Aasta eest tegi Randin Rande põneva sammu, kui läks end proovile panema ookeani taha Kanadasse. Kuigi talle pakuti seal võimalust senisest kõvasti vägevamas rollis jätkata, on Rande tagasi Eestis, sest talle pole tähtis linnuke CV-s, vaid võimalus teha süsteemset tööd.

Paadunud hokiriigi Kanada jalgpallitase Randet otseselt ei üllatanud, kuid tema sõnul napib seal vähemalt praegu veel süsteemsust. Oma noortetööle täiesti uue suuna andnud ja kontoripoolt viimase poolaasta jooksul paljude spetsialistidega täiendanud Kalev näeb seevastu Randes ja Rande omakorda Kalevis sellesuunalise arengu võimalust. Lisaks duubelmeeskonna juhendamisele võtab Rande üle ka metoodikajuhi kohustused, mis tähendab vastutamist kogu klubipüramiidi eest.

Kuidas hakkab Tallinna Kalev tema vaimusilmas mängima? Mil moel meelitas ta endaga Eestisse kaasa abitreeneri Diogo Marinho? Kas eestlastest treenerid on otsa saanud, et Kalev muudkui välismaalasi palkab? Juttu tuleb muuhulgas ka Torontot ees ootavast MM-ist, NBA-st, Portugali palkadest, MLS-i suletud ringist ja avanssidest kõrgliigas peatreenerina töötamisel.

Randin, sa olid Eestist ära täpselt ühe aasta?
Täpselt ühe, jah.

Aga siis tulid Thomas [Maibaum], Madis [Metsmägi]  ja Ragnar [Klavan]. Jõudsime isegi kohtuda, enne kui ma ära lendasin. Mõte hakkas peas arenema ja lõpuks olid selged punktid, miks ma selle otsuse langetasin.

Kui palju Kanadas veedetud aasta su eelnevatele ettekujutustele vastas?
Eks ta mingil viisil ikka erines. Ma ei saa öelda, et ta oli halvem või parem kui arvasin. Enda arengu mõttes oli see väga õige samm. Uues keskkonnas nullist alustada, ennast jälle uutele inimestele tõestada, õppida ... Mul oli oma treenerikarjääri jooksul esimest korda tehniline direktor, keda ma sain mentoriks kutsuda. See aitas väga palju individuaalselt areneda. Oli väga palju küsimusi, millele tuli vastata. See paneb ju diskuteerima ja mõtlema. Nii et areng oli kindlasti suur.

Teisalt oli üks suur põhjus, miks otsustasin Kalevi kasuks, professionaalsus. Ajakirjanduses on Thomas olnud veidi esiplaanil sellega, et nüüd tuleb justkui suur professionaalsuse tõus, kus tema keelab-käseb-poob-laseb. Aga meie saame aru, miks see vajalik on. Eesti mõistes on tegu ikkagi veel senisest professionaalsemaks minemisega. Ja ma otsisin projekti, kus see oleks põhisõna.

• Suur pilguheit Kalevi revolutsiooni: Maibaum ehmatas lastevanemaid, Purjet asendab välismaalt naasnud eestlane

Mõni neist on nüüd ka Euroopa klubide radaril. Hetkel viibib näiteks üks minu endine mängija, 2009. aastal sündinud poiss, Lissaboni Sportingus. Ja ta jõudis minna ka Horvaatiasse testimisele. Nii et seal on kindlasti mängijaid, kes vääriksid Euroopa akadeemiates olemist.

Toronto kandis on väga-väga palju häid mängijaid, kes liiguvad ühest klubist teise, sest vahemaad on väiksemad. London on rahvaarvult umbes Tallinna suurune ja asub Torontost kahe tunni tee kaugusel, meil sellist valikuvabadust mängijate osas ei olnud. Seetõttu pööratigi klubis rohkem rõhku oma mängijate arendamisele.

Mismoodi su igapäevane elu Londonis välja nägi? Ainult jalgpall-jalgpall-jalgpalli või jäi muu jaoks ka aega?
Mulle väga meeldis seal! Avanes võimalus käia ja uudistada ka Torontot, Detroiti, Niagara Fallsi. Käisin näiteks NBA mängudel. See initsiatiiv tuli tihtipeale ka klubi omanike seast, pakuti pileteid või hotelle. Selle poole pealt olen neile väga tänulik. Ma muidugi ei tea – võib-olla nad üritasid mind nende asjade abil juba järgmiseks hooajaks moosida! (Muigab.) Kui hooaeg algas, siis käisin peaaegu igal nädalal mängude tõttu Torontos. Avastamist oli palju.

Kanada on teada-tuntud hokiriik. Mis seisus jalgpall ja suhtumine jalgpalli seal on, kui kas või arvestada, et Toronto võõrustab juba järgmisel suvel ka MM-finaalturniiri?
Neid arutelusid mul oli inimestega palju. Ma arvan, et seal tegelikult ei olda MM-iks valmis. Toronto staadionile tuleb veel suur tribüün juurde ehitada. Kui mina sealt lahkusin, siis nad ei olnud veel alustanudki!

Aga kui ütlesin, et Kanada jalgpallis on väga palju talenti, siis ühte asja seal pole - süsteemi. Ma ei näe, et klubiomanikuna oleks seal võimalik mõelda klubi arendamise peale. Kanada meistriliigas mängib kaheksa tiimi, aga see on kinnine liiga nagu MLS või NBA. Et sinna pääseda, pead miljoneid maksma.

London TFC esindusmeeskond mängis seetõttu kõige kõrgemal liigatasandil, kus nad mängida said – League One’is ehk Ontario kõige kõrgemas divisjonis. Karikamängude raames saab küll League One’i tipp Kanada kõrgliigaga mõõtu võtta, nii et teoorias on võimalus lõpuks äkki mängida isegi Messi vastu, kuna MLS-i tiimid teevad seal karikas ka kuidagi kaasa. Aga jah, klubiomanikuna ei ole seal võimalust tippasja arendada.

Hoki on kindlasti number üks, aga hoki on ka väga kallis spordiala. Jalgpalliga on lihtsam tegeleda. Samas peavad seal lapsevanemad ka jalgpallis üüratuid summasid maksma. Riik ei aita absoluutselt, seetõttu ka süsteem ei toeta niivõrd jalgpalliga tegelemist. Aga soovi mängida on tegelikult väga palju.

Kui suur su tiim seal oli?
Abitreener oli Gambiast, ta oli ise ka esindusmeeskonna mängija. Ja olid agarad lapsevanemad – üks oli näiteks Poolast ja tema kaudu tuli kogu VEO-kaamerate süsteem pluss muu tipptehnoloogia. Vedas, et see variant oli olemas! Ei saa öelda, et seal oleks miski olnud Eestiga võrreldes kõvasti professionaalsem. Näiteks Nõmme Unitedis – olgu, see oli ka esindusvõistkond – oli mul hoopis rohkem abilisi ja võimalusi.

Selles mõttes tegin Kanadasse minnes sammu tagasi, aga samas panin sammu juurde jalgpalli mõistmises. Sain minna rohkem sügavuti kõiges, mis puudutab mängu ennast. Nende teadmistega, mis mul praegu on ... äkki oleks ka eelmine hooaeg paremini läinud, kes teab?

View this post on Instagram

A post shared by London TFC Academy (@londontfc)

Enne Kanadasse minekut teadsid, et klubi valmistab mängijaid ette Toronto FC-le, kes mängib MLS-is. Kui suur see side reaalsuses oli?
Tegelikult üllatavalt väike. Väga palju mängijaid meilt tegelikult sinna ei läinudki, keskeltläbi ühest vanuseklassist ehk üks-kaks. Palju rohkem poisse läks Euroopasse, mis tõstatab omamoodi küsimuse: kuidas nad on Portugali liiga jaoks piisavalt head, aga Toronto FC jaoks ei ole?

Ma ei ütleks seejuures, et London TFC midagi valesti tegi. Pigem ongi seal lihtsalt nimeline seos. Ma ei näinud ka Toronto FC poolt väga suurt tahet mängijaid võtta. Hästi paljud meie klubi ümber olevad inimesed või seal töötavad treenerid märkisid ära, et ka Toronto FC noorte seast on esindusmeeskonda liikujate arv nullilähedane.

