Kolmapäeva hommikul teatas Tallinna FC Flora, et 24-aastane Eesti koondise keskkaitsja Madis Vihmann lõpetab oma jalgpallurikarjääri. Tal oli selleks igasugune õigus. Aga kõik, mis kaasnes selle teatega, näitas, et me ei ole jalgpallimaa.

Vihmann oli kuni eilseni Eesti mõistes tippjalgpallur. Mitmekordne koduvabariigi meister, karikavõitja, superkarikavõitja, Eesti koondislane. Viimase aasta mängis ta Norra ja Šotimaa kõrgliigaklubides.

Profijalgpall oma olemuselt on selline, et seda mängitakse inimestele, pealtvaatajatele. Hunnik tipptasemel sportlasi koonduvad kokku ning tuhanded ja teatud juhtudel miljonid inimesed kas otsesemalt või kaudsemalt maksavad, et need sportlased omavahel mängiksid. Kuna jalgpall on mäng, mis suudab võluda erakordselt suurt hulka inimesi, on tippjalgpallist saanud hiiglaslik äri. Väikesed poisid ja tüdrukud alustavad varakult treenimist, et ühel päeval jõuda saavutuste, aga sellega seoses ka prestiižse töökohani. "Jalgpalluriamet on Euroopas üks ahvatlemaid," on öelnud Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

Pohlak on käsitlenud jalgpalli ka kui universaalset religiooni ja maailma kõige suuremat positiivset haridussüsteemi, sest õpetab muuhulgas grupikäitumist, lojaalsust, vanemate austamist ja vastutust. Laias laastus ma täitsa nõustun sellise määratlusega. Kõige selleni on jalgpall jõudnud aga tänu inimestele.

Kui jalgpalli juurest ära võtta inimesed, kaotaks jalgpall kõiksuguse tulu. Pealtvaatajad, fännid ja huvilised on need, kes rahastavad seda mängu otseselt piletite ning kõiksuguse atribuutika ostmisega. Kaudsemalt on nemad põhjuseks, miks jõuavad jalgpalli juurde sponsorid ja jalgpallivälised äriettevõtted. Nad panustavad, sest see mäng annab neile väljundi jõuda väga suure massini. Rahvusvahelised jalgpalliliidud jagavad kohalikele jalgpalliliitudele küll toetuseid, ent nende jaoks teenitakse raha kommertslikult – reklaami ja teleülekannetega, mis mõlemad on suunatud kõige tavalisematele jalgpallisõpradele.

Kindlasti mõni mõtleb praeguseks, mis on sel kõigel pistmist Madis Vihmanniga. Väga lihtne: Madis Vihmann ei olnud juba ammu enam lihtne Sangaste poiss, kes toksis vutti oma lõbuks. Ta oli Eesti koondislane. Meie riigi esindaja rahvusvahelisel tasemel. Eeskuju paljudele noortele. Avaliku elu tegelane, tahtnud ta seda siis või mitte.

Meil on üha kasvav jalgpallikogukond, ent me ei saa sellest aru. "Tegemist on isikliku otsusega, mida ma ei kommenteeri," ütles Vihmann. Jah, see, kas Madis Vihmann on professionaalne jalgpallur või mitte, on sügavalt tema isiklik asi. Aga see ootamatu otsus, mida ta valib isegi mitte üldsõnaliselt kommenteerida, näitab, et ta ei saanud aru oma rollist. Ta ei saanud aru, et ta läheb korda väga paljudele inimestele.

Kui Madis Vihmann ei oleks mänginud Eesti koondises, ma ei kirjutaks seda teksti. Aga ta mängis. 19 kohtumist A-koondises. Kuus matši veel lõppenud aastal. Rahvusesindusse kuulumine annab jalgpallurile staatuse. Ka vastutuse! Sellesama, mida jalgpall oleks Pohlaku sõnul pidanud talle õpetama. Ma ei ütle, et Vihmann oleks pidanud minema detailidesse, end lõpuni avama. Seda ei saa inimeselt nõuda. Aga ta oleks võinud anda jalgpallisõpradele suuna. Mul sai isu otsa, väsisin ära, tahan elult midagi muud, mida iganes. Aga praegu oma mittekommenteerimisega paneb ta ise aluse kuulujuttudele, spekulatsioonidele. Inimesed räägivad tema kohta hetkel asju, mis on kaugel tõest, kuna nad on teadmatuses.

Flora president Pelle Pohlak ütles Postimehele: "Täpselt nii palju, nagu ta ütles, nii palju ta öelda tahtiski. Arvatavasti ta ei kommenteerigi oma otsust kellelegi. Seda tuleks austada." Ühepoolne austus ei ole võimalik. See näitabki meie jalgpallikultuuritust. Austus saab olla vaid vastastikune. Alates hetkest, mil Vihmann oli profijalgpallur ja Eesti koondislane, olid tema tööandjaks piltikult öeldes inimesed, mitte mõni klubi. Jalgpalluriamet ei ole töö nagu iga teine. Sellega kaasneb sotsiaalne vastutus.

