Kalju turniirivõidu saladused: parem-vasak käsi, hea tuju taktika ja intensiivne tahvlitrenn (galerii turniirist!)

28. DETSEMBER 2025 17:15

Kristjan Jaak Kangur

Nõmme Kalju treenerid Nikita Andrejev ja Erik Šteinberg näitasid kogu ülejäänud klubile ette, kuidas võitmine käib. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Aastalõputurniiri legendide mõõduvõtu võitis tänavu Nõmme Kalju, kes edestas tiitlikaitsjat Pärnu Vaprust tänu paremusele omavahelistes mängudes. Võidu saladuseks osutus taktikatahvlil tehtud intensiivne ettevalmistus.

Vaata Liisi Troska galeriid turniirist artikli alt!

Peamiselt koosnes Kalju meeskond klubi praegustest treeneritest ja veel hiljuti kõrgliigas neid esindanud meestest, ent "vana kooli" esindasid Alan Arruda ja Andrus Mitt. Mõlemad mängisid võtmerolli selles, et Kalju 2008. aastaks üldse kõrgliigasse tõusis. Mitt, kes lõi 2007. aastal Esiliigas 26 mänguga 25 väravat, tõdes võidukarikat käes hoides laia naeratuse saatel, et vanu tuttavaid oli rõõm näha.

"Aitäh Kunole, kes kutsus!" tänas ta esmalt Kalju presidenti Kuno Tehvat. Enda loodud Harku United FC-s treeneritööd tegev Mitt mängis ise liigasüsteemis viimati paari aasta eest Zeniti ridades, aga demonstreeris kohe esimeses kohtumises, et väravaküti vaist ei ole teda maha jätnud. Väravaesisele hiilinud ründaja veeretas söödu järel palli Flora võrku kaitsja jalge vahelt.

"Kaheaastane paus on tulnud, poiste kõrvalt on jalgpallitreenerina järjest raskem enda jaoks aega leida. Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem tuleb endal ka pingutada," tõdes Mitt. "Aga jah, väravate löömine on ikka veres, seda ei unusta!"

Lisaks sõnastas Mitt naeru saatel staažikamate osalejate põhimure: "See plats siin tundub igal aastal järjest pehmem ... Mitte et kehakaal tõuseks, ikka maapind läheb pehmemaks!" Sellest hoolimata lubas ta, et lööb kutse korral kindlasti turniiril kaasa ka järgmisel aastal.

Tehva sõnul oli meeskonda kokku saada väga lihtne. "Üks mängija ütles ei, teised tulid ja tahtsid ise mängida. Ei ütles Rimo Hunt, kes läks Florasse!" muigas Tehva. "Täpselt need, kes kutsuti, saime siia kokku. Murevaba komplekteerimine!"

Ettevalmistus oli tema sõnul läbimõeldud, aga kogenud mehi ei hakatud liigsete trennidega väsitama. "Jõulude ajal käisime jooksmas ja olime valmis. Ettevalmistus käis tahvli peal. Aga hästi intensiivselt!" lõõpis Tehva. "Tuju on kõigil hea. Tulimegi hea tujuga lööma, mingit muud taktikat meil pole. Naeratusega mängime."

Kalju meeskond kaotas turniiri jooksul vaid ühe mängu. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Kalju president oleks hea meelega ka ise platsile jooksnud, kuid tervis ei lubanud. "Eks mälestused tulevad endalgi – olen siin saalis ise paar korda III liiga turniiri võitnud. Aga mängisime Uno Piiri võistkonnaga suve läbi ja mul läks seal põlv. Käisin põlveopil ja praegu taastun – ei kannata veel endal mängida. Vaatame edaspidi! Muidu oleksin kindlasti rivis," sõnas Tehva.

Meeste juhendamisega ei pidanud ta liialt vaeva nägema, sest Kalju esindusmeeskonna peatreener Nikita Andrejev ja abitreener Artjom Artjunin tegid suure osa tööst mängu käigus ise ära. "Niki on minu parem käsi ja Artjom on vasak käsi. Mul tänu sellele üldse stressi ei ole!" naeris Tehva.

Pohlak sai 55 ei-d: oleme enda suurimad vaenlased

Erinevalt temast teatas Flora president Pelle Pohlak alustuseks ise, et loovutaks hea meelega koha platsil teistele, kui vaid osalejaid leiduks. "Kõigepealt – ma ise rõõmuga ei mängiks, kui variant oleks! Eelmisel aastal saime kaks viisikut ja väravavahi kokku nii, et oli 42 ei-d. Sel aastal oli 55!" kirjeldas Pohlak väljakutseid meeskonna kokkuajamisel.

"Naljaga pooleks, aga meie suurimad vaenlased oleme me ise. Klubi on nii vana ja nii pika ajalooga, et kellel on puusad opereeritud, kellel midagi muud. Oleks tore, kui oleks rohkem mehi!" lisas ta.

Rimo Hunt pole Flora särki liigamängudes kandnud. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Just seepärast jõudis Flora nimekirja ka omajagu furoori tekitanud Rimo Hunt, kes pole Flora esindusmeeskonna eest kordagi platsil käinud, ent on tänu FCF Haapsalu ridades alustamisele enda sõnul "klubi KTM". Pohlak selgitas: "Ma hakkasin enim mänge mänginud meestest pihta ja kukkusin sinnamaani välja, kus olid ühe-kahe mängu mehed. Ja noh, siis tuligi võtta tärniga mehed juurde – Rimo on Flora Haapsalu kasvandik, mina ise olen Kehtna kasvandik."

Turniiri ennast pidas ta vahvaks ettevõtmiseks, aga käis välja idee ajastuse muutmiseks, et saada kokku suurem osalejate arv. "Üliäge! Mingil määral on ehk see mure, et varem on ka näiteks Paide ja Kalev olnud kohal, keda seekord pole. Äkki oleks hea, kui saaks sellise turniiri korraldada enne jõule, isegi Premium liiga lõppemisega samal ajal. Võib-olla lausa nii, et turniiri järel on hooaja lõpetamine ja gala, nii et legendid saavadki päriselt kokku," pakkus Pohlak välja.

Väravakütt Laurits: ega löök ei kao kuhugi!

Pärnu Vaprusel ei õnnestunud mullust esikohta kaitsta – sarnaselt Kaljule võideti neli mängu ja kaotati üks, kuid 1:2 allajäämine omavahelises kohtumises ulatas võidukarika Kaljule. Üks esikoht kuulus siiski pärnakatele, sest viis väravat kõmmutanud Taavi Laurits krooniti parimaks väravakütiks.

Laurits alustas võimsalt, lajatades juba esimeses kohtumises Tartu Tammekaga palli ristnurka. "Ega löök ei kao kuhugi! Füüsiline vorm võib-olla kaob ära ..." muigas ta. "Ikka üpris raske oli, eriti sellel platsil. Esimesed sammud olid nagu liiva peal. Esimest väravat lüües vajus ka tugijalg nii murusse ära, et sain täitsa haiget," viitas temagi Kalevi halli maha pandud väljaku eripäradele.

Taavi Lauritsale kuulus turniiri väravakuninga tiitel. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

35-aastane Laurits ei ole jalgpalli jätnud, vaid tegi ka tänavu II liiga B-s mängiva Rae Spordikooli eest kaasa 11 kohtumises. "Nii palju kui enda treeneritöö ja pere kõrvalt aega on, saab ikka madalamates liigades veel natuke mängitud – nagu vormi on ja nagu jaksan. Äge on siin endiste tippude ja tuntud nimede vastu," lausus mees, kelle nimel on ka 11 väravaga hooaeg Premium liigas.

Kuigi Vaprusel oli kaitsta mullune võit, tuldi turniiri eeskätt nautima. "Võib-olla tulemus nii oluline ei olegi, hea tuju on põhiline. Peaasi, et keegi mingit halba vigastust ei saa, kuigi juba paar juhtumit oli. Kahju muidugi nendest olukordadest," viitas Laurits meeskonnakaaslase Toomas Pendi ja Flora särki kandnud Roman Sobtšenko traumadele.

Tiirik tahaks vanusepiirangut

Tartu Tammeka pikaajaline liider, vahepeal ka peatreeneri ametit pidanud ning seejärel väljakule naasnud Kristjan Tiirik tõdes, et erinevalt Lauritsast on tema viimastest pallipuudetest omajagu aega möödas. Viimase ametliku mängu pidas Tiirik 2016. aastal kõrgliiga viimases voorus.

"Just arutasime siia tulles. Aastanumbritega jäin isegi hätta, igatahes enne koroona-aega oli Portugalis üks harrastajate turniir. Ja Otepääl midagi ... aga kolm-neli aastat pole midagi teinud. Pojaga mängides olen peale löönud, muud midagi," nentis Tiirik.

Tartlaste eest tõmbas teiste hulgas putsad jalga nii duublit kui esindusmeeskonda tüürinud Marti Pähn. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Ainus etteheide – ja seegi mõistagi läbi huumoriprisma – oli tal turniirile vanusepiiri osas. "Eks ta on keeruline, kui füüsiline vorm ei ole nii hea kui tahaks! Kõik ei tule järgi. Aga seltskond on tore, vanu meeskonnakaaslasi ka vahva näha. Klass ju ära ei kao! Ainult et minu vaatenurgast võiks vanusepiir olla ikka 35+! Pärnu mehed on siin vähe nooremad ja ... Aga ega ma ei kurda, lihtsalt võrdsustamise mõttes!" naeris Tiirik.

Elhi päev: saaliga soojaks, siis legendide sekka

Nooremate meeste kategooriasse mahtus kindlasti ka viimastel aastatel FCI Levadia esindusmeeskonna füüsilise valmisoleku eest hoolitsenud Trevor Elhi, kes sai hakkama suisa omapärase tükiga. Nimelt mängis Elhi laupäeva ennelõunal kaasa saalijalgpalli karikavõistluste veerandfinaalis, kus Tallinna FC Bunker Partner alistas Saku Sportingu.

Umbes kaks tundi pärast selle mängu lõppu oli ta juba Kalevi spordihallis, seljas Levadia särk. "Mängisin tõesti!" jäi Elhi ise sportlikku päeva kommenteerides tagasihoidlikuks, ent kinnitas: "Kui mõlemad mängud ei oleks graafikusse mahtunud, oleksin valinud saali!" Sakut ühe tabamusega kostitanud Elhi sai aastalõputurniiril kirja kaks väravat.

Tipptasemel murujalgpalliga kolme aasta eest lõpparve teinud Elhi mängib saalis teist hooaega. Tänavu on tal Bunker Partneri eest seitsme liigamänguga kirjas 11 tabamust ning sellega jagab ta väravaküttide tabelis esikohta. "Ega ma seal nüüd mingeid väga suuri sihte ei ole seadnud. Aga sel aastal läheb hästi ka, naudin. Saan midagi uut õppida – see on ikka teine spordiala. Ja saan end natuke igapäevatööst välja ka lülitada," tõdes Elhi.

Levadia meeskond lõpetas viiemängulise turniiri ühe võidu ja nelja kaotusega ning pidi leppima kuuenda kohaga, ent ei lasknud tujul langeda. "Tundub, et kõigil on lõbus! Eks mõned võtavad natuke tõsisemalt, aga naudivad ka. Nii meiegi. Ega me mõisa peale mängima ei tulnud, aga midagi lootsime saavutada," nentis Elhi.

Jalgpalliga alustas, jalgpalliga lõpetas: Trevor Elhil oli tihe päevakava. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Kõige pikema pingiga lõi Lasnamäe Ajax, kelle koosseis selgus viimasel hetkel, kuid osutus suisa 17-liikmeliseks. Kõrgliigas üle poolesaja mängu teinud Šahrijar Abdullajev lausus, et meeskonna kokkuajamise eest vastutas Ajaxi au, mõistus ja südametunnistus Boriss Dugan. "Ega ma isegi ei tea, mille alusel! Ju ta vaatas selle järgi, kes on viimasel ajal rohkem mänginud. Kokkumängu meil mõistagi ei ole, aga vanu aegu on hea meenutada. See oli isegi väike üllatus, et nii palju mehi kokku saime. Kõik otsustasid tulla, väga tore!" kiitis Abdullajev.

Kuigi ka Ajax tuli eeskätt turniiri nautima, sõnas Abdullajev, et platsile astudes lööb võitlusvaim välja. "Ühelt poolt, jah – võit ei olegi seekord kõige tähtsam ja lõpuks ometi saab nii ka mängida, et osavõtt on oluline. Aga teisalt läheb kohati ikka mänguks ka, emotsioonid lähevad kohe üles! Sportlik agressiivsus ärkab, natuke adrenaliini siia aasta lõppu. Väga hea võimalus aatale punkt panna ja siis juba vana aasta lõppu kodus peredega nautida," kiitis ta.