Kas kontrollmäng tugevamas liigas mängiva Euroopa klubiga tuleb Eesti klubile kasuks? Kahtlemata. Selles plaanis oli FC Florale pühapäevaks pakutud võimalus kohtuda Itaalia esiliigas ehk Serie B-s palliva Pisa meeskonnaga kindlasti miski, millest tasus kinni haarata.

Mängijad, kellest mitu kuulub ka Eesti koondisesse, saavad rinda pista korralikul tasemel vastasega ning kogeda igapäevasest kõrgemat klassi. Eesti klubide kontaktid Euroopa tippudega piirduvad üldjuhul iga-aastaste euromängudega ning on seni jäänud pahatihti napiks. Sestap on arenguperspektiivist vaadatuna võimalus Pisa suguse vastasega mängida äärmiselt tervitatav.

Ainult et …

Koduse Premium liiga maine tõstmiseks on viimastel aastatel tehtud ääretult palju tänuväärset tööd. Lisaks tõhusale turundamisele on üheks liiga väärtustamise nurgakiviks olnud stabiilne mängukalender, mis, julgen väita, on teinud viimaste aastate lõikes silmad ette pea kõigile teistele Eesti spordialadele, eriti teistele pallimängudele. Kohtumised toimuvad kindlatel nädalapäevadel ja kellaaegadel, mis muudab pealtvaatajale plaanide tegemise lihtsamaks ning tekitab tunde, et tegu on professionaalse, süsteemse ja läbimõeldud sarjaga.

Kuid äsjase otsusega Flora ja Viljandi Tuleviku mäng Flora-Pisa sõpruskohtumise tõttu sügisesse lükata löödi kahjuks korralik mõra seni valatud vundamenti, ajades iseenda ehitatu – andestatagu mulle siinkohal odav metafoor – Pisa tornina viltu. Asjaolu, et Tulevik mängu edasilükkamisega nõustus, ei muuda suures plaanis eriti palju. Jah, Tuleviku peatreeneri Sander Posti põhjendused kõlavad pädevalt ja mõistetavalt. Kuid siinkohal pole tähtsad nüansid, vaid põhimõtted.

Mis on "oluline" ja mis mitte?

Meistriliiga juhendi punkt 20.6. loetleb sõnaselgelt võimalusi, mille puhul on võimalik taotleda kinnitatud mängukalendris muudatuste tegemist (vt lisatud kuvatõmmist). Alapunkt 20.6.2. sätestab sõnaselgelt, et seda saab kaaluda juhul, kui "klubi osaleb UEFA klubivõistlustel või teistes rahvusvahelistes mängudes, mis omavad olulist tähtsust" (autori rõhutus – K. J. K.).

Soccernet.ee-le teadaolevalt soovisid sama punkti esimesele poolele viidates pärast eurosarja avaringist edasipääsemist oma 20. vooru mängu nihutada nii Nõmme Kalju kui ka Flora – esimene soovinuks edasi lükata 19. juuli kohtumist Paidega, teine kaks päeva hiljem peetud mängu Maarduga. Taotlusi ei rahuldatud, kohtumised toimusid.

See oli loogiliselt põhjendatav otsus, sest esiteks saabusid palved hilja, teiseks aga nihutati mõlema klubi 21. vooru kohtumised juba niigi euromängude tõttu edasi ning kalendris tekitanuks veel ühe vooru muutmine järjekordse segaduse. EJL valmistab ette ja esitab iga hooaja alguses klubidele tüüpkalendri, kus on arvessse võetud ka edasipääsu eurosarjades. 21. vooru võimalik edasilükkamine on tänavuses kalendris sees, 20. vooru oma mitte. Sestap puudus hooaja algul tüüpkalendriga nõustunud klubidel võimalus väita, nagu oleks tihe mängugraafik tabanud neid mingil moel ootamatult.

Milline sõnum jõuab avalikkuseni?

See, kas nüüdne Flora ja Pisa sõprusmäng kvalifitseerub tõepoolest “olulise tähtsusega mänguks”, jäägu aga juba igaühe enda otsustada. Fakt on, et üks klubi esitas palve, teine oli nõus, EJL samuti. Juriidiliselt on kõik seega korrektne.

Kuid väidan, et praeguse otsuse kui väga ohtliku pretsedendi langetamisega avati Pandora laeka kaas. Mis juhtub näiteks siis, kui seesuguse sõpruskohtumise pidamise võimalus avaneb keset suve korraga mitmel Eesti klubil? Kas tullakse siis vastu kõigile, nagu oleks ju õiglane, lükates Premium liiga tegemised sootuks määramata ajaks edasi?

Ja millise signaali annab selline otsus avalikkusele Premium liiga väärtustamise kohta? Isegi kui jätta kõrvale vandenõuteooriad, milles viidatakse Flora ja Tuleviku kunagisele tihedale seotusele ning mille käsitlemisel tasub lähtuda põhimõttest "igaüks mõtleb vastavalt oma rikutuse tasemele", kaasneb praeguse sammuga mainekahju – Florale, Tulevikule, Premium liigale, Eesti Jalgpalli Liidule ning kogu kodusele jalgpallile.

Käesolevast hooajast on paraku olemas veel teinegi sisult sarnane näide, kui Flora pidas märtsi lõpus Soomes sõpruskohtumise sealse HJK-ga. Kuna suur osa Flora mängijaid oli hõivatud koondisemängudega, käis meeskonna koosseisus Soomes platsil Kuressaare poolkaitsja Sander Laht. Juriidiliselt võis taas kõik korrektne olla. Ent see ei muuda asjaolu, et ühe klubi mängija põikamine keset hooaega teise klubi koosseisu ja seejärel tagasi on lihtviisiliselt absurdne, seda sõltumata mängu kaalust või mis tahes muudest asjaoludest.

Ehkki ükski osapool ei näinud toonagi toimunus midagi taunimisväärset ning teemakäsitlust nimetati suisa pilli lõhki ajamiseks, tasus toona ja tasub ka nüüd mõelda sellele, et J.O.K.K. ei ole alati ainus argument, millele tugineda. Kas klubiline kuuluvus ja koduliiga olulisus on tõelised väärtused või sõnakõlks, millest võib vajadusel mööda vaadata?

Eesti jalgpallikultuuri olemuse mõistet on viimastel päevadel niigi kuritarvitama kiputud, sel teemal õli veelgi tulle valamine ei teeni pikas plaanis mitte kellegi huve. Just see on põhjus, miks niisuguste otsuste langetamisel tasub tulevikus üheksa korda mõõta ja alles siis lõigata, tundugu käeulatuses paistvad viljad kui tahes mahlakad.