Vihmanni eilset lõpetamisuudist on Soccernetis avatud üle 10 000 korra. Lisaks kirjutasid sellest Delfi ja Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Postimees. Sellest räägiti ETV spordiuudistes, mida vaatab üle 100 000 inimese. Sellest kirjutas Šotimaa loetuim väljaanne The Scottish Sun, millel on veebis üle kahe miljoni regulaarse külastaja. Vihmanni töö tegi temast avaliku elu tegelase, kelle teenistus tulenes ainult tema jaoks totaalselt võõraste inimeste huvist näha teda mängimas. Ilma nendeta ei oleks ta olnud selles rollis. Võib-olla see väsitaski ta ära?

Mitte keegi ei kujuta ette, et Anthony Martial, Leroy Sane, Hector Bellerin või Marco Asensio (nad kõik on 24-aastased) lahkuks praegu päeva pealt jalgpallist, öeldes "ma ei kommenteeri seda". See poleks lihtsalt kõrge jalgpallikultuuriga riikides võimalik. Kahtlemata igaüks valib ise, kui palju ta oma isiklikust elust räägib. Ka jalgpallurid. Aga ma toon mõned näited, millist vastutust üdini võõraste inimeste ees on tundnud persoonid, kes tulevad jalgpalli hingavast ühiskonnast.

Manchester City ja Hispaania koondise poolkaitsja David Silva puudus 2017. aasta detsembris isiklikel põhjustel mitmelt City Premier League'i kohtumiselt. Silva otsustas avalikult selgitada, et ta poeg Mateo sündis enneaegselt ja võitleb elu eest. 2017. aasta sügisel teatas Sevilla toonane argentiinlasest peatreener Eduardo Berizzo, et tal on diagnoositud eesnärme vähk. Aasta eest puudus Hispaania koondise peatreener Luis Enrique koondise mängudelt "erakordsete perekondlike põhjuste tõttu", juunis astus ta tagasi "tõsise perekondliku probleemi" tõttu, mida kirjeldati ka kui "äärmiselt keeruline perekondlik põhjus" – kõigest sellest piisas, aga Enrique teatas augustis, et pärast viie kuu pikkust intensiivset võitlust suri ta tütar luuvähki.

Nad kõik rääkisid erakordselt isiklikke asju, sest tundsid vastutust inimeste ees, kes neile kaasa elavad ja kes neid toetavad. See kõik tulenes sellest, et nad tunnetasid oma positsiooni.

Ärge saage valesti aru. Taaskord, Madis Vihmann ei pea detailselt rääkima, miks ta lõpetas. Aga ta oleks võinud kätte anda suuna – motivatsioon, tervis, perekond, mida iganes. Karl-Eerik Luigend otsustas 2015. aastal väga avameelselt oma lõpetamise põhjustest rääkida. Ta oli talent, temast oodati palju ja ta sai aru, et suu avamine tegi ka tal endal olemise kergemaks. Noortekoondislane Martin Mägi lõpetas 2018. aasta lõpus karjääri vigastuste tõttu ja kõik said sellest aru. Premium liiga tasemel mängumees Jürgen Lorenz otsustas töötada jalgpallivälises maailmas ja sellestki said kõik aru.

Selline "ma ei kommenteeri" stiil on aga halb. Jalgpallikultuur on terviklik pusle, mis moodustub paljudest väikestest tükkidest. Eesti jalgpall on väike ja kui me käitumegi oma tasemele vastavalt, siis me ei jõuagi millegi suuremani. Ma tahaks loota, et siinne jalgpalliringkond on ambitsioonikam ja ei taha jääda jalgpallikultuurituse juurde. Selleks on aga vaja esimese asjana mõista, et päriselt ka on olemas inimesed, kellele te korda lähete. Keda te mõjutate. Kelle elu te täidate.

Ja Madis, kui sa peaksid seda teksti mingil põhjusel lugema, siis aitäh sulle karjääri jooksul pakutud emotsioonide eest! Sinu näide aitas praegu lihtsalt juhtida tähelepanu meie ümber toimuvale. Ning kui sa peaksid ühel hetkel otsustama, et Eesti inimesed ja sulle kaasaelajad vääriksid ikkagi kasvõi põgusat selgitust, siis Soccernet.ee vestleb sinuga hea meelega. Meie töö ongi tuua jalgpallurid ja nende mõtted inimesteni, kelle jaoks lõpuks seda kõike tehakse.