FC Flora kindlustas juba klubi ajaloo 14. meistritiitli, ent Eesti meistrite nimekirja lisandus - kuna hooaeg pole veel päris läbi, tuleb siinkohal rõhutada, et vähemalt - kaheksa uue mängija nimi. Kes nad on?

Flora eelmine tiitel jääb küll kõigest kahe aasta taha, ent 2020. aastal ei kuulunud meisterklubi nimekirja kaheksa mängijat, kes said tänavu esmakordselt tiitlit tähistada. Neist mõni teeb oma jalgpallurikarjääris alles esimesi samme, kaks meest on aga juba väga kogenud. Samas polnud ka nemad iialgi varem Eesti meistri tiitlit pälvinud.

Uued Eesti meistrid on (tähestiku järjekorras, statistika antud Premium liiga põhiselt hetkeseisuga ehk pärast 32. liigavooru, kui hooaja lõpuni veel neli kohtumist):

• Evert Grünvald - 21-aastane, 5 mängu, 2 nullimängu

Hooaja alguse suurim üllataja, sest kõik eeldasid, et postide vahel alustab Poolasse siirdunud Matvei Igoneni asemel uut aastat Karl-Romet Nõmm. Aga alustas treenerite otsusel hoopis klubi enda kasvandik, juba 2009. aastast Florasse kuuluv Grünvald, kes käis mullu esmalt laenul Esiliiga B-s Tabasalu ridades ja sõlmis suvel Flora duublisse naastes 2023. aastani kestva lepingu.

"Hea, et hooaja alguses on kohe olnud tugevad ja tähtsad mängud. Ei olnud aega Premium liigaga kohaneda ja end vaikselt sisse mängida, vaid tuli pea ees sisse hüpata," rääkis Grünvald märtsis pärast esimesi kohtumisi. "Nautimisega on raske. Kohati naudin, kohati ei naudi. Kui enda mänguga täiesti rahul ei ole, siis ei saa ju nautida. Aga seda, et meeskonnal hästi läheb, naudin küll."

Hea alguse järel pidurdas paraku hoogu vigastus, Nõmm võttis esikinda koha tagasi ja lõpuks jäi Grünvaldi arvele viis liigakohtumist. Kuid hoolimata sellest, et Flora väravavahtide osakonda kuuluvad endiselt ka vastavalt hooaja esimeses ja teises pooles Kuressaares laenul viibinud Kristen Lapa ja Ingmar Krister Paplavskis, pani Grünvald treenerid endaga arvestama.

• Mihkel Järviste - 22-aastane, 11 mängu, 1 väravasööt

2017. aasta kevadel vaid 17-aastasena Premium liiga ukse avanud Järviste sättis end kõrgseltskonnas kohe üpris mugavalt sisse. Debüüthooaeg tõi 15 mängu ning Soccernet.ee kirjutas hooaja kokkuvõttes: "Järvistel on talenti kamaluga, juurde oleks vaja panna füüsilise poole pealt ja arendada lööki. Võrdlused Martin Milleriga pole sugugi kohatud - tehnika ja mängulugemine on paigas."

Üsna prohvetlikud sõnad, sest viie aastaga jõudis Järviste kerkida oma kasvatajaklubi Tartu Tammeka põhimeheks, pidada nende eest 125 mängu ning liikuda siis sinna, kuhu enne teda Millergi - Florasse. Ava-aasta ei olnud lihtne, sest keskväljale väärt mängumehi jagus ja Tammekas juba alustaja rolliga harjuda jõudnud Järviste pidi olema kannatlik. Järviste oli.

"Enda mänguaja pärast ma ei muretse. Ma olen väga hästi võistkonda sisse sulandunud, näen iga päev trennis vaeva ja küll need võimalused tulevad, need on vaja lihtsalt ära kasutada," ütles Järviste juulis, olles kuulunud Premium liiga hooajal alles teist korda põhikoosseisu. Tulidki, sest nüüdseks on lisandunud veel kaks korda nii palju kohtumisi alustajana, lisaks mõned vahetusest. Et Flora keskväljalt on igal aastal keegi välismaale liikunud, jagub Järvistele perspektiivi.

• Marko Lipp - 23-aastane, 8 mängu, 1 väravasööt

Lipp võiks mahtuda Eesti jalgpallilukku üsna haruldase saavutusega - meister kahel aastal järjest ja seda erinevate klubidega, kes tagatipuks suurimad rivaalid! Ent mullu, kui tema mängijaõigused kuulusid veel Levadiale, kus ta oli jalgpalluriks sirgunud, ei jõudnudki ta hooaja esimeses pooles nende eest meistriliigas väljakule ning siirdus seejärel laenule Tammekasse. Käik oli edukas, minuteid kogunes ning talvel lõi Lipp käed Floraga, avaldades soovi teenida võimalikult palju mänguminuteid ja püüda selle toel kohta koondises.

