt ruumist, jättes Almeria pressiesindaja sulemeestega pahandama.
Baskide ja nende esindusklubi lugu räägib samaaegselt nii olelusvõitlusest neid väljaspoolt ohustava maailma vastu kui nende endi traditsioonide uuendusvaenulikkusest. Kõiki kivisse raiutud reegleid ei saa enam järgida nemadki. 2011. aasta 3. märtsil ei kuulunud liigamängus Zaragoza vastu Athleticu algkoosseisu, esmakordselt nende 113-aastase ajaloo jooksul, mitte ühtegi mängijat Bizkaia provintsist.
Reegleid, kes on bask ja kes mitte, on aja jooksul lõdvendatud. Nõnda esindas klubi Aymeric Laporte, kes on baski verd vanavanemate kaudu. Praegu peab Athleticut ajaloolisest väljakukkumisest päästma Inaki Williams, teine mustanahaline mängija klubi ajaloos. Ideaalses maailmas teeks Athletic jaanuaris pakkumised Antoine Griezmannile, Marco Asensiole, Cesar Azpilicuetale ja Ander Herrerale.
Aga maailm ei saa põlise dilemma üle juurdleva Athleticu jaoks kunagi ideaalne olema. Ja nii ei jää poeedikarjäärist unistanud Gaizka Garitanol üle muud, kui oma isa jälgedes käia sama meeskonnaga, kelle ta eelmiselt treenerilt päris. Ma arvan, et kui Garitanolt selle kõige kohta aru pärida, vastaks ta ainult üht.
"Gure estiloa da."
