Kui 47-aastane šveitslane Thomas Häberli juunis lõpuks ise reaalselt väljaku kõrvalt Eesti rahvusesindust juhendada sai, juhtus kaua oodatu. Koondise mänguline tasakaal kaitse ja rünnaku vahel oli paigas – tasuks 1:0 võidud Leedu ja Soome ning 2:1 võit koos ajaloolise Balti turniiri triumfiga Läti üle. Kõige selle taga oli 3-5-2 asetus.

• Loe ka: "Häberli avaldas koondise nimekirja: aastase pausi järel on tagasi Kallaste, kutse sai ka klubita Mets. Klavan jääb eemale"
• Loe ka: "Perega Eestisse kolinud Häberli selgitas kaitsjate valikut: võimalik debütant Lukka tegi imelise paranemise, Pürg on pikalt väljas"
• Loe ka: "Koondise treener Flora eurohooajast: peame ootama, et nad teeksid selle viimase sammu"

Nüüd ootab Häberlit ees aga tema reaalne debüüt MM-valiksarjas – märtsikuiseid distantsilt B/C-maigulise koondise jaoks saadetud näpunäiteid pole mõistlik selles kontekstis väga tõsiselt arvestada. Duellid kodus Belgia ja võõrsil Walesiga saavad olema esimesed päris proovikivid. Sinna vahele mahub veel ka maavõistlus Põhja-Iirimaaga.

Pärast Häberli teisipäeval teatatud 27-pealist koondise koosseisu kerkis õhku aga üks suur küsimus: kas Eesti valmistub hädavariandiks ja juunis kolmest matšist kolm võitu toonud kolmemehelise kaitseliini hülgamiseks?

Suures plaanis ei ole see tõenäoline, et Häberli viskaks varna asetuse, mis võimaldab kasutada Eesti hetke parimaid mängijaid üheskoos. Kuna kvaliteetsete keskkaitsjatega on sinisärkidel praegu laiemas plaanis hästi ning ka vahepealne ründajate põud seljatatud, näeb Häberli, et tugevused suudetakse maksma panna just 3-5-2 formatsioonis. Šveitslase süsteemi usuvad lisaks temale ka mängijad, fännid ja laiem jalgpalliüldsus, sest suve hakul kõik töötas.

Nüüd aga tundub, et kuigi toimivat skeemi ei soovita hüljata, valmistutakse paralleelselt plaan B-ks. See kulub mõistagi alati ära.

Kui enne juunikuiseid mänge kirjeldasin looga "Tasakaalust väljas ääred on Eesti mänguplaani sisse kirjutatud" Häberli põhiplaani, siis seekordne koondise koosseis viitab alternatiivide võimalikule proovimisele. Seda võib välja lugeda justnimelt 27-nimelisest nimekirjast ehk mängijate valikust. Üldiselt soovitakse koondisesse kutsuda oma eeldatavat asetust silmas pidades igale positsioonile vähemalt kaks meest, millele lisandub 23-nimelises listis kolmas väravavaht. Sedapuhku on koondiseaken taas kolmemänguline ja Häberli nimekiri juunikuise 26 nime asemel ühe võrra kasvanud. Aga muutunud on rõhuasetus.

Eeldatava kuue keskkaitsja asemel on septembrikuisteks mängudeks nimekirjas neli meest – Joonas Tamm, Märten Kuusk, Karol Mets ja Maksim Paskotši –, kellest viimane on suve jooksul klubis tegutsenud äärekaitsjana, aga keda Häberli näeb esimeses järgus ikkagi keskkaitses.

Kolmese kaitseliini kasutamisel on täiendavad valikud keskkaitsesse potentsiaalne debütant Marco Lukka – kes paranes ootamatult kärmelt hüppeliigese vigastusest ja kes mullu Kuressaares täitis kolmese tagaliini parempoolse keskkaitsja kohta, aga tõusis Floraga liitudes Ken Kallaste vigastuse järel nende esivasakkaitsjaks, olles oma eelnevas karjääris olnud varem paremkaitsja –, Häberli sõnades ka vasakkaitsja Artur Pikk ning hädavajadusel Rasmus Peetson, kes on Levadias sel kohal pallinud, ent keda koondise loots näeb eelistatult number kuue ehk alumise keskpoolkaitsjana.

Vahekokkuvõte: variandid kolmese tagaliiniga mängimiseks on selgelt olemas ja kindlasti seda ka näeme, aga polster on selle asetuse jaoks osati tinglik. Seda põhjusel, et Ragnar Klavan puudub nüüd juba enam mitte enda soovil, vaid haiguse tõttu ning Henrik Pürg sai Flora viimases Konverentsiliiga mängus Shamrock Roversi vastu paha tervisemure. Lisaks ei soovinud Häberli sedapuhku A-koondisesse kaasata Markkus Seppikut ning vähese mängupraktika tõttu ka mitte Nikita Baranovit.

Et Häberli eelistab rünnakul kasutada korraga kaht meest, on nimekirjas neli tipuründajat (Rauno Sappinen, Henri Anier, Erik Sorga ja Robert Kirss). Et Häberli eelistab kontrollida keskvälja ja selle läbi mängu juhtida, on nimekirjas eeldatavale kolmele kohale seitse keskpoolkaitsjat (Vladislav Kreida, Rasmus Peetson, Mattias Käit, Markus Poom, Martin Miller, Konstantin Vassiljev ja Bogdan Vaštšuk), kellest eelkõige Peetsonit ja Millerit võib vastavalt vajadusele kasutada ka mujal. Nüüd jõuame aga äärteni.

