Hiljutises "Pikk ette (ja ise järele)" saates muljetas Markus Jürgenson, kuidas ta väisas Kirde-Inglismaal aset leidnud põhimõttelist vastasseisu.

Möödunud nädala pühapäeval peeti 159. Tyne-Weari derbi, kui Newcastle võõrustas oma vihavaenlast Sunderlandi. Ehkki võõrustajad läksid varakult juhtima, jäid nad teist korda sel hooajal derbirivaalile alla. Nüüdseks pole Newcastle suutnud Premier League'i raames võita 11 derbit järjest.

"Kui ainult mängust rääkida, siis on sama, mida telekast näed — pall, 22 meest, möllu on kõvasti. Aga kui kogu kompott kokku panna, siis see algab juba sellest hetkest, kui sa maandud, ja kestab kuni mängujärgse hommikuni. Kui see kokku panna, siis on see Inglismaa kultuur äge," muljetas Jürgenson, mispeale uuris Raul Ojassaar, millised olid platsivälised tipphetked.

Kohtumine algas kohaliku aja järgi kell 12 päeval. "Derbid on sellisel kellaajal väga lihtsalt põhjusel — selleks kellaajaks ei jõua inimesed ennast veel täiesti loomaks juua. Inglismaal on see küll väga konkreetne põhjus," naeris Kristjan Jaak Kangur.

"Hommikusöögile minnes ei lasknud inglased end kaua oodata. Juba hommikul hakati paugutama," täpsustas Jürgenson. "Elasime St. James' Parkist 500 meetri kaugusel. Kui staadioni juurde jõudsime, siis oli ikkagi vau, mida minu silmad nägid. Mu reisigiid Toomas Vara rääkis, et seda tehakse ainult derbi ajal, kus umbes kümme tuhat inimest ootas Sunderlandi fännide rongkäiku."

Ta lisas: "Vapramad Sunderlandi fännid tulid ilma politseita. Ja see, mis sealt tuleb, see on ikka rets. Kuna nemad võitsid eelmise mängu, siis neil oli õigus ülbitseda. Kui see suur rongkäik tuli, siis kogunes sinna mõnisada politseinikut ja lendasid kõik asjad. See oli äge."

"Seal oli füüsiliselt ohtlik olla. Seal lendasid mõlemale poole kõik kättejuhtuvad asjad. Meil olid juhatuse liikmed kaasas, aga oli kaks piletit. Oma juhatuse liikmele ütlesin, et staadioni kõrval on suur telk, kus käib konstantselt simman, et äkki õnnestub tal seal mängu vaadata. Lõpuks otsustas ta hotellist vaadata," rääkis Jürgenson.

"Ja pärast mängu ... Polnud vahet, et pühapäev, pubikultuur on seal võimas. Mõtlesin, et kas inimesed tööl või koolis ei käi. Jalka on seal kõige tähtsam. Kogu see linn elab ja hingab jalgpalli. Tekib selline tunne, et nad kõik on fännid. Minu ees tribüünil oli süles väike poiss, kes magas. Pakun, et ta oli neljane või viiene. Ta mängu ei vaadanud, aga kui Newcastle lõi värava, mida ei loetud, siis silmad läksid unest lahti ning Sunderlandi fännide suunas näitas rahulikult keskmist sõrme," puhkes Jürgenson naerma.

Täispikk saade: