Tallinna derbis viimast korda väljakule jooksnud Artur Kotenko (41) jättis Eesti vutisõpradega väravavahina hüvasti. Ees on ootamas uus periood, mida nüüdseks endine tippvaht pikisilmi ootab.

"Hetkel valdavad mind väga head emotsioonid, olen väga õnnelik. Tänane päev oli mu jaoks nagu sünnipäevapidu. Järgmine etapp mu elus on algamas. Mängijakarjääriga on lõpp, tõmbame joone alla ja liigume edasi," rääkis naerusuine Kotenko Soccernet.ee-le.

Mida Kotenko mainitud järgmine etapp endast kujutab? "Minust saab nüüd väravavahtide treener. Asun tööle Levadia akadeemias. Eesmärk on olla professionaalsete väravavahtide juhendaja, aga enne tuleb ju kusagilt alustada. Hea meelega töötan noortega ja arenen nüüd uues vallas," vastas kindamees.

Levadia tekitas vanameistrile riietusruumis erilise õhkkonna. "Kõik meeskonnakaaslased toetasid mind, oli väga hea atmosfäär. Lõpetada karjäär A. Le Coq Arenal, kui väljakul on Levadia ja Flora, tribüünidel nii palju rahvast - tõeline kaif!"

Kass Arturi viimane matš lõppes 8. minutil, kui tema asemele saabus Karl Andre Vallner. "Selline oli paraku otsus, et mängida nii vähe. Tegin riietusruumi nalja, et hea treeneritöö - Nikita Andrejev sai aru, millal tuleb see vahetus ära teha. Lahkusin hetkel, mil taga oli null ja Levadia juhtis," naljatles Kotenko.

Ta lisas: "Minu jaoks polnud oluline, kas ma mängin 5, 45 või 90 minutit. Tähtis oli, et ma pääseksin kasvõi korraks väljakule ja tunda seda mänguõhku."

Kotenko on esindanud karjääri jooksul 13 erinevat klubi ning tipphetk oli tema sõnul Valgevenes mängimine. "Arvan, et minu tipphetk oli Soligorski Šahtjoris, kus võitsime 2014. aastal Valgevene karikavõistlused. Olin toona juba kogenud, sain palju mänguaega ja meie meeskond oli samuti tugev. Samuti sain seal parima väravavahi tiitli.

Eestis mängides oli samuti palju erinevaid hetki, mis jäävad meelde. Eriti säravalt on mul meeles, kui lõin 2004. aastal Viljandi Tuleviku vastu värava - tol ajal olin noor ja andekas," lõõpis Kotenko.

27 korda Eesti koondist esindanud Kotenko on Valgevene karikavõitja, neljakordne Eesti meister ja kahekordne Evald Tipneri karikavõitja. Levadiaga liitus ta 2001. aastal, kui klubi kandis veel Maardu Levadia nime. Enne 2017. aastal Narva Transiga liitumist jõudis ta mängida Soomes, Norras, Küprosel, Aserbaidžaanis ja Valgevenes. FCI Levadiaga taasliitus ta 2019.