Kataloonia Vardy võimatu missioon (1)
Kunagise kuningriigi Aragoni lippu hoiab Real Zaragoza madalseisu ajal La Ligas nähtaval kohal väikelinn Huesca. Ülipisike eelarve tähendab aga, et abi tuleb otsida kohtadest, mis panevad suuri ninasid kirtsutama.
Kaks nädalat enne hooaja algust läks Huesca ääreründaja Alex Gallar nurgapealsesse kioskisse, et sealt osta La Liga kleepsupakk. Nüüd, 26-aastasena; nii, nagu ta oli lapsepõlvest saati teinud. Ükskord fänn, igavesti fänn. Aga seekord juhtus paki avamise järel midagi kummalist. Ühtäkki hoidis Gallar käes tema enda pildiga kleepsu. Ma oleksin tahtnud sellel hetkel tema nägu näha, olla tunnistajaks sellele, kuidas reaalsus kedagi raske haamrina otse lagipähe tabab ja jahmatuse seejärel laiaks naeratuseks muudab.
19. augustil tegi Gallar Eibari vastu oma kõrgliigadebüüdi ja lõi Huesca 2:1 võidumängus mõlemad väravad.
Väravad, mis panid Huesca sõna otseses mõttes kaardile paljude hispaanlastegi jaoks. Ilma nendeta oleks see tavaline mõnekümne tuhande elanikuga väikelinn kusagil Hispaania kuningliku südame, Püreneede mäestiku ja separatistliku Kataloonia vahel; ümbritsetud heledatest põllulappidest ja koduks majadele, mille beežid fassaadid on sel aastatuhandel turgutust saanud vaid mõnel üksikul puhul. Isegi San Pedro el Viejo mungaklooster, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on kunagise Aragoni kuninga Ramiro II säilmed, on tänapäeva Hispaaniale omaselt naabriks suveniiripoele ja ööklubile. Süda on suur, kere väsinud. Aga hiljutine edu hoiab vaimu noorena. Kahe viimase lausega saab iseloomustada ka Enric Gallegot.
*
Laupäevase mängu 34. minutil alustas David Ferreiro sööt keskväljakul rünnakut, paremäär Ezequiel Avila saatis palli madala tsenderdusega värava alla ja Enric Gallego viis viiekasti joonelt Huesca kümne küünega Meistrite liiga kohast kinni hoidva Getafe vastu juhtima. See ei olnud eriliselt kaunis värav, isegi mitte eriti keeruline löök; aga Gallego avanemine, spurt ja laitmatu positsioonivalik võinuks anda aimu 32-aastaselt oma võimete tippu jõudnud ründaja kogemustepagasist. Kuidas saab olla, et laupäevane kõrgliigamäng oli tema karjääris alles kaheksandaks?
See on üks neist lugudest; meile, kes me üritame sõbra või elukaaslasega tänaval jalutades nende jalge vahelt kive läbi toksata; meile, kes me tabame end mõnikord duši all olles unistavalt mängujärgset pressikonverentsi andmas; meile, kel endal polnud kunagi lootustki, kuid kes me naudime kõiki igamehe edulugusid ja tahame neist kuulda veel, veel, veel.
Enric Gallego elu muutus kümme aastat tagasi, mil ta jäi oma abikaasa nõole kuulunud transpordifirmas töötades kiirteel veokirooli magama ja pääses napilt raskest õnnetusest.
Gallego sündis Barcelona eeslinnakeses Martorellis, aga ei kuulunud ühes Lionel Messi, Sergio Busquetsi ja Gerard Piquega Blaugrana noortesüsteemi. Ei mänginud ta ka linna teiste suuremate klubide - Espanyoli, Sant Andreu või Europa - eest. Gallego ajas palli taga Bon Pastoris, mis toona pakkus pigem barrio lapsevanematele hoidjateenust kui tõsist jalgpalliharidust. Kui Gallego oli 17-aastane, sattus Bon Pastor ühes mängus vastastiimiga rüselusse ja eemaldati oma liigast. Seejärel riputas tipuründaja kohuseid täitnud Gallego saapad varna. Enam kui kaheks aastaks.