Tundub, et MLS on ikkagi natuke teistmoodi maailm?
Võimalik, jah. Eks see muidugi erineb klubide tasandil. Ja USA-s on ikkagi kvalitatiivne suund üles. Eks neile tuleb ka know-how’d aina rohkem juurde.

Tuleme nüüd tagasi Tallinna Kalevi juurde. Lisaks neile ja Londonile sul muid pakkumisi laual polnud?
Ei, need olid ainsad variandid. Kalevi puhul meeldis mulle kindlasti see, kui väga mind siia taheti. Pluss mitte ainult treenerirolli, vaid ka metoodikajuhi tööd tegema. Ma ei tegele enam ainult nende 20 mängijaga, kes minu võistkonnas on, vaid üritan aidata kogu püramiidi. Väga huvitav väljakutse!

Kuidas sa ohjad seniselt metoodikajuhilt Daniel Meijelilt üle võtad?
Daniel tegeleb noortega edasi ja meie koostöö jääb väga tihedaks. Üritame U19 ja U21 meeskonda koos toimimas hoida, meil on isegi ühised, rohkem positsioonispetsiifilisemad trennid. Daniel ja Aivar Anniste on minu ja minu uue abitreeneri Diogo Marinhoga väga-väga seotud. Me sisuliselt anname ühe ja sama trenni.

Kuidas sa Diogo endaga Eestisse kaasa meelitasid?
Ta andis mulle märku, et soovib keskkonda vahetada. Mina andsin lihtsalt kontakti edasi ja Thomas tegutses kiiresti! (Muigab.)

Kalevi esindusmeeskond mängib uuel hooajal Esiliigas ja duubel Esiliiga B-s. See toob ilmselt ka tänavusega võrreldes omajagu muutusi kaasa. On sul juba selge, kuidas sinu juhendatava duubelvõistkonna koosseis hakkab välja nägema?
Me veel loome seda pilti. Peame mõistagi ka vaatama, mis mängijad sisse tulevad. Kes saavad esindusega võimaluse, keda U19-st edutada. Aga tegelikult ei ole ka väga suurt vahet, kes kust alustab. Progress on olulisem – kes kuhu välja jõuab?

Üritame hoida kolme tiimi vahel väga head sidet. Nagu ütlesin, on U19-l ja U21-l osalt isegi samad trennid. Ja ka esindus on väga palju kaasatud. Nooremad mängijad, kes nädalavahetusel ei pruugi Esiliigas esinduse eest mänguaega saada, on kaasatud kindlasti U21 võistkonda. Oluline on, et kõik mängijad, kellel me näeme perspektiivi, saaksid oma minutid kätte. Kus nad parasjagu mängivad, oleneb juba neist ja nende vormist.

Kui paigas see Kalevil praegu on, et noor mängija teaks võistkonnast sõltumatult täpselt, mida väljakul teha?
Mul on natuke raske sellele küsimusele praegu veel vastata. Aga mingi koostöö on ikka, mängijad ju liiguvad võistkondade vahel. Käisime näiteks laupäeval Thomasega vaatamas U21 võistkonda, kust viis mängijat mängis ka järgmisel päeval U17 eest.

Minu jaoks ei ole tähtis, et mu nime taga oleks ametinimetus, mis tundub üldsusele kordaminekuna. Siis oleksin võib-olla pidanud jääma Kanadasse, olema esinduse peatreener ja tehniline direktor. CV oleksin saanud ilusamaks - ja palganumbri ka! -, aga kas see oleks mulle ka pikemas plaanis kasuks tulnud?

Kalevi "uus tulemine" tundub väga rahvusvaheline, kui vaadata, keda on sinu kõrval kontoripoolele palgatud.
Ma olengi  duubelvõistkonnas muide ainus eestlane. Diogost oli juba juttu, tema on abitreener. Fitness-treener Petar Jovic on Serbiast, ta töötab muidugi mitme võistkonna, mitte ainult duubli juures. Väravavahtide treener on Poola-Inglise taustaga Shemek Konczy ja ka füsio pole eestlane. Aga kuna nad kõik on välismaalased, siis nad tulevadki siia nii-öelda mitme inimese eest tööd tegema ja teevad seda mitme võistkonna juures.

Millist jalgpalli Kalevi U21 uuel hooajal sinu vaimusilmas mängib?
Põhimõtteliselt sellist, mida ma tahaksin metoodikajuhina näha kõiki Kalevi võistkondi mängimas. Ega me jalgratast leiutama ei hakka, mingit Kalevi erilist oma mängumudelit ei hakka olema. Oluline on, et meie mängijad teeksid jalgpallilisi tegevusi võimalikult hästi!

Üritame keskenduda sellele, et Tallinna Kalevist tuleksid targad mängijad. Selleks tuleb minna jalgpalli üldtõdedega sügavuti, et mängijad saaksid neist paremini aru. Detailid on lõpuks treeneri teha. Muidugi pole see vabakava, aga mina metoodikajuhina ja Madis Metsmägi noortetöö juhina üritamegi olla toetajad, et ka treenerid saaksid areneda. Rääkisin enne, kuidas minul oli Kanadas olemas mentor. Ma ise ei saa ennast veel võib-olla nimetada kellegi mentoriks, aga kindlasti saame treeneritega üksteist aidata, kui räägime jalgpallist ja seeläbi areneme.

Üldine filosoofia on üks asi, aga eeldan, et sportlikuks sihiks on tõsta esindusmeeskond tagasi Premium liigasse ja duubel Esiliigasse?
On küll, võimalikult kiiresti. Mitte küll põhimõttel, et maksku mis maksab, aga see on loogiline, sest tahame ju pakkuda oma mängijatele võimalikult head keskkonda ka liiga mõttes. Kui tahame talente enda juurde tuua ja kasvatada, peame ka mängima kõige kõrgemal tasemel.

Thomas Maibaumi ehmatas võib-olla noortesüsteemi esitlusel mõne lapsevanema selle jutuga ära, et nüüd läheb Kalevis kõik äärmiselt professionaalseks. Kõigil lastel ei ole ju saavutusspordi ambitsiooni?
Et klubi oleks jätkusuutlik, on meil kogu püramiidi vaja. Saame väga hästi aru, et kõik noored ei tahagi tippu jõuda – ja see on väga okei! Tallinna Kalev on piisavalt suur klubi ja me ei saa prioretiseerida ainult tippjalgpalli.

***

Randin Rande (28)

• Mängijana poolkaitsja, Operi Jalgpallikooli ja Nõmme Unitedi kasvandik. Mänginud lisaks Flora, Tartu Tammeka ja Paide Linnameeskonna eest, viimati 2022. aastal III liigas Tallinna SC ReUnitedis. 
• Premium liigas 47 mängu ja 3 väravat. Üks kolmest tabamusest sündis 2016. aasta septembris, kui FC Florast Tartu Tammekas laenul olnud Rande tegi skoori tartlaste 3:2 võidumängus Flora vastu, mis kärpis märkimisväärselt Flora tiitlilootusi.
• Eesti noortekoondistes U16-U21 vanuseklassides kokku 22 kohtumist. Neist viimane leidis aset 2017. aasta märtsis võõrsil Šotimaa vastu, kus Eesti U21 koondisesse kuulusid toona veel näiteks Rauno Sappinen, Märten Kuusk, Mihkel Ainsalu, Martin Miller, Vlasi Sinjavski, Frank Liivak, Mark Oliver Roosnupp, German Šlein ja Michael Lilander.
• Asus Esiliigas pallinud Nõmme Unitedis mängiva abitreenerina tööle juba 2020. aastal, keskendudes treeneritööle lõplikult kaks aastat hiljem. Alustas 2024. aastat esindusmeeskonna abitreenerina, kuid kerkis Jani Sarajärvi kiire ametist lahkumise järel koos Juan Andres Martineziga peatreeneri rolli. Toona kõigest 26-aastane Rande püsis peatreeneri rollis suveni, tema käe all sai meeskond 16 liigamängust kaks võitu ja neli viiki - muuhulgas saadi viigipunkt kätte nii Floralt kui ka Nõmme Kaljult. Juulis võttis meeskonna juhendamise taas üle varasem peatreener Martin Klasen ja Rande jätkas abitreenerina.
• Mullu sügisel tekkis Randel Thomas Maibaumi kaudu võimalus siirduda Kanadasse London FC klubi U16 ja U17 võistkondade peatreeneriks. "Arvan, et kui üldse minna välismaale õnne proovima, siis praegu," leidis ta toona.