Päris nii ei läinud, kuid seda mitmel põhjusel. Lippu palgates ei osanud Flora kindlasti arvestada, et Ukrainas puhkeb sõda ja suuresti seetõttu avaneb võimalus tuua tagaliini ajutiselt tugevdama koondislane Joonas Tamm. See muutis keskkaitses platsile pääsemise Lipu jaoks kõvasti keerulisemaks, sest konkureerida tuli lisaks Tammele ju ka Henrik Pürgi, Marco Lukka, Markkus Seppiku ja Erko Jonne Tõugjasega.

Tamme lahkumise järel oli selles hierarhias selge number üks Pürg ja number kaks pigem Lukka, keda aga kasutati vajadusel ka äärekaitsjana. Nii mahtus vahel Pürgi kõrvale Lipp, vahel jälle Seppik, mis on tähendanud Lipule seni vaid kaheksas liigamängus osalemist. Ent kui võtta taas aluseks see, et Flora jaoks on Pürg varjamatult üks peamisi talviseid müügiartikleid, paistavad Lipu võimalused uuel hooajal loodetud mänguminuteid teenida head.

• Karl-Romet Nõmm - 24-aastane, 26 mängu, 15 nullimängu

Päevast, mil 17-aastane Nõmm kõrgliigas Viljandi Tuleviku särgis Flora vastu debüteeris, kulus tal ise Florasse jõudmiseks peaaegu kuus aastat. Kui see viimaks teoks sai, tuli Nõmm pealinna juba mehena, kel Premium liigas üle saja mängu. Aga ees ootas koondislane Matvei Igonen ja debüüthooajal sai Nõmm lõpuks kirja vaid neli liigamängu.

Tänavune hooaeg pidanuks Igoneni lahkumise järel kuuluma talle, ent algus oli konarlik. Superkarikafinaalis toodi ta küll Evert Grünvaldi asemele penalteid tõrjuma ja ühe tõrje ta tegigi, aga Karl-Andre Vallner suutis teha kaks. Ka esimeste liigamängudes võttis esinduse väravas koha sisse Grünvald, korraks enesekindluse kaotanud Nõmm pudistas aprillikuus duubli postide vahel seistes enda selja taha üsna uskumatu pealelöögi.

Kuid jalgpallis võivad asjad väga kiirelt muutuda. Kõigest viis päeva hiljem sai Nõmm esindusmeeskonnas esmakordselt võimaluse ega vaadanud enam tagasi. Alustuseks tuli kohe neli nullimängu järjest, kokku on neid praeguseks juba 15. Esiväravavahi tiitlis pole küsimust, järgmise sammuna peab oma aja ära oodata jõudnud Nõmm koputama koondise ja välisklubide uksele.

• Henrik Ojamaa - 31-aastane, 28 mängu, 7 väravat, 8 väravasöötu

16-aastane Henrik Ojamaa jõudis Flora särgis esimeste mängudeni Esiliigas, enne kui 2007. aastal laia ilma rändama läks. Inglismaa, Saksamaa, Holland, Soome, Šotimaa, Poola, Norra, Austria ja Horvaatia said läbi käidud, mõni ka mitu korda, enne kui Ojamaa mullu tagasi Eestisse ja Florasse jõudis.

Midagi jäi välismaalt ka näppude vahele, ennekõike muidugi Varssavi Legiaga saavutatud Poola meistritiitel, millest kõvemat saavutust on väga vähestel Eesti jalgpalluritel ette näidata. Kuid kodumaa meistritiitlit Ojamaal polnud. Nüüd on, ning sarnaselt mulluse hõbeda-aastale panustas Ojamaa tänavugi meeskonna edusse tugevalt - eelmisel hooajal jäi tema arvele lööja või söötjana osalus 18 väravas, tänavu on sama number neli vooru enne hooaja lõppu 15.

• Aleksandr Šapovalov - 19-aastane, 17 mängu, 4 väravat, 2 väravasöötu

Talenti? Kuhjaga. Edu? Seni kõvasti vähem kui oodatud. Flora esiründaja Rauno Sappineni talvine lahkumine avas ukse meestele, kelle stardipakud asetsesid sel hetkel üsna ühel joonel. Poolel distantsil lahkus uuele rajale Tristan Koskor, vigastused kiusasid Mark Anders Lepikut. Jäid kogenud Rauno Alliku ja Šapovalov. Ning kogemused edestasid noorust hooaja lõpus selgelt.

Alates üheksandast eluaastast polnud Šapovalovil noorteklassides hooaega, kus tema arvele kogunenuks väravaid vähem kui mänge. Vahel oli tabamusi kaks, kolm, isegi ligi neli korda rohkem. Sestap oli igati loogiline, et Legioni süsteemi kaudu Florasse jõudnud Šapovalov pääses 2019. aastal Esiliigas 16 mänguga löödud 16 värava pealt välisklubisse.