Kaks aastat organiseeritud jalgpallist eemal olla ja mängida tolmustel liivaväljakutel viis viie vastu pole just päris see, mis profikarjäärist unistavat noort edasi peaks viima. Ega Gallego tegelikult sellest enam mõelnudki. Sellel ajal töötas ta Barcelonas müürsepana ja paigaldas vahepeal õhukonditsioneere. "Mängisin lihtsalt, et sõpradega lõbutseda. Päeval töö ja õhtul jalgpall," rääkis Gallego jaanuaris Madridi väljaandele Libertad Digital.
20-aastasena otsustas Gallego jalgpalli juurde tagasi tulla ja naasis Bon Pastori, mis mängis toona Kataloonia regiooni teises divisjonis ehk Hispaania jalgpallipüramiidi kuuendal astmel; järgmisel aastal pani ta oma võimed proovile Alzamoras ehk liiga võrra kõrgemal. Ja siis koputas üsna ootamatult uksele vigastuste küüsis vaevelnud kolmanda divisjoni klubi Premia.
Segunda B-s käivad klubide majanduslikud võimed seinast seina ja nii pidi päevatööga jätkama ka Gallego. Iga päev võttis ta Barcelona sadamast kaubalaadungi peale, vedas seda mööda Katalooniat - mõnikord Prantsusmaalegi - ja tõmbas õhtul putsad jalga. "Ma sõitsin maha tuhandeid kilomeetreid," tunnistas ründaja. "Mõnikord pidin isegi öö veokis veetma. Aga see oli minu töö." Ühel sellisel sõidul saigi uni rampväsinud Gallegost võitu. Sellest sai murdepunkt - kas jalgpall täielikult jätta ja tööle keskenduda? Või vastupidi? "Pidasin nõu oma naise Sandraga, kes on minu kõrval olnud juba 14 aastat," sõnas Gallego. "Oleme koos kannatanud, koos rõõmustanud. Tegime otsuse. Saatus tahtis, et teeksin oma karjääri alguses muud tööd ja leiaksin õnne hiljem."
Gallego suur läbilöök toimus teises kolmanda divisjoni klubis Cornella, kus ta töötas mängimise kõrvalt klubi spordidirektori firmas vanade jalgrataste korrastajana. Suuresti tänu rahulikumale ametile karistas katalaan vastaseid tihedamini kui igas teises mängus ja teenis oma esimese täisprofilepingu Badalonalt mõned päevad enne oma 27. sünnipäeva. Hispaania esiliigadebüüdi tegi Enric Gallego Puigsech aga Extremadura eest alles kuu enne 32-aastaseks saamist. Kaua tehtud, kaunikene.
*
"Kui ma mängisin kolmandas divisjonis Cultural Leonesa eest, kohtusime karikamängus Madridi Realiga," meenutas Alex Gallar hiljutises intervjuus Hispaania jalgpalliajakirjale Panenka. "Rääkisin riietusruumis: "Kujutage ette, kui me nad välja lükkaks... või ühel päeval nendega kõrgliigas mängiks!" "Unusta ära, keegi meist ei pääse iial Ligasse," ütlesid mõned mu meeskonnakaaslased. Tuhandeid kordi pidin kuulma, et ma olen hull; et ma ei löö kunagi proffide seas läbi. Ja nüüd, kui inimesed mind tänaval kohtavad, ei ole ma enam hull. Ma olen privilegeeritud. Mu süda ja pea on alati olnud tugevamad kui raskused, mis mu teele asetatud. Varem ärkasin pühapäeviti kell viis, et mängudele jõuda. Nüüd mängime pühapäeval Sevilla vastu ja reisime laupäeval, et mitte väsinud olla. Aga mitte midagi pole muutunud. Meie suhtumine on kogu aeg olnud sama professionaalne."
Gallari väravad tõid Huescale tol augustipäeval küll ajaloolised kolm punkti, aga ilmselt teadsid kõik, et eesootav hooaeg saab olema seninägematult keeruline. Möödunud hooajal oli Huesca eelarve Hispaania esiliigaklubide arvestuses alles 16. kohal ja nende tipuründaja Cucho Hernandez teenis teise divisjoni miinimumpalka. La Ligas on Huesca konkurentsitult kõige vaesem meeskond. Koos Gallariga tegid tol päeval kõrgliigadebüüdi veel neli mängijat, viies oli Ligas murule jooksnud ühel korral. Ja see andis tunda. Järgmisest 16 mängust sai Huesca viis viiki ja 11 kaotust. Lühikesele jõulupuhkusele minnes oli Huesca kogunud kõigest kaheksa punkti ja jäi sama paljuga maha päästvast 17. kohast.