Kui Eesti mängib 3-5-2 asetuses, on korraga väljakul kaks ääremängijat. Häberli kasutatava asetuse puhul üks pigem naturaalne äärekaitsja ja teine ründavam, klubis äärepoolkaitsja või –ründajana palliv mees. See tähendab, et vaja oleks minimaalselt nelja ääremängijat, aga positsiooni spetsiifikat, suurt töömahtu ja tõenäolist vahetusvajadust silmas pidades pigem kuut meest. Häberli kutsus septembriks koondisesse üheksa (!) puhtakujulist ääremängijat. Seda on sama palju, kui käis ääri koondises Karel Voolaidi käe all, kui Eesti pallis 4-2-3-1 formatsiooni, mis nõudis juba ainuüksi algkoosseisus nelja ääremängija kasutamist.

Kuna juunis oli Häberli valikus seitse ääremeest, kellest Henrik Ojamaa täitis reaalsuses neljanda ründaja kohta (Sorga vigastuse tõttu sai toona kutse kolm tipuründajat) ja Sergei Zenjov ei pälvinud ainsatki minutit, ei tasu arvata, et koosseisu paksendamine just äärte arvelt on juhuslik. Jalgpallis ja sel tasemel ei ole juhuslikke asju.

Esmaspäeval kogunevas A-koondises on sedapuhku kolm paremjalgset äärekaitsjat Taijo Teniste, Michael Lilander ja Marco Lukka; kaks vasakjalgset äärekaitsjat Artur Pikk ja Ken Kallaste; kaks ründavamat paremäärt Sergei Zenjov ja Sander Puri (kes võib mängida ka vasakul ja kaitsvamas rollis) ning kaks vasaku ääreründaja positsiooni eelistavat meest Henrik Ojamaa ja Vlasi Sinjavski näol. Zenjovi ja Ojamaad ei ole ilmselt mõtet sedapuhku ründajatena kaaluda, sest tipuründajate valik on juba niigi sedavõrd esinduslik.

Kas ainult 3-5-2 asetust mängides oleks vaja koondises nii palju ääri? Kindlasti mitte. Seda isegi mitte selles olukorras nagu praegu, kus mängitakse ühe nädala jooksul kolm mängu. Seega tundub, et Häberli mõtleb alternatiividele. Oma eelneva treenerikarjääri vältel on Häberli kasutanud väga palju 4-2-3-1 asetust, mida mängib muuhulgas FC Flora, kelle etteasted on šveitslasele eurosarjades meeldinud ja kelle ridadest on rahvusesinduses 11 mängijat pluss klubiga treeniv Mets.

Endise tippründaja varuplaaniks võib vabalt olla ka tõupuhas 4-4-2 või miks mitte 3-4-3 asetus, milles annaks samuti rohkem ääremängijaid kasutada. Igatahes on selge, et Häberli mõtleb mängu mitmekesistamisele. Ei teinud ta sellest koondise koosseisu teatamise järel ka saladust. "Eks näis, kas mängime kõik kolm mängu kolmega taga. See on hetkel lahtine," ütles treener eile Soccernet.ee-le.

Selge on, et igal juhul mõjutavad Eesti plaani ka vastased. Belgia on FIFA edetabeli liider, kes kasutab väga ründavat 3-4-2-1 asetust. Samuti Tallinnasse külla tulev Põhja-Iirimaa on eeldatavalt kõige jõukohasem oponent, ent see matš peetakse kahe punktimängu vahel, mis tähendabki väga tõenäolist katsetamist. "Teiseks kohtumiseks peame ilmselt tegema vahetusi," sõnas Häberli. Põhja-Iirimaa on mänginud viimasel ajal peamiselt 5-3-2 asetust. Wales pallis Ryan Giggsi perioodil üldjuhul 4-2-3-1 formatsioonis, ent Giggsi eemalolekul on tema abitreener Rob Page kasutanud 3-4-3 skeemi. Samas suvisel EM-finaalturniiril alustati ikkagi peamiselt 4-2-3-1-ga.

Jõudes tagasi pealkirjas püstitatud küsimuse juurde. Ma ei usu, et Häberli hülgaks oma 3-5-2 süsteemi. Aga on selge, et ta mõtleb plaanidele B ja C, et olla mitmekülgsem ja nõelata vastaseid nende nõrkuseid silmas pidades. Ta ei kutsunud seekord koondisesse ilmaasjata tavapärasest rohkem ääremängijaid. Samas on selge seegi, et Häberli on treener, kelle jaoks on alati kõige olulisem tulemus. Teda ei huvita mitte miski muu.

Seda nägime juba juunis, kui ta soovis kõiki mänge võita ja tegi oma käigud seda silmas pidades. "Me ei saa iga mäng kõiki mehi välja vahetada, kuna nii ei saa tulemust teha," ütles ta pärast Soome alistamist, kui ei olnud ei Zenjovile, Pürgile, Lilanderile ega Millerile minutitki andnud. Seega võib vabalt minna niigi, et neljase tagaliini ja rohkemate ääremängijatega asetuse katsetamine jääb ainult mõnda trenni. Igatahes nüüd me teame, et Häberli mõtleb varuvariantidele, isegi kui põhiplaan on seni toiminud laitmatult.