Valituks osutus Freiburg, paraku ei läinud kõik seal loodetud moel. Mullu oli Šapovalov Eestis ja Legionis tagasi, tegi elu esimesel kõrgliigahooajal skoori 11 korral ja Flora andis talle uue võimaluse. Tänavu tuli küll meistritiitel, aga loodetud esiletõusu ja avanemist paraku veel mitte. Ehk uuel aastal?

• Sergei Zenjov - 33-aastane, 27 mängu, 10 väravat, 5 väravasöötu

Ah et Ojamaa on see, kes lõpuks kauaoodatud tiitli kätte saab? Lubage esitleda, kaua ootamise ekspert Sergei Zenjov! TVMK-sse jõudis ta aastakese jagu liiga hilja, kui klubi ainus meistritiitel oli juba võidetud. Siis ootasid Karpatõ, Blackpool, Torpedo, Gabala, Cracovia, Karagandõ Šahtjor ehk tee viis Ukrainast Inglismaa kaudu Venemaale ja Aserbaidžaanist Poola kaudu Kasahstani, aga suured võidud? Ei midagi.

"Hõbedat-kulda" rehkendusest oli Zenjov seni kohusetundlikult täitnud vaid esimest poolt. 2017. aastal jäi ta Gabalaga liigas teiseks ja kaotas karikafinaali, mullu tuli Floraga Eestist samasugune pakett. Ja isegi kui midagigi kuskil võideti, polnud Zenjov selles otsene osaline - mulluses Superkarikafinaalis ei kuulunud ta veel Flora koosseisu ja ehkki Balti Turniiril suutis Eesti koondis lõpuks ometi triumfeerida, ei pääsenud Zenjov kummaski kohtumises väljakule...

Ent 2022. aasta sügis on lõpuks Sergei Zenjovi päralt. Esmalt sai tal täis sada koondisemängu, nüüd tuli ka kauaoodatud meistritiitel. Pole paha Pärnu poisi kohta, kelle kõrgliigadebüüdist Vapruse särgis saab kevadel juba 17 aastat.

• Tony Varjund - 15-aastane, 2 mängu

Vaevalt neid ülemäära palju oli, kes Varjundist enne hooaja algust üldse miskit teadsid. Ei liitunud Harju JK ja Tallinna Kalevi kasvandik ju tänavu Flora esindusmeeskonnaga, vaid duubliga. Laiem avalikkus sai temast kuulda alles siis, kui juunis 15. sünnipäeva tähistanud noormehe nimi paar nädalat hiljem Flora Konverentsiliiga ülesandmisnimekirjast avastati.

"Ta on meiega treeninud ja hästi hakkama saanud. Loomulikult ei oota temalt esialgu isegi minuteid, aga kui on võimalik teda meeskonda kaasata, et ta näeks, kuidas suurtes mängudes elu käib ja kuidas nendeks valmistutakse, siis väiksed nüansid aitavad kaasa, et noor mängija oleks varem valmis selliseks vastutuseks ja sellisteks mängudeks. Sellepärast sai selline lüke tehtud," selgitas Flora peatreener Jürgen Henn juuli algul.

Minuteid ei oodatud, aga minutid tulid. Esmalt Tipneri karikasarjas, kus Varjundil kulus neid täpselt kolm, et platsile pääsemise järel skoori teha. Seejärel juba ka Premium liigas, kus ründaja on Flora kahes viimati peetud kohtumises samuti vahetusest sekkunud. Avanss? Neid Floras kergelt ei anta, koht tuleb välja teenida. Varjund on teeninud ja on seega ka igatepidi teenitult värskeim nimi Eesti jalgpallimeistrite nimekirjas.

***

Lisaks on Flora esindusmeeskonda registreeritud kaitsja Mihhail Kolobov, kes liitus suvel Legioni ridadest ja pole tänavu veel Flora särgis kõrgliigas platsil käinud.  Sama kehtib teise Legioni kasvandiku Andrei Smirnovi kohta, kes on maadelnud vigastusega ja samuti seni vaid mõnel korral protokolli mahtunud.

Mitu meest tegi kahe aastaga suure hüppe

Toonasest esindusmeeskonna koosseisust saavad tänavuse hooaja lõppedes meistrikulla kaela Rauno Alliku, Kristo Hussar, Ken Kallaste, Vladislav Kreida, Kristen Lapa, Mark Anders Lepik, Michael Lilander, Marco Lukka, Martin Miller, Markus Poom, Henrik Pürg, Markkus Seppik, Markus Soomets ja Konstantin Vassiljev. Kahe aasta eest veel duubelmeeskonna rivistuses üles antud meestest mängis Daniil Kuraksin toona vaid ühes kõrgliigamängus, tänavu on aga kaasa teinud juba 28 mängus, löönud kümme väravat ja andnud seitse väravasöötu. Seega võib end nii 2020. kui ka 2022. aasta meistriks lugeda ühtekokku 15 meest.