Üleminekuakna avanedes oli Huesca uus peatreener Francisco silma peale pannud mehele, kes hoidis Extremadurat sõna otseses mõttes üksi vee peal. Enric Gallego oli esmakordselt esiliigasse kerkinud meeskonna eest 19 mänguga löönud 15 väravat ja troonis sellega väravaküttide tabeli tipus. Alex Gallargi sai treenerile katalaani soovitada, sest mehed mängisid hooajal 2014/15 koos Cornellas. "Kui ta esimest korda [Huescas] treeningule jõudis, ütlesin talle: "Nüüd oleme lõpuks pärale jõudnud; nüüd on meie elu muutunud,"" rääkis Gallar Panenkale.
Gallego laupäevasest väravast ei piisanud, et Huescale Getafe üle võit tuua. Teisel poolajal kodumeeskond ärkas ja Jaime Mata kaks tabamust pöörasid mängu nende kasuks. Aga midagi on sellegipoolest muutunud. 1. veebruaril, kolmandas mängus pärast Gallego saabumist, purustas Huesca kodus Valladolidi 4:0. Üks tabamus kanti ka katalaani arvele. Järgmises mängus tegi Gallego eeltöö Ezequiel Avilale ja Girona alistati võõrsil 2:0. Teisel märtsil võeti klubi ajaloo silmapaistvaim võit, kui Avila kaheksanda üleminuti väravast löödi järjekordne mõlk Sevilla eurolootustesse. Viimasest kümnest mängust on Huesca võitnud neli ja sellega asutakse vormitabelis üheksandal kohal. Kõnekas on ka fakt, et Extremadura suutis pärast Gallego lahkumist seitsme mänguga lüüa ainult kaks väravat. Esiliiga väravaküttide edetabelis on katalaan jätkuvalt esikohal, kuigi lahkus Huescasse täpselt kaks kuud tagasi.
Aragoni väikeklubi on jätkuvalt tabeli punaseks laternaks, aga nüüd kumab nende valgus teiste meeskondade jaoks juba oluliselt kurjakuulutavamalt. Päästvast 17. kohast lahutab Huescat neli punkti, eespool olevad Rayo Vallecano, Celta Vigo ja Valladolid on kolme peale kokku viimasest 15 mängust kogunud ainult kaks silma. Ülejärgmises voorus sõidetakse aga külla Madridi Realile. Kas on säilinud mingigi lootus, et provintsiklubi suudab endise rekkamehe ja müürsepa abiga kõrgliigasse püsima jääda?
"Me võitleme kuni viimase mängu lõpuvileni," kinnitas Gallar Panenkale. "Me ei anna punkte niisama ära. Kuni matemaatika väidab vastupidist, usume pääsemisse. Ja me võitleme. Me ei tea, kas võidame või kaotame, aga me võitleme. Me ei tohi mõelda nii, nagu väljalangemise vältimine oleks meie kohustuseks; peame sellesse väljakutsesse suhtuma ambitsioonikalt, kirglikult."
Ja isegi valusas 2:8 kaotusmängus Barcelonale, kus väljakuperemehed tümitasid külalisi 30 pealelöögiga, leiab Gallar positiivset: "Kui ma suutsin Nou Campil värava lüüa, kes julgeb mulle öelda, et ellujäämine on võimatu?"
Enric Gallegole ei pea võimatutest stsenaariumitest rääkima. "Ausalt öeldes ei ole ma mõelnud, miks see kõik minuga alles nüüd juhtus," tõdes katalaan pärast üleminekut. "Minu jaoks pole kunagi liiga hilja olnud. Mõnikord käib elu lihtsalt imelikke radu pidi." Enric Gallego jaoks ei ole enam midagi võimatut.
Pikk ette (ja ise järele) | Flora metamorfoos - varem oleks neile kuus tükki löödud juba pausiks!
(0)
