Eesti meeste koondis lõpetas aasta võidukalt, kui alistas võõrsil Küprose. Sellega polnud elevus kaugeltki lõppenud.

Küprose 4:2 alistanud Eesti koondis lendas tagasi koju vahemaandumisega Riias. Lennukiuksel tervitas Rauno Sappineni piloot Märt Soplepmann, kes kutsus kübaratriki löönud ründaja terveks lennuks kokpitti. Sappineni silmad lõid särama ja ta nõustus kõhkluseta.

Eesti koondis, millest tegelikult enamus oli juba Euroopa peale laiali sõitnud, võttis uudise vastu ärevusega. "Ma mõtlesin, et ma jõuan koju täna, aga tundub, et ei jõua. Tekkis kohe väike pabin sisse," lõõpis Erko Jonne Tõugjas vahetult enne õhkutõusu.

Aga just peaks olema hea turvaline - mees teab kolmekordselt, kus on värav, mis see Tallinna leidmine siis ära ei ole?! "Ei, teda ma sinna ei paneks. Tal on üks kindel töö ja see on väravate löömine - jäägu ikka selle juurde," lükkas Tõugjas mõtte tagasi. "Aga tegelikult on päris lahe! Peaks ka ründajaks hakkama!"

Kui lennuk oli edukalt õhku tõusnud, polnud muremõtted veel täielikult hajunud. "Proovin hoida oma meelt nii rahulikuna, kui saab. Rauno on osav muudes asjades kui lennuki juhtimises. Praegu läheb küll väga hästi ja ühtegi kaebust mul iseenesest pole. Kui läheb nii lõpuni välja, siis kümme kümnest!" hindas ründekonkurent Henri Anier, kes lubas, et hakkab nüüd ise ka kübaratrikki jahtima.

Ligi 40-minutiline lend Riiast Tallinnasse möödus muredeta, vaatamata vihmasele ja pimedale sügisõhtule, ja tegelikult kahe piloodi taga vaguralt istunud Sappineni ühegi nupu juurde muidugi ei lastud. See ei tähenda, et kogemus poleks olnud vapustav.

"Ma olin väga positiivselt üllatunud, kui see kutse tuli. Ega seal ei tulnud kahte sekundiki mõelda - muidugi olin kohe nõus!" rääkis värske piloot vahetult peale maandumist. "Mina ühtegi nuppu ei vajutanud, vaid istusin seal väga vaikselt. Ütlen ausalt, et alguses oli korralik ärevus sees."

Ta jätkas, kiites pilootide tööd. "Nad olid väga professionaalsed. Seda kõike oli väga põnev jälgida. Ma pole enne näinud nii palju nuppe ja nii kiiresti ja muuseas nende vajutamist," jätkas Sappinen. "Ega midagi näha ei olnud, jah, aga see oligi eriti hirmus. Sa sõidad nagu täiesti musta augu sees. Siis harjus õnneks ära."

Mis tundub Eesti koondise läbi aegade kaheksandale kübarameistrile raskem - skoorida kolmekas või juhtida lennukit? "Hea küsimus! Nagu ma ütlesin, neid nuppe ja igasuguseid asju oli nii palju, et ma ei kujuta ette, kui kaua aega võtab, et see kõik selgeks saada. See tundus minu jaoks väga kreisi, aga nende jaoks oli see nii lihtne nagu sõidaks tavalise autoga. Ma ei teagi, kumb see raskem on ..."

Muuseas pole piloot Märt Soplepmann niisama vutisõber, vaid ta mängis kokku kümme hooaega Tartu JK Welcos. Viimane matš jäi aastasse 2020 ning värav - sealjuures võitu väärt - hooaega 2013. Seda enam oskab ta hinnata ründajate tööd!