Mõistagi võib alati arutleda, kas ja kuivõrd kedagi meistritiitlisse panustanuks lugeda. Paberil on tänavune Eesti meister Kreida, kes naasis ametlikult Flora ridadesse alles sügisel ja on nende eest platsil käinud seni viies liigamängus, aga mitte Joonas Tamm, kes mängis enne välismaale naasmist 13 kohtumises. Ent kumma panus tiitlisse on olnud suurem?

Samas on selliste olukordade tekkimine paratamatu - ka näiteks 2020. aastal lahkus Henri Järvelaid poole hooaja pealt välismaale ja tolle hooaja eest Eesti meistri tiitlit ei pälvinud, sest kirja läheb see, kui lõpetad hooaja meisterklubi ridades. Just sel põhjusel jääb ametlikult tänavuse tiitlita näiteks Tristan Koskor, kes käis Flora eest platsil üheksal korral, lõi kaks väravat ja andis kaks väravasöötu, ent siirdus siis välismaale.

Samamoodi on Ken Kallaste nii 2020. kui ka 2022. aasta meister, ehkki naasis Eestisse 2020. aasta suvel ja sai tollal vigastuse tõttu meeskonda aidata vaid kolmes liigakohtumises. Tänavu on tal kirjas juba harjumuspärasemad 21 liigamängu ja küllap hindab ta seetõttu isegi tänavust tiitlit rohkem, paberil on saavutused aga võrdsed.

Kui lahkuti, siis peamiselt välismaale

Flora puhul on siiski üsna selge, et enamik eelnimetatud mängijatest moodustasid väljakul meeskonna tuumiku nii toona kui ka nüüd. Kõige rohkem on lisaks Kuraksinile ja Kallastele võrreldes 2020. aastaga kasvanud paremkaitsja Hussari roll - kui toona kinnitas ta esindusmeeskonnas kanda alles poole hooaja pealt ja sai vahetusest sekkudes lõpuks kirja vaid kolm liigamängu, siis sel hooajal on tal liigamänge praeguseks kirjas juba 17, neist 10 algkoosseisus.

Tunamullustest meistritest on praeguseks klubi vahetanud Matvei Igonen, Märten Kuusk, Frank Liivak, Rauno Sappinen ja Vlasi Sinjavski, kes kõik mängivad seejuures välismaal. Peale nende on toona 13 mängu mänginud väravavaht Ingmar Krister Paplavskis tänavugi jätkuvalt Flora nimekirjas, ent pole nende eest sel hooajal ühtegi liigamängu pidanud ja viibib alates suvest laenul Kuressaare ridades.

Florale kuuluvad endiselt ka tänavu laenulepingu alusel Tartu Tammeka särki kandva poolkaitsja Henri Välja mängijaõigused, 2020. aastal käis Välja Flora eest kõrgliigas väljakul 9 mängus. Kahe aasta eest hooaja teiseks pooleks Florasse laenatud ja ühes mängus neljaks minutiks platsile usaldatud Leonid Arhipov on praeguseks naasnud Legioni ridadesse. Ründaja Andreas Kiivit on tänavu laenul Pärnu Vapruses, 2020. aastal pääses temagi platsile ühes kohtumises.

2020. aastal mängis vähemalt ühes liigamängus kaasa 30 florakat, samas kui näiteks kahes karikamängus osalenud Maksim Paskotšil jäigi liigadebüüt Flora särgis enne Inglismaale siirdumist tegemata. Üksikuid mänge said kirja veel Mihkel Ainsalu ja Rocco Robert Shein (tänaseks mõlemad Hollandis) ning väravavahid Richard Aland (tänavu Tammekas) ja Stiven Raider (toona aasta teises pooles laenul Kalevist, kus mängib ka tänavu). Kogenud äärekaitsja Enar Jääger, kelle arvele jäi juba kahe aasta eest vaid viis kohtumist, pani aga tänavu karjäärile ametliku ja lõpliku punkti.

Sel hooajal on vähemalt ühe liigamängu Flora ridades teinud 25 meest. Muidugi võib see number hooaja nelja viimase vooruga kasvada, kuid tõenäoliselt mitte märkimisväärselt. Nimetatud 25-st on endiselt klubis ehk kvalifitseerub kindlasti meistrimedali vääriliseks 23, sest lahkunud on Tamm ja Koskor, kuid et vastavalt Premium liiga juhendile antakse esikolmikusse tulnud meeskondadele kuni 40 medalit ja diplomit, on Floral soovi korral võimalus premeerida kõiki, kes meistritiitlisse sel hooajal oma panuse